Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Araabia kevadest Eestimaa talve

Süüria kodusõda vallandus araabia kevade ajal 2011. aastal, kui rahumeelsed protestimeeleavaldused eskaleerusid relvakonfliktiks. Kui protestijate eesmärgiks oli Süüria riigi demokratiseerimine, siis kes neid püüdlusi enam tänasel päeval täpselt mäletab.  Süüria sõda on kaasa toonud suurima humanitaarkatastroofi pärast teist maailmasõda: riigist on põgenenud üle 5 miljoni inimese ja lõppu ei näi veel tulevat. Riigist on aga järele jäänud erinevate osapoolsete usuline ja etniline sasipundar.

Millal ja milline lahendus sellele probleemistikule tuleb, ei tea täna täpselt vist mitte keegi, kuid kahtlusteta ulatuvad Süüria sõja mõjud ka meieni. 2015. aasta rändekriisi ajal jõudis Euroopasse üle miljoni sõjapõgeniku, kellest üle poole moodustasid süürlased. Euroopa Komisjoni eestvedamisel kutsuti ellu pagulaste ümberpaigutamise ja ümberasustamise programm, millega Eesti võttis endale kohustuse kahe aasta jooksul vastu võtta 550 pagulast.

Avalikkus tunneb nende programmide raames Eestisse jõudnud inimesi n-ö kvoodipagulastena. Kuigi teema on kütnud omajagu kirgi – ning nagu viimasel ajal tihtipeale kombeks, jagunetakse arvamustes üldjoontes kahte vastandlikku leeri – ei ole Eestis kvoodipagulasi sugugi mitte palju. Ümberpaigutamise ja -asutamise raames on Eestisse jõudnud seni vaid pisut enam kui 170 inimest, kellest suur osa on Eestist (Saksamaale) lahkunud.

Pagulased on elama pandud erinevatesse paikadesse üle Eesti. Kõige enam elab neid muidugi Tallinnas ja Tartus, kuid neid jagub ka väiksematesse linnadesse ning maakohtadesse. Hajutamisplaan näib põhimõtteliselt ju mõistlikuna, kuid paraku ei arvestata selliste otsuste tegemise juures pereliikmete oskusi, senist töökogemust, ligipääsu vajalikele teenuste juurde (Töötukassa, keeleõpe jms) ega kohaliku kogukonna aktiivsust. See toob tihtipeale kaasa olukorra, kus siia tulnud pagulased tunnevad end meie seas üksikuna ja isoleerituna – lähikonnas pole tööd ega suhtlusvõrgustikku. Kuidas sellises keerulises olukorras iseenda elu taas rööbastele seada, keelt õppida, tööd leida ja kogukonna liikmeks saada?

Elu läheb siiski alati edasi

Meediast on juba varasemalt läbi lipsanud uudis Süüria perest, kes möödunud aasta sügisel Harju-Ristile elama paigutati. See pere – pereisa Bilal, pereema Huda ning nende lapsed – elavad sealsamas praegugi. Kohalikud elanikud võtsid saabunud avasüli vastu ning soe suhtlus on jätkunud tänaseni. Pärast põgenemist kodulinnast Damaskusest ning pikki vintsutusi põgenikelaagris, näib perele, et Eesti on turvaline ja sõbralik paik. Isegi kliima näib soojem ja meeldivam, kui esialgu kardeti. Huda ja Bilal on väga tänulikud, et neid võetakse uues kodukohas kui täieõiguslikke kogukonna liikmeid.

Mohammed on Aleppo linnast pärit noor mees. Ta on lõpetanud ülikooli inglise keele tõlgi erialal. Ta tuli Eestisse üksi, ilma pere ja sugulasteta. Kui riigiväed hakkasid Aleppos kodudes läbiotsimisi korraldama, et noori mehi sõjaväkke värvata, otsustas ta põgeneda.  Mohammed ei tahtnud sõdida, seda enam, et ta ei saanud ega saa siiani täpselt aru, kelle või mille poolt ta võitlema peaks. Mohammed on Tallinnas elanud natukene enam kui aasta. Eestis elamise kogemust peab ta üldjoontes väga positiivseks, kuid meele teeb mõnevõrra nõutuks asjaolu, et Eestis on keeruline sõprussuhteid sõlmida. „Inimesed on sõbralikud, kuid kinnised,“ kurdab Mohammed.

Ometigi on Mohammed väga hakkaja ning seetõttu asus ta üsna pea pärast Eestisse saabumist sobilikke vabatahtliku tegevuse võimalusi otsima. „Tahtsin Eesti eluolu ja inimesi paremini tundma õppida ning midagi kasulikku teha, kuniks sobilikud töövõimalused avanevad,“ põhjendab Mohammad oma teguviisi tagamaid. Samuti tahtis noormees eesti keelt praktiseerida ning veidigi leevendada hingepitsitavat suhtlemisvaegust. Kõigepealt jõudsid Mohammed Tallinna Keskraamatukokku, kus ta vabatahtlikuna kontrollis, ega tagastatud raamatud pole määrdunud ja katki. Parandamist vajavad raamatud pani ta eraldi kasti ning saatis paranduskotta. Samuti osales ta keeleklubide töös. Seejärel käis ta abiks Vabaharidusliidus, kus ta aitas koostada raamatute andmebaasi.

Kõige pikemalt oli Mohammad vabatahtlikuks Toidupangas, sest seal meeldis talle kõige enam. „Toidupangas on alati väga lõbus ning inimesed lahked ja vastutulelikud,“ kiidab Mohammed. Enamasti läks ta appi sinna, kus kõige enam abilisi napib: koos autojuhiga sõideti mööda poode ning teisi asutusi ning laaditi autole Toidupangale annetatud toitu. Pärast tuli rasked kastid autolt maha laadida ning lattu tassida. Kuigi see töö on füüsiliselt koormav, ei heidutanud see sugugi. Vastupidi, Mohammed on julgustanud Toidupanka vabatahtlikuks teisigi tuttavaid pagulasi ning olnud vajadusel ka vahendajaks Toidupanga ning vaid araabia keelt kõnelevate inimeste vahel.

Hetkel käib Mohammed kohusetundlikult pesumajas tööl ja usinasti keeletundides ning vabatahtlikuks tegevuseks tal suurt aega ei jää. Tulevikus jälle, loodab Mohammed, kes usub, et pesumaja on vaid esimene sammukene tema tööalases elus Eestis.

Nii hoolivas kogukonnas nagu Harju-Ristil, on üksteise abistamine ning võimetekohaselt kogukonda panustamine loomulik. „Keeletundi minnes sain kohe aru, et ainult tundidest keele selgeks saamiseks ei piisa, tuleb palju rohkem tegeleda ja vaeva näha,“ naeratab Huda. Seetõttu läks ta kohalikku lasteaeda vabatahtlikuks. Kolme kuu jooksul käis ta seal iga päev nii vanemate kui nooremate laste juures. Lasteaias aitas Huda õpetajaid, tegeles lastega, aitas koristada jms. Samuti mängis ta meelsasti lastega koos erinevaid mänge. Lastega on tore ja lihtne, nad võtsid naerusuise Huda kiiresti omaks. „Ma saan eesti keelest juba päris hästi aru, aga rääkida veel väga hästi ei oska. Kohalikud oskavad sellega arvestada, nad räägivad aeglasemalt ning lihtsamalt, et jõuaksime aru saada ja läbi mõelda, mis öeldi,“ jutustab Huda ja loodab, et peagi on keel vabalt suus.

Hetkel on Huda kodune, sest peatselt on oodata uut ilmakodanikku. Tema abikaasa Bilal leidis endale tööd, kuid enne seda käis mees iga päev kohaliku kirikukoguduse hoonet kütmas. Vastupidiselt pahatahtlikele eeldustele, ei ole kohalikul kirikukogudusel ning pagulasperel usuküsimuses kunagi lahkarvamusi tekkinud. „Me oleme kõik inimesed, tähtis on lahkus ja üksteise aitamine,“ on Huda veendunud.

Ei Huda ega Mohammed ei tea täpselt, mis tulevik toob ning kas kaugemas tulevikus jätkub nende elu Eestis võib saab kunagi kodumaale tagasi pöörduda. Pingsalt jälgitakse uudiseid Süürias, kuid hetkel veel lootuskiri ei paista. Seega püüavad nii Huda pere kui ka Mohammad kohandada end Eesti eluga nii hästi kui oskavad.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja