Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Kõrgist südamehoiakust avara hingeni

Riina Solman
Riina Solman

Riina Solman (end Vändre) nimi on küllap paljudele eestlastele meediapildist tuttav, esmajoones kodutute aitaja ja eestkõnelejana.

Naine nendib, et tema vabatahtliku teekond algas tegelikult juba siis, kui kõige vanem poeg alles vankrilaps oli: „ Elasin toona Lasnamäel ning lapsega jalutades nägin nii mõnigi kord kodutut inimest prügikastist toitu otsimas. Mäletan väga hästi oma kõrki hoiakut: miks mina, aus proua, pean oma pisikesega lapsega sedasi kodutute kõrval elama!“ Toona, 1990ndate lõpus polnud sotsiaalhoolekandesüsteem pooltki nii võimekas kui praegu.  Prügisortimisest teadsime vähem ning räpased ja haisvad olid nii prügikastid kui kodutud.

Mõned aastad hiljem osales Riina Oleviste hoolekandes ristiusu põhikursustel. Talvel kogunesid kodutud kiriku ümber. „Nad lõhnasid meeletult prügi ja toidujäänuste järgi.  Nende jalad ja käed olid verised, jalad muhklikud. Nad olid sandid, kes vajasid igasugust abi, alates toidust lõpetades meditsiiniabiga,“ prahvatab Riina. Kui üks koguduse naine – Milvi – kutsus kirikus inimesi kodutute varjupaika endale appi, tuli Riinale oma kõrk hoiak kohe meelde. Kuigi hirm oli nahas, pakkus ta end siiski vabatahtlikult appi.

Elu täies armetuses

Männiku kodutute varjupaik nägi välja veel armetum kui Milvi oli kirjeldanud. Seal oli inimesi, kes lebasid euroaluste peal ega saanud enam ise kõndida. Neil polnud juua ega süüa. Nad lamasid oma rooja sees. „Mul polnud valikut, kas ma tahan aidata ja olla vabatahtlik või mitte. See pilt oli ebainimlik, oli lihtsalt elementaarne aidata!“ tuleb Riinale kõik meelde.  Sel ajal oli Riina üksikema ning seega tuli varjupaika minnes lisaks suurele võileivahunnikule kaasa võtta ka poeg. Riina silmad täituvad pisaratest, kui ta meenutab, kuidas peatselt viiesaastaseks saav poiss andis oma väikeste kätega kodutule võileiba ning kuidas too sellest hingepõhjani liigutatud oli.

Varjupaigas oli karm kord: kes oli alkoholi võtnud, see jäeti pikema jututa ukse taha. Kui inimesi oli majas piirarvu jagu, pandi uksed lukku. Ülejäänud inimesed jäid öömajata ka siis, kui õues paukus käre pakane. „Mõelda vaid, 2002. aastal polnud me enam näljas ja paljas, aga kõrvaltänavas surid inimesed lumehange külma kätte!“ on Riinal siiani seda keeruline uskuda.

Noor naine kääris kohe käised üles ning otsustas, et sellest teemast peab rääkima ja lausa väga palju rääkima. Sõbranna Manona tegi uudise, meedia noppis selle üles. Linnapea käis kohapeal vaatamas ning lõi imestusest käsi kokku. Põrandatele organiseeriti madratsid, kohale toodi supp.  Enam inimesi külma kätte ei jäetud. Ühele ajakirjanikule järgnes teine, kuid see oligi Riina taotlus: sellist ebainimlikkust ei saa ära peita ning olematuks pidada.

Mõned Oleviste hoolekande inimesed võtsid vaevaks paar korda nädalas varjupaika võileibu viia. Samuti otsustati kodututele üritusi organiseerida. „Esimeste ürituste korraldamine on täiesti omaette lugu,“ jutustab Riina: „Ühel Oleviste hoolekande liikmel oli reisifirma, teisel oli võimalus aidata kohvilaua korraldamisega jne. Niimoodi me vajalikud asjad kokku ajasime.“ Riina kirjeldab ka, kuidas Maarja kabelisse sai kaetud uhke kohvilaud peenete tasside ja salvrättidega, kohale aga jõudis 400 inimest. Julgemad kargasid laua ligi ning kühveldasid toidumoona sekunditega kottidesse. Õnneks oli käärkambrisse jäänud veel veidi sööki, mida jagati neile, kes esiti viisakalt istuma jäid. Söömaajale järgnes kontsert, kuid Riina mõistis: kes see ikka kontserti kuulata tahab, kui kõht on tühi.

2009. aastal avati pärast pikki pingutusi Sepa tänaval supiköök. „Supiköögiga oli palju paksu pahandust. Me küll aktsepteerime, et ühiskonnas on abivajajaid, aga me ei taha enda kõrvale ei narkomaane, eksvange ega kodutuid. Ja mis siin ikka tahta või mitte tahta: linn eraldas supiköögiks ruumid, kus polnud tualette. Loomulikult häirib elanikku, kui tema koduõu muutub tualetiks,“ jutustab Riina ning nendib, et kui vabatahtliku töö on seotud nõrgemate abistamisega, siis tähendab see sageli ühe probleemi lahendamist teise järel.

„Alguses oli mul meeletult idealismi. Mul oli nimelt kindel eesmärk, et 30% kodututest saab rehabiliteerida. Kogusime palju raha, tegime tänavakampaaniaid, et koguda vahendeid saabaste ostmiseks. Alguses olid inimesed põlglikud, sest kodutud olevat ju ise oma olukorras süüdi. Aga annetati ikka,“ kirjeldab Riina. Kogutud raha eest sai saapaid, aga sai korraldada ka ekskursioone ja saunapäevi. Ning kuigi supiköögi ruumid saadi linnalt, hoiti sedagi suures osas käigus annetuste toel. Töötajad ja supijagajad olid kõik vabatahtlikud.

Ka linn nägi Oleviste hoolekandes mõjusat partnerit. Linnavalitsuse sotsiaalhoolekande töö arenes kiiresti, moodusus katusorganisatsioon, et sotsiaalhoolekandega seotud inimesed oleksid ühises infovoos. Linna aktsepteeritud partnerina oli kergem üritusi korraldada ning erinevate asutuste vahel ürituste korraldamise koormust ka jagada.

„Toetusest hoolimata võttis kõik ikka väga palju aega ja vaimuenergiat! Tegime 2-3 nädalas võileibu, korraldasime saunapäevi ja jõulupidu, jagasime riideid. Korraldamise käigus tuli alati ületada mitmeid takistusi. Ja kuipalju ma pidin seletama, miks mina – noor naine – hoopis lastega ei tegele,“ jutustab Riina. Oli ka palju ka kriitikat, mis naise meele siiani mõruks teeb: „Mulle heideti ette, et ma lükkan meediapilti kaitsetuid inimesi. Mulle aga tundus, et kuigi piir on õhuke, ongi see meie valikukoht: me kas räägime probleemist ning püüame sedasi asju lahendama hakata või peidame pea liiva alla ning teeme näo, et pole kodutuid ega probleemi.“

„Inimesed, kelle jaoks me seda kõike tegime, olid väga tänulikud,“ selgitab Riina. „Tõtt öelda algas ka minu tööalane edu kodututega tegelemisest. Suhtlesin palju ajakirjanike ning poliitikutega ning jäin silma kui asjalik ja võimekas inimene. Mul oli nagu kaks paralleelelu!“ Riina meenutab, et kui kaitseministeeriumis töötamise aegu Tammsaare pargis küberkaitse konverentsi peeti, tulid ka kodutud tulid Riinale kaasa elama. „Linn oli tuttavaid täis!“ naerab Riina.

Ise süüdi!?

Riina kinnitab, et paljud kodutud olid ja on ise oma olukorras süüdi. Aga 90ndatel jäi nii mõnigi inimene ebaõiglaselt elurataste vahele: „Riigina tegime edukaid majandusreforme, kuid mõned inimesed jäid kaugele maha! Näiteks Koplis erastati suur tehaseid koos ühiselamutega ning inimesed jäid juba 1,5 kuu pärast tänavale.“

Aja jooksul on Riina optimism kadunud: paljud kodutud jäävadki kodutuks. Tallinna sotsiaalhoolekandesüsteemis kõneletakse, et kui inimene on juba viis aastat kodutu olnud, siis ta degradeerub, väärtushinnangud muutuvad ning ka alkohol teeb oma töö. „Võibolla oleks võimalik suurem hulk kodutuid uuesti ree peale aidata,“ nendib Riina mõtlikult, „kuid mis see kõik maksab? Meie demograafiline olukord on kehvake, meil elavad lapsed vaesuse klaaslae all, erivajadusega inimeste arv kasvab. Kas me jaksaks kodututele niipalju panustada ja igaühele isikliku hooldaja määrata?“ Sellele küsimusele Riina vastust ei ootagi. Aga olgu kuidas on, ka kodutu inimene tahab suhelda, kuulda häid sõnu ning sooja suppi süüa.

Inimesed sel teekonnal

Kodutud võtsid kõigist korraldatud üritustest meeleldi osa, kuid nõudlus suurenes eriti vabatahtlike poolt. Paljud tahtsid appi tulla korraks või paariks. Koolid valmistasid piparkooke, firmad annetasid riideid. „Tajusin, et olen tekitatud olukorra eest vastutav ning mulle pakkus rõõmu olla selline vahelüli,“ kinnitab Riina.

Riina alustas ja on jäänud koos paari abilisega, teised abilised ja eestvedajad on aja jooksul vahetunud. Riina teab oma kogemusest, et kristlikest kogudusest tulnud vabatahtlike peale saab üldjuhul loota pikemat aega. Järelkasvu uue eestvedaja näol pole siiski tekkinud. Samal ajal on jõudsalt arenenud ka hoolekandesüsteem, mis suudab elu hammasrataste vahele jäänud inimesi paremini toetada. Nii ehk polegi suurt lugu, et supiköök kinnisvaraarendusele jalgu jäi ning ka sauna enam kodututele korraldada ei saa.

Mõne aja rakendas Riina oma energiat naispoliitikutele meediakoolitusi korraldades, kuid põhirõhk on täna perel. Ta on mõistnud, et esmajoones peavad peres asjad korras olema: „Üksikemana ma pingutasin mitmekordselt, et võimaldada oma endale ja pojale paremat elujärge. Lisaks rabelesin vabatahtlikuna. Nüüd ma tean, et appi saab minna siis, kui kodus on asjad hästi. Tegelikult vajavadki kodused meid kõige rohkem. Tore pere on suur rikkus!“

Mis siis edasi?

„Korraldan kodututele hetkel kaht üritust, üht jõulude ja teist vabariigi aastapäeva ajal. korraldan koos koostööpartneritega puudustkannatavatele lastele lihavõttejänku pidusid. Ajad on muutunud. Mis toona oli väga vajalik, pole täna enam küsimus. Toidu ja riided saab kodutu küllalt kergesti kätte, varjupaik on avatud ja suure külmaga pääseb alati tuppa,“ loetleb Riina.

Igal juhul soovitab ta igal riigiametnikul töötada ka teistes sektorites või käia hoopis vabatahtlikuks, et maailmapilt avarduks ning sünniksid elu edasiviivad visioonid.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja