Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Sardiiniast Eestisse vabatahtlikuks

Sarale Tallinnas meeldib

Sara Piu on 30-aastane Sardiiniast pärit naisterahvas. Ülikooli on ta lõpetanud turunduse ja kommunikatsiooni erialal ning samuti on tal kraad ette näidata ka itaalia keele õpetajana. Kodumaal õpetab Sara immigrantidele itaalia keelt. Lisaks sellele õpetab vabatahtlikuna keelt hiljuti Itaaliasse jõudnud lapstele, et viimastel oleks koolieluga lihtsam kohaneda. Viimased paar kuud on Sara veetnud Eestis vabatahtlikuna.

Eestis Sarale meeldib. „Kuigi kahekümnekraadisest soojusest Tallinna jahedasse ja niiskesse kliimasse jõuda oli alguses paras šokk,“ muigab Sara. Kõige enam hindab Sara eestlaste otsekohesust ning mõnusat suhtlusstiili: „Eestlaste kohta räägitakse, et nad on tõsised, hoiavad distantsi ning pole võõrastega väga sõbralikud. Mulle ei tundu see üldse tõsi! Seni kohatud eestlased on kõik avatud, rõõmsameelsed ja toredad suhtlejad!“ Kuigi Sara tegevused on Tallinna kesksed, plaanib ta kindlasti külastada Narvat ja Tartut ning võimalusel ka Saaremaad.

Sara on Eestis tänu Euroopa solidaarsuskorpusele, täpsemalt Interreg Volunteer Youth programmi alt, kus Eesti poolse partnerina lõi kaasa SCULT. „Minu ülesandeks on tutvustada Euroopa solidaarsuskorpuse vabatahtlike kaasamisprogramme ning uurida naaberriikide Eesti ja Soome sarnasusi ja erisusi vabatahtlike kaasamisprogrammides osalemises. Peaksin leidma võimalikult palju inimesi, kes tahaksid programmiga ühineda ning kirjutada oma kogemustest programmi blogis,“ kirjeldab Sara. Hetkel on tal käed-jalad tööd täis, sest kolm kuud ei ole sugugi pikk aeg. Peatselt on tulemas kaks seminari, üks Balti Uuringute Instituudi ja teine Archimedesega koostöös, et tutvustada Erasmus tudengitele Euroopa vabatahtlikku teenistuse ning solidaarsuskorpuse võimalusi, samuti spordivabatahtlikkust. Milliseid tegevusi on võimalik teha Soomes, Sara veel uurib. Lisaks sellele lööb Sara kaasa erinevates SCULT üritustes, mis iganes rollis parajasti vaja.

SCULT üritusel abiks. Sara on pildil keskmine.

Vabatahtlikuna Türgis

Sarale ei ole see sugugi esimene kord välismaal vabatahtlikuks olla. „Ma ei ole kunagi olnud näiteks Erasmus+ tudeng, sest ülikoolis õppides olid mul mõtteis sootuks teised asjad. Kuigi mu unistuseks oli minna vähemalt paariks kuuks välismaale õppima, siis tegelikkuses sain teha välismaal vaid paar lühemat kursust. Samuti käsin ma õpingute ajal tööl ja aega oli napilt,“ kõneleb Sara. Euroopa vabatahtliku teenistusest kuuldes otsustas ta tööelust pausi võtta ning võimalusest kinni haarata. Sara on osalenud erinevates lühiajalistes Euroopa vabatahtliku teenistuse programmides ning samuti on ta läbinud ühe pika, 12 kuu pikkuse, teenistuse.

„Minu teenistus leidis aset kolm aastat tagasi Türgi pealinnas Ankaras. Olin vabatahtlikuna abiks Eurodeski kontaktpunktis meedia ja kommunikatsiooniteemadega, näiteks koostasin uudiskirju ning korraldasin noortele Euroopa vabatahtlikku teenistust tutvustavaid üritusi,“ jutustab Sara, kellele oli see esimene pikaajaline kogemus kaugel kodumaast. Lisaks Eurodeski tegevustele otsis Sara lisavõimalusi, kuidas kohalikku kogukonda aidata: ta õpetas lasteaias lastele inglise keelt.

Kes veel mäletab, siis 2015. aastal olid Ankaras üsna rahutud ajad. Muuhulgas plahvatasid mitmel korral tänavatel pommid. Üks pomm plahvatas Sarast kahe minuti jalutuskäigu kaugusel vaid üks päev enne kojutulekut. „Napilt läks õnneks,“ prahvatab Sara ning tunneb ühtlasi piinlikkust ja kurbust nende pärast, kes hukkusid.

Saral on hästi meeles ka see, et meeleolud olid ärevad ning kaks programmis osalenud vabatahtlikku otsustasid enne teenistuse lõppu riigist lahkuda, sest nad ei tundnud end piisavalt turvaliselt. Ka Sara sees pulbitsesid vastandlikud mõtted: „Ma ei taha olla allaandja ja ei tahtnud alla anda ka toona, aga mu pea tahtis lausa plahvatada: kas õigem oleks lahkuda või jääda?“ Sara tunnistab, et ta ei rääkinud oma siseheitlustest kellelgi: „Kui ma oleks muremõtteid pere ja sõpradega jaganud, oleksid nad mind kindlasti koju meelitanud. Seega ütlesin neile alati kindlasõnaliselt, et ma jään kuni teenistuse lõpuni. Jäingi! Olin ometigi väga üllatunud, kui kodumaale jõudes sõnati mulle, et ma olen nii tugev inimene. Oleks nad vaid aimanud, milline segadus mu peas toona valitses!“

Saralt on tihtipeale küsitud, kas ta tahaks uuesti olla samas olukorras, samades ülesannetes vabatahtlikuna Ankras. „Tunnistan, et ega vist siiski mitte. On üldteada, et itaallased tõtt otsesõnu kuigi tihti ei ütle, türklased on veelgi delikaatsemad. Kohalike inimestega suheldes olin pidevalt pinges ega osanud aimatagi, kuidas peaksin ühes või teises olukorras olema, tegutsema, reageerima. Näiteks, kas küllakutse on ehtne või on kutse esitatud vaid selleks, et saaksin selle viisakalt tagasi lükata,“ naerab Sara. Eestis tunneb Sara end imeliselt vabalt: eestlased olevat väga otsekoheselt ning mõttetut lobajuttu ei salli.

Vabatahtlikuna Itaalias

Vabatahtlikkus on Sara meelest Itaalias kõige populaarsem noorte seas, kellel ongi palju võimalusi ning maailm alles valla ning pensionäride seas, kes lihtsalt ei taha aega tühjalt mööda saata. „Mulle näib ka, et paljud inimesed näevad vabatahtlikus tegevuses võimalust leida endale tulevikus sobiv töö. Vabatahtlik kogemus CV-s annab minu meelest tööandjate silmis palju juurde.“ Vabatahtlikkusest enam on Itaalias populaarsem muud laadi heategevus, näiteks annetamine . Sara kogemuse põhjal on vabatahtlikus suures osas naised , kuid ühtlasi ta tunnistab, et ega ta teistest sektoritest palju ei tea.

„Usun, et ma olen vabatahtlik terve oma elu. Mulle on tähtis aidata teisi, eriti lapsi,“ kinnitab Sara.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja