Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Ausalt abipolitseinikest

Kui hindad turvalisust, ei pea ilmtingimata hakkama (abi)politseinikuks. Kui sul on aga soov korrakaitse teemadega paremini kursis olla ning turvalisuse küsimustes kaasa rääkida, siis on Eesti kodanikul võimalus panustada vabatahtlikuna ka politsei ridades – abipolitseinikuna.

Tõtt öelda on abipolitseinike ajalugu Eestis pikaajaline ja väärikas. Esimese Maailmasõja segadustes, 1917. aastal, asutasid aktiivsed kodanikud Eesti territooriumil nö miilitsa, mis koosnes avalikku korda ning kodanike vara kaitsvatest vabatahtlikest. Eesti Vabariigi algusaastatel abipolitseinike sarnast üksust ei tegutsenud, kuid nõukogude ajal kaasati inimesi (pool)vabatahtlikult rahvamalevlastena või ühiskondlike autoinspektoritena. Taasiseseisvumise järel traditsioon jätkus. Esimene abipolitseinike seadus võeti pärast pikki vaidlusi vastu aastal 1994. Aegade jooksul on abipolitseinike töö mitmekesistunud ning seetõttu on nende tööd reguleerivat seadust vajadust mööda täiendatud ja täpsustatud.

Rainer Rahasepp
Rainer Rahasepp

Käesoleval ajal on abipolitseinikke on Eestis 1070. Euroopas on samalaadne abipolitseinike süsteem olemas veel vaid Hollandis. „On ikka uhke tunne küll, kui Soome politseijuht Seppo Kolehmainen imetlusega sõnas, et ka Soomes võiks olla olemas sarnane abipolitseinike süsteem,“ nendib Rainer Rahasepp, Lõuna prefektuuri vabatahtlike koordinaator, rahulolevalt.

Lõuna prefektuuris tegutses 2016. aasta lõpu seisuga 324 abipolitseinikku.

Kuidas abipolitseinikuks saab?

Abipolitseinikuks võib saada vähemalt 18-aastane Eesti Vabariigi kodanik, kes valdab eesti keelt vähemalt B2 tasemel. Kõigi nõudmistega saab tutvuda abipolitseinike kodulehel.

Alustuseks tuleb täita sooviavaldus ja ankeet. Järgneb kutsesobivusvestlus, mille käigus selgitatakse välja inimese soov ja motivatsioon abipolitseinikuna ühiskonda panustada. „Ainuüksi ilusatest silmadest piisa. Kui silmad säravad, sammud rõõmsal meelel ja reipal sammul ja südamest tuleb soov meie kõigi turvalisuse tarbeks miskit ära teha, siis oled õigel teel“,  selgitab Rainer. Kindlasti tehakse taustakontroll: kriminaalselt karistatud või kuriteokahtlusega isik abipolitseinikuks ei sobi. „Kui su taust on puhtam sammaldunud maakivist põllu ääres, siis oled abipolitsei jaoks sobilik,“ resümeerib Rainer.

Enne käiste üleskäärimist tuleb läbida algkoolitus: esmane õpe kestab 40 tundi. Koolitusele järgneb teadmiste kontroll ning alles seejärel on kodanikul õigus politsei kõrval abipolitseiniku kohuseid täita.

Vähemalt 100 töötundi abipolitseinikuna panustanud inimene võib osaleda abipolitsei teise astme koolitusel. See tähendab, et kui üldjuhul tegutseb abipolitseinik koos politseinikuga, siis teise astme õppe edukal läbimisel võib ka iseseisvalt politseiniku antud ülesannet täita. Rühmajuhi ettepanekul on abipolitseinikul võimalik osaleda veel näiteks tulirelva- ja alarmsõidukoolitusel. Erinevaid koolitusi korraldatakse abipolitseinike järjepidevalt ning osaleda on võimalik ka politseinikele mõeldud koolitustel. Rainer kinnitab, et eneseareng on paljudele abipolitseinikele suureks motivatsiooniks.

Millised inimesed on abipolitseinikud?

Abipolitseinik on kogukonnas hinnatud ja huvi abipolitseinikuks saamise vastu jätkuvalt suur. Igapäevaelus on abipolitseinikel väga erinevaid ameteid. On teenindusvaldkonnas toimetavaid ja ettevõtjaid, õpetajaid ja õpilasi, turvatöötajaid ja ametnikke ja muidu toredaid ja aktiivselt tegusaid inimesi, keda ühendab üks kindel joon – turvaline elukeskkond. Laias laastus on nii Lõuna prefektuuris kui ka üle Eesti ligikaudu 1/5 abipolitseinikest naised.

Kõige parem meel on Raineril selle üle, et noori huvilisi on viimasel ajal palju: „Tavaliselt tegutseb noor omasoodu, aga näe, tänapäeval tahavad paljud noored ühiskonna heaks midagi ära teha.“ Samuti tulevad noored abipolitsei ridadesse ka teadlikuma erialavaliku tegemiseks: abipolitseiniku tööd tehes saab aimu, kas politseitöö võiks olla nii meelepärane ja sobilik kui mõtetes arvatud. 2015. aastal sai Lõuna prefektuuris kaheksast abipolitseinikust politseinik, 2016. aastal oli see number suisa 10.

Rainer kinnitab, et abipolitseinike arvu suurendamine ei ole omaette eesmärk. Kõige olulisem on panustada olemasolevatesse inimestesse: et nad oleksid ära kuulatud, koolitatud, motiveeritud ning neile sobivad kaasamisvõimalused leitud.

Mida abipolitseinikud teevad?

Kuigi vabatahtlik ei asenda kunagi palgalist töötajat, on abipolitseinik kahtlusteta politsei kolleeg ja kindel abimees: rumal oleks mitte osata toetuda kogukonnas aktiivsetele inimestele. Tegus abi igal juhul!

Abipolitseike panus meie kõigi turvalisusesse on märkimisväärne. Raineril on olukorra piltlikustamiseks numbrid kohe varnast võtta – ja loomulikult mitte paberilt, vaid peast – 2015. aastal panustasid Lõuna prefektuuri abipolitseinikud 23738,5 töötundi ning 2016. aastal – samasuguse abipolitseinike arvuga – 31608,5 töötundi! Keskmiselt panustas mullu Lõuna prefektuuri vabatahtlik möödunud aastal 102 töötundi ning aktiivsete abipolitseinike oli mullu koguni 88%.

Eelmise aasta 31608,5 töötunnist sooritati 2/3 patrullis. Viimase aastaga on kasvanud ennetustegevuse ja piirkondlikus politseitöös osalemise maht. Samuti osalevad abipolitseinikud ka kaameravalves, piirivalvelistes tegevustes, maastikuotsingutel, aga ka teiste abipolitseinike ja politseinike koolitamisel. Staažikamad panustavad enam administreerivatesse ülesannetesse.

Rainer teab, et oluline on inimest kuulata, temaga suhelda ning suunata ta tegutsema seal, kus eeldused kõige paremad ja kasu kõige suurem: „Suhtlemine on kõige alus. Kui vabatahtliku ja rühmajuhi vahel kommunikatsioon ei toimi, sa jätad tema pöördumisele reageerimata esimesel, teisel või kolmandal korral, siis näiteks neljandal korral astub ta sinu uksest sisse koos varustusega: „Tõin vormi ja vahendid. Ma ei ole koostööst enam huvitatud!“. Aga miks me siis koolitasime ja raiskasime raha väljaõppele ja varustusele. Tahame, et meie abipolitseinikud oleksid igati kaasatud, kõrgelt kvalifitseeritud ja motiveeritud,“ arutleb Rainer. Rainerile ei meenu, et nende piirkonnas oleksid abipolitseinikud ülesannete täitmisel hätta jäänud. Ja eks ikka tule mõnikord ette ka keerulisi olukordi, kuid selleks ongi koolitused ja meeskonnatunne.  Abipolitseinike esmaväljaõpe kestab küll 40 tundi, mille käigus saab abipolitseinik tööks vajalikud algteadmised ja oskused, kuid  parima väljaõppe saamiseks toimuvadki järjepidevalt erinevad koolitused. Ka vormiriietus ja varustus on aastatega märkimisväärselt paranenud nii, et kodanik ei tee sageli vahet, kas temaga tegeleb politseinik või abipolitseinik.

Üldjuhul soovivad abipolitseinikud kaasa lüüa oma kogukonnas, oma piirkonnas, kuid vähemasti Lõuna prefektuuris toimub viimase 2,5 aasta jooksul ka abipolitseinike nö ristkasutus. See tähendab, et Valga rühma abipolitseinik võib ennetustegevust või patrulli teostada ka Tartus ja vastupidi. Viljandi abipolitseinik võib toimetada kasvõi Jõgeval. Sedasi abipolitseiniku pilk avardub ning tal tekib parem ettekujutus, mida teevad abipolitseinikud teistes piirkondades. Statistika kõneleb selgelt keelt: sellise võimaluse pakkumine on tõstnud abipolitseinike kaasamisaktiivsust. Lõuna prefektuuri abipolitseinikud on käinud abiks ka Weekendi festivalil, korduvalt ka Ida prefektuuris ning näiteks ka Tallinnas jalgrattapartrullis.

Eetilised normid

Politseinikelt eeldame, et ta on õiglane ja hea ning teenib rahvast. Abipolitseiniku puhul on meie ootused sama kõrged.

Iga abipolitseinikuks pürgija peab mõtlema ja mõistma, millist eeskuju ta teistele annab. Abipolitseinikuna eeldavad teised kogukonnaliikmed sinult kõrget moraali ja kainet meelt. Jaburuste postitamine sotsiaalmeediasse või avatud õllepurgiga tänaval patseerimine abipolitseiniku renomee juurde ei sobi.  Abipolitseinikuna jääd sa kogukonnas silma ja  sind jälgitakse, tahad sa seda või mitte.

Rainer tõdeb, et paaril korral on juhtunud, et inimese kohta on tulnud välja nüansse, mis taustauuringu ning kutsesobivusvestluse käigus ära tuvastada ei suudetud. Sellisel juhul vabastatakse abipolitseinik ametist. Pigem on abipolitseinik oma tegemiste üle uhke. „Inimesed kirjutavad meeleldi oma CV-sse, et nad on panustanud vabatahtlikena politsei ridades. Uhke värk!“ on Rainer rõõmus.

Paar sõna Rainerist ka

Rainer meenutab muigega, et temast unistas politseitööst juba lasteaias: „Mäletan, kui lasteaia vanemas rühmas pidime joonistama pildi, kellena suureks saada tahan. Mina joonistasin mustvalge pildi, kus oli tank ja lennuk. Pildile oli trükitähtedega kirjutatud miilits.“

Rainer lõpetas politseikooli 1996. aasta suvel ning seejärel sai temast Orva valla piirkonnapolitseinik: „Keskusest eemal politsei ülesandeid täites sain toetuda justnimelt abipolitseinikele. Niimoodi sain kogukonnale ligemale, lisaks aitasid nad teostada tulirelvakontrolli ja liiklusjärelevalvet ning teha ennetustööd.“ Alates 2014. aasta sügisest koordineerib Rainer Lõuna politseiprefektuuri vabatahtlike tööd. „Statistilised ülevaated, aruandlused, parimate praktikate kokku kogumine ja esitamine, töökorralduse ühtlustamine, abipolitsei 1. ja 2. astme koolituse korraldamine, ergutamine ja motiveerimine,“ loetleb Rainer oma tööülesandeid. Õnneks ei tegutse Rainer sellel põllul üksi: kokku on Lõuna prefektuuris 11 abipolitseinike rühma ning igal rühmal on ka oma rühmajuht, kes abipolitseinike tööd vahetult koordineerib.

Raineri valimine vestluskaaslaseks pole teps mitte juhuslik: tegemist on 2016. aasta „Märka vabatahtlikku“ tunnustuse saanuga vabatahtlike kaasamise kategoorias. „Ükskõik, kuidas inimene ka ei pingutaks, siis üksinda ei jõua keegi kaugele. Kui nõnda siiski minema peaks, siis on see pigem säraküünla efekt. Koostöö on viljakuse seeme! Tunnustus tundub minule muinasjutulisena! Nii kõrge tänu paneb mind veelgi rõõmsamal meelel ja kõrge lipuga toimetama. Lõuna prefektuuris on ülivinged abipolitseinikud ja politseinikud, kelle nutikusel pole piire,“ tunnistab Rainer.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja