Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Iseseisva Keila linna nimel

Haldusreform on mööda Eestimaad ringi kollitanud juba aastaid. Küll on see takerdunud kohalike omavalitsuste vastuseisu, küll poliitiliste tõmbetuulte taha ning valdade vabatahtlik liitumine on jäänud tagasihoidlikuks. Viimastel aastatel on reformiplaanid taas tuule tiibadesse saanud ning peaks lõppema sügiseste kohalike omavalitsuste valimistega.

Kahtlematult annab haldusreform häid eeldusi kohaliku elu edendamiseks ja arendamiseks. Kuigi Eesti on pisike riik, on piirkondlikud erinevused suured ning eriti kahaneva elanikkonnaga omavalitsustel ongi keeruline täita kõiki endal lasuvaid kohustusi. Suurem omavalitsus võiks omakorda aga kaasa tuua valitsemiskulude kokkuhoiu ning rohkem võimekust ja ressursse kohaliku elu edendamiseks.

Haldusreformi seadusega määras valitsus omavalitsustele elanike arvu alampiiri – 5000 elanikku 1. jaanuari 2017 seisuga. Eesmärgiks on jõuda tulevikus vähemalt 11 000 elanikuga omavalitsusteni. Seesugune säte tõi möödunud aasta lõpul mitmes vallas kaasa kampaaniaid (nt Raasiku vald), kus kutsuti inimesi üles end vallaelanikuks registreerima, et nõutud piirnorm täita.

Keila linnal polnud põhjust muretseda. Linn areneb ning elanike arv ulatub ligi 10 000 inimeseni.  2011. aastal peeti küll liitumisläbirääkimisi Keila vallaga, kuid soiku need jäid. Keila linn oli otsustanud ka pärast reformi jätkata ise ja omaette.

Ometigi tuli käesoleva aasta veebruaris pommuudis:  valitus otsustas Keila linna liita Keila valla, Padise valla, Paldiski linna ja Vasalemma vallaga ühiseks Lääne-Harju vallaks. Põhjendusi toodi mitmeid. Muuhulgas viidati asjaolule, justkui seoks piirkonda ühine ajalugu ning et Keila linn moodustaks loodava valla orgaanilise tõmbekeskuse.

Lepiksaarte pere. Foto: Ivo Krustok

Seesugune ebaõiglane otsus ärritas keilakat Maret Lepiksaart ja tema abikaasa Aaret niivõrd, et ühiselt hakati kodanikualgatuse korras vedama Keila linna iseseisvuskampaaniat.

Millal saab inimesest kohalik elanik? Maret igatähes ei ole igipõline kohalik pole. „Keila ei olnud alguses see linn, kus elamisest unistasin. Ometigi kolisin 2002. aastal Keilasse seetõttu, et leidsin siia ilusa korteri. Tallinna lähedal ka veel,“ jutustab Maret. Keila on muutunud talle koduseks ja armsaks aja jooksul. Aare, Mareti abikaasa, on aga põline Keila linna elanik.

Maretil on ettevõtlik loomus ning seetõttu on ta tihtipeale mitmete asjade eestvedajaks. Keila noortekeskuses töötades kaasas ta aktiivselt erinevate ürituste tegemise juurde noori vabatahtlikke. Ning HEAKis töötades on ta omalt poolt püüdnud toetada ja julgustada Keila vabaühenduste omavahelist koostööd. Praegusel ajal veab Maret koos abikaasaga pere-MTÜ-d, mis on korraldanud kunstinäitusi, arendanud oma kodu juures mängumaad ning korraldab aastas vähemalt ühe vabaõhukontserdi.

Ometigi – Maret tunnistab ausalt, et enne käesoleva aasta veebruarit teda haldusreformi teema väga ei huvitanud. „Ma ei olnud tõesti sügavuti nendesse teemadesse süvenenud. Teadsin küll, et minu lapsepõlve kodulinn Mõisaküla plaanib liitumist. Näis igati mõistuspärane, et vaid 700 elanikuga linn ei jätka eraldi omavalitusüksusena. Keila linn on aga väga kompaktne, siin on tiheasustus ning linn areneb jõudsasti,“ selgitab Maret ning lisab: „Alles hiljuti ägas Keila väga suure laenukoormuse all, sest ehitati uus kool ning käsil oli ka mitmeid teisi mahukaid projekte. Tänaseks päevaks on Keila sellest olukorrast välja sipelnud ning ei tahaks seda ringi uuesti peale hakata.“

Eestvedajast haldusreformiasjatundjaks

Maret ei oska siiski väga täpselt nimetada põhjusi, miks sundliitumise otsus teda niivõrd rööpast välja viis: „Mul läks ikka tuju niimoodi ära ja abikaasal samamoodi.“ Seega hakati võitlust eest vedama ühiselt.

Pärast pommuudist hakkas Maret järjepidavalt jälgima, millised haldusreformiga seonduvad teemad meedias üles kerkivad. Haldusreformi seadus ja selle seletuskiri sai üksipulgi läbi töötatud, linnade ja valdade eelarved läbi uuritud. Koos abikaasaga loodi Facebooki grupp spetsiaalne teemagrupp, Iseseisev Keila linn, et arutleda haldusreformi üksikasjade üle. „Alguses oli ikka jahmatav vaikus! Keegi ei kommenteerinud, diskusiooni polnud. Tekkis kahtlus, kas ajame ikka õiget asja?“ kirjeldab Maret. Ajapikku diskusioon siiski tekkis, kirjutati arvamusartikleid, anti intervjuusid ning ühise mõttetöö tulemusena kirjutati selgitusi nõudev kiri minister Mihhail Korbile ja  Rahandusministeeriumile. Muideks, vastus tuli sellele kirjale pärast pikka ootust vaid päev enne otsust, et Keila linna ei sundliideta.

Maret kirjutas ka linnapeale ja linnavolikogu esimehele ning pakkus koostööd. „Öösel kirjutasin ja hommikul kell kaheksa linnapea juba helistas,“ kinnitas Maret. Räägiti ühiselt läbi, mida keegi teha saab. Maretile oli tähtis linnavalitsusele märku anda, et iseseisvuspüüdlustes saab Keila linn alati öelda, et kodanikuühiskond on nende selja taga. „Samuti oli tiheda koostöö eesmärgiks ka info jagamine ja selle pakkumine. Argumenteerides peavad faktid olema võimalikult täpsed. Võtame näiteks raha: kui suur on erinevate omavalitsuste laenukoormus? Kui palju on linnal sihtasutusi, kuhu raha suunatakse? Millised kulud linnal tegelikult on?“ selgitab Maret koostöö tagamaid.

Maret ja Aare ei olnud siiski üksi. Tänuväärset tööd tegi ka Keila Piirkonna Väärikate Ülikool. Marioos Kala eestvedamisel korraldati näiteks temaatiline aruteluõhtu, kus pidi osalema ka Mihhail Korb ise.  Too jättis keilakate meelepahaks siiski kohale tulemata. Juba aruteluõhtutel tuli Keila linna elanike arvamus selgelt välja. Rahvahääletuse eel ärgitasid Maret ja Aare linnaelanikke kindlasti rahvahääletusest osa võtma ning oma arvamust avaldama.

Kodanikualgatus või erakonna käepikendus?

„Sõbrad on kõrvalt kommenteerinud, et mul küll sellist aega poleks. Aga meie jaoks oli tegemist väga tähtsa küsimusega, see oli meie prioriteet. Ei olnud küsimustki, kas me viitsime ja leiame aega või mitte. Heitsime lihtsalt muud asjad kõrvale,“ jutustab Maret. Näiteks jäi õigel ajal valmis ehitamata mängumaa varjualune, mis sai hädapärase katuse alles ööl vastu sellesuvist kontserti.

Maret tõdeb, et mitmel korral kergitati üllatunult kulmu: mis peaks kodanikul olema asja südamega sundliitumise vastu võidelda. Samuti süüdistati Maretit ja Aaret selles, et nad on Reformierakonna käepikendus ning selles, linnavalitsus kasutab neid lihtsalt ära. „Küllap see võiski mõnele sedasi tunduda. Mõtlesin, et see on okei, kui niimoodi arvatakse. Ka mind huvitas hetkel sama teema ning Reformierakond ajas selles küsimuses mulle ainusobivat poliitikat,“ nendib Maret, kes ei ole ise poliitiliselt seotud ega kandideeri ka kohaliku omavalitsuse valimistel.

Tihtipeale öeldi Maretile mõningase kibedusega, et mis see meie arvamus ikka muudab, valitsus on ju otsuse juba teinud. Tõtt öelda oli ka Maretil oli vahepeal väga lootusetu tunne peal, kuid tundis siiski, et oma arvamus tuleb selgelt välja öelda.

Kuidas teha haldusreformi ja juhtida muutusi?

Maret tunnistab, et head reformiretsepti pole temalgi. „Ideaalne oleks siiski, kui liitumine oleks vabatahtlik. Kindlasti peavad ootused, vajalikud numbrilised näitajad ja otsused olema selgesti põhjendatud,“ loetleb Maret. Arusaadavalt sõltub kohaliku omavalitsuse tulubaas elanike arvust, kuid miks on seatud tulevasele iseseisvale omavalitsusele just 5000 elaniku piir, jääb siiski arusaamatuks. Kui tehakse erandeid – näiteks nagu Loksa – siis tuleb neid väga hästi avalikkusele selgitada, sest muidu jääb haldusreformile avalikkuse silmis kohe erakordselt halb mekk juurde ning loob (ja on loonud!) pretsedendi mitmeteks kohtuasjadeks.

„Mingil hetkel tundus mulle loogiline võtta Eesti kaart kätte, joonistada sirkliga ringe ning keskuseks oleks siis ringi keskpunkt,“ mõtiskleb Maret. Vald pole ju jupp vorsti, mille ühes otsas on ülejäänud piirkonnaga senini nõrgalt seotud keskus.

Absurdne on Mareti hinnangul ka see, et kohalike omavalitsuste valimine on oktoobris ning seejärel peavad uued vallavalitsused tööle asuma täiesti uues olukorras. Aga juba uue aasta jaanuaris kaovad ära maavalitsused ning suur osa rollidest läheb kohalikele omavalitsustele üle. „Rollides pole aga siiani ju kokku lepitudki! Kujutad sa ette, kui näiteks neli omavalitsust peaksid koos edasi minema olukorras, kus nad ei taha tegelikult liituda ja on omavahel tülis. Kui nad ei suuda omavahelgi kokku leppida, mismoodi edasist arengut planeerida, mismoodi siis saab värske vald veel maavalitsuse rolle juurde võtta,“ kahtlustab Maret segaste aegade saabumist.

Maret võitles küll Keila eest, kuid väiksemad kohad (näiteks Vasalemma ja Padise) ei läinud tal kunagi meelest. „Huvitav, kuidas see areng siis toimuma hakkaks. Kas Keila hakkaks teisi järele aitama või vastupidi: keskus areneb veel kaugemale eest ära. Ehitataks Keilasse veel suurem kool ja veel uhkem lastead ja väiksemad kohad hääbuvad veelgi?“ mõtiskleb Maret. Keila linna elanikel oleks kindlasti kohalike omavalitsuste valimistel eelis, sest siin on rohkem inimesi ning rohkem hääli….  Kas näiteks väiksed maakoolid jääksid eksisteerima? „Praegu on nii Vasalemma kui Padise vallas kaks kooli. Kas on vaja pisikesele territooriumile nelja kooli? Exceli tabeli järgi kindlasti mitte,“ mõtiskleb naine. Kuipalju jääks inimesi kohapeale elama, kui kool ja lasteaed eest ära kaovad?

Igal juhul peaks haldusreform olema pikema perspektiivitundega arenguprotsess, mitte päevapoliitika mängumaa. Kuidas muudmoodi mõista, et 2700 elanikuga Loksa linn sai pikema jututa erandi ning võis jätkata iseseisvalt (kuigi Kuusalu vald polnud liitumise vastu) ning ligi 10 000 elanikuga Keila linn pidi  seisma pea peal, et  võidelda sundliitumise vastu?

„Tegelikult olen ma mõnikord mõelnud, et Keilal oleks raputust vaja küll. Meil on siin palju ilusaid mõtteid, kuid liialt palju ideid jääb soiku. Tehakse traditsioonilised tegevused ära ja kõik näib olevat väga hästi,“ mõtiskleb Maret ning loodab, et vastsaavutatud iseseisvusekinnitus annab linna arengule uut hoogu.

On väga keeruline ennustada, milline oleks otsus olnud siis, kui Maret ja Aare oleksid sundliitmise uudist kuuldes silmad lihtsalt kinni pannud ning kanalit vahetanud. Võibolla oleks keegi teine võtnud teema vedada. Ei tea. Aga rohkem pikka perspektiivi ja riigimehelikust tahaks kõiki meie inimesi puudutavate protsesside juures küll näha.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja