Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Kui lapsest saab ingel

Harju-Risti kirikuaias on vaikuse laste rahupaik. Üle rahupaiga koogutab väärikas kastanipuu, pakkudes kaitset varalahkunud lastele ja tröösti mahajäänud vanematele: siia on maetud nende laste tuhk, kes on surnud emaüsas või vahetult pärast oma sündi.

Pisikese beebi surm näib igati ebameeldiv, vale ja võõras. Paraku juhtub seda ka siinsamas Eestis. Statistika järgi sureb meil raseduse jooksul või vahetult pärast sündi 70 last aastas. „Need numbrid on aja jooksul märkimisväärselt langenud, nii nagu areneb meditsiin ja kasvab inimese väärtus. Aga ka 70 last aastas on väga suur arv, sest puudutab väga paljusid inimesi meie ümber,“ selgitab MTÜ Vaikuse Lapsed juhatuse liige Juta Palmeri.

Kui pisikene beebi pole väljaspool emaüsa elanudki või ta on meie keskel elavana olnud imelühikest aega, võib lapsevanematel olla tunne, et last ei sobi tavakalmistule matta. Sellisel juhul on Harju-Ristil asuv rahupaik neile sobilik alternatiiv. Mõnele lapsevanemale meeldib mõte, et rahupaigas on varalahkunud lapsed kõik koos. Samuti on see paik mälestuspaigaks neile, kel lapse haudagi pole. Igal juhul on see väga isiklik valik, kui lapsevanem leiab kurva elusündmuse tõttu tee rahupaigani.

Vaiksete laste rahupaik Harju-Risti kirikuaias
Vaiksete laste rahupaik Harju-Risti kirikuaias

Ka Juta tõi ühenduse juurde lapse surm: „Ootasin oma esimest poega. Rasedus oli seni kulgenud täiesti normaalselt ja tavapäraselt. Kolm päeva enne sünnitähtaega tundsin, et minu kõhus toimub midagi kummalist. Haiglas kontrollis selgus, et lapse süda enam ei löö. See oli täiesti ootamatu!“ Vaikuse laste poole pöördus Juta seetõttu, et end ja oma meest aidata.

Tõtt öelda oli Juta rahupaigast lugenud juba varem, rasedana: „Mul on detailideni meeles see hetk, kui– esimene poeg kõhus kosumas – lugesin „Pere ja Kodu“ ajakirjast artiklit rahupaigast. Mäletan oma mõtteid: kui õudne oleks oma laps sedasi kaotada. Mul on meeles isegi need lõhnad ja hääled sellest hetkest… Mul polnud aimugi, et see millest lugesin, muutub osaks ka minu elust!“

Mis selle leinaga küll teha?

Leinakäsitlus ajas muutub. Veel paarkümmend aastat tagasi soovitati kurvad sündmused jätta pigem seljataha ning nende peale mitte mõelda. Tänapäeval usutakse, et hüvasti jätmiseks ja olukorraga leppimiseks tuleb kõigepealt kaotusele otsa vaadata. Kurvast kogemusest saab elu loomulik osa siis, kui lein on ära mõtestatud ja läbi analüüsitud. Kui seda ei tee, võib lein välja paiskuda täiesti suvalistel ajahetkel.

„Väikese beebi leinaga kaasneb väga raskeid nüansse, keerulisi ja irratsionaalseid tundeid,“ kõneleb Juta ja loetleb: „näiteks piinlikkuse- ja häbitunne, ema viha iseenese vastu, et ta ei suutnud oma last kaitsta.“

Inimestel on vaja erinevateks eluetappideks kindlaid rituaale. Seda ka siis, kui sureb sündimata või äsjasündinud laps. „Matmine on rituaal, mis aitab minna uude normaalsusesse. Mõelda vaid, sul olid tulevikuunistused ja lootused, olid peatne lapsevanem ning ootasid oma beebiga kohtumist ja kooskasvamist. Aga äkki pole enam unistusi, pole lootust, pole last,“ jutustab Juta.

Juta teab oma kogemusest, et lapse kaotanud emale ega isale ei julgeta õieti otsagi vaadata. See teeb väga haiget! Paljudele inimestele tekitab leinava inimesega kohtumine ebamugavust ning kartust haiget teha. Leinavast inimesest kiirgab kurbust, raskust, ahastust. Sellega on keeruline tegeleda ning seetõttu jäetakse leinas olev inimene tihtipeale oma mõtete ja tunnetega üksi. Leinav inimene aga ei taha üksi olla.

Kui inimene sureb, jäävad temast alles mälestused. Igaühele omad. Beebist, kes pole siin maailmas veel õieti elanud, pole meil õieti mälestusi. Isegi mitte emal ega isal. Paljud inimesed ei teagi, et selline laps on üldse kunagi natukene maailmas olnud. Lapse kaotanud emale ja isale on aga väga tähtis teada, et ka teised saavad aru, et nende laps, see pisike ja armas beebi, on olemas olnud.

„Kui pärast Samueli sündi tuli emadepäev, helistas mulle üks sõber ja soovis mulle head emadepäeva. See oli mulle väga tähtis! Ma olen ju ema, isegi kui keegi ei näe ja ei tea! Mu süda lõhkeb, et mu poeg pole minu süles ja ma ei saa sellest kellegagi rääkida,“ julgustab Juta inimesi märkama lähedaste hingepeidetud vajadusi. Teinekord piisab kaardist, sõnumist, e-kirjast, et anda märku: me teame, mis juhtus ja me mõtleme sinu peale.

„Leinavale emale ja  inimesele ei olegi vaja midagi väga paika panevat öelda, lohutada sellist inimest tegelikult ei saa,“ nendib Juta. Piisab sellest, kui vaatad silma ja ütled: ma ei tea, mida öelda, aga mul on väga kahju! Võib küsida näiteks, kas te panite lapsele nime või milline ta välja nägi. Või ole lihtsalt kõrval ning lase leinaval inimesel ise märku anda, mida ta saab, tahab ja jaksab teha või rääkida. Kõige halvem – uskuge – on teha nägu, et midagi pole juhtunud. Kui äsja beebi kaotanud emal-isal on juba eelnevalt lapsed eelnevalt olemas, siis võib neile minna appi igapäevatoimingutega. Aita näiteks lapsed kooli või trenni viia, käi toidupoes.

Lein ja lapsed

Lapsi sooviksime kõigest keerulisest ja halvast ju ometi säästa. Surm ja lein on piisavalt keerulised teemad, et tekib suur soov need ära peita, olematuks teha. Aga kas see on kõige õigem viis? Juta on veendunud, et me ei saa lapsi säästa elust ja sellega kaasnevast. „Surm ja lein on paraku samuti elu osa. Oma kogemusega saan mina näidata oma lastele, et ka pärast raskusi on võimalik edasi elada,“ on Juta veendunud.

Juta kõige vanema poja nimi on Samuel. Seda teavad ka Juta nooremad pojad. „Minu meelest on igal lapsel sünnijärjekorras oma kindel koht. Ootused esimese lapse suhtes on meil alati teistsugused kui järgmiste laste suhtes. Ka vanemate valmisolek on teistsugune.“ Seega peab Juta õigeks, et iga laps teab oma õiget sünnijärjekorda, et ta ei peaks näiteks täiskasvanuna uute teadmiste valguses peresüsteemi uuesti enda jaoks läbi mõtestama.

Juta teab ka, et surnud laps jääb lapsevanemale alatiseks meelde ja tähtsaks. Samueli sündimise päev on nende peres tähtis, siis minnakse perega koos hauda korrastama, süüdatakse küünal. See lugu on igal juhul terve pere lugu.

Mälestuskarpide valmistamine

„Mälestuskarpide valmistamise idee tekkis seetõttu, et pakkuda lapse kaotanud peredele midagi, mida meil endal ei olnud. Karpe saavad valmistada kõik soovijad. Aegajalt toimuvad Eesti erinevates paikades mälestuskarpide valmistamise töötoad. Üsna pea mõistsime, et karpide valmistamisel saab lapse kaotanud lapsevanem teistega suhelda! Meie ühiskonnas on keeruline inimesele öelda, et tule ja räägi oma leinast. Lapse kaotanud lapsevanemat karpi meisterdama kutsuda aga saab ning vestlemine ning oma tunnetest rääkimine on kaasmõju,“ jutustab Juta.

Head inimesed on annetanud karpide tegemise jaoks nii raha, aega kui ka käsitööd. Mõned inimesed saadavad karpi panemiseks isetehtud asju: tekikesi, mütsikesi, papusid, pildiraame, küünlaid. Valminud karbid toimetatakse haiglasse, kus siis need antakse üle äsja beebi kaotanud lapsevanematele.

Beebiga seonduvad mälestused – tekikesed, mõne valmisostetud riideeseme, ultrahelipildi – saab panna kõik sellesse nägusasse karpi ning siis saab selle karbi sisu vaadata või siis mitte vaadata. Nagu parem tundub. Mälestuskarbil on aga uue olukorraga leppimisel oluline roll ning aitab ühtlasi lapsevanemat ennastki veenda, et selline laps oli tõepoolest kunagi olemas!

Toeks ka teistele

Juta nendib, et pärast poja surma valdas teda aasta aega vaid udu ja pimedus: „Arvasin, et minu ellu ei ole enam midagi head oodata. Vegeteerisin. Samamoodi ka minu abikaasa.“ Juta teab, et selline kurb sündmus võib paare omavahel liita, aga teinekord panna inimesed liikuma väga erinevaid teid pidi. Iga inimene leinab erinevalt, leinaetapid võtavad erinevalt aega ning lapse kaotanud paar vajab sellisel hetkel kindlasti tuge. Juta oli üsna kohe veendunud, et ta tahab toetada teisi samasugusesse olukorda sattunud vanemaid: „Tundsin, et minus on jõudu, tahtmist ja suutlikust aidata ka teisi.“

Haiglapoolne tugi on ajaga samuti muutnud üha paremaks ja asjakohasemaks. Professionaalne abi psühholoogide näol on sellise sündmuse juures samuti igati omal kohal. MTÜ Vaikuse Lapsed väärtus ja tugevus on see, et ühise katsumuse läbi elanud pered saavad üksteise kõrval olla ja üksteist toetada. Sarnase kogemustega inimestel on tihtipeale lihtsam üksteisega suhelda, isegi nalja teha sellistel teemadel, millest kellegi teisega ei saaks isegi mitte rääkida. Seetõttu teeb MTÜ tihedat koostööd haiglatega, kes siis omakorda oskavad soovitada lapsevanematele nii ühenduse kui ka rahupaiga võimalusi.

Vabatahtlikke tegutseb ühenduse aktiivselt ligi kümmekond, kusjuures inimesed aegamööda vahetuvad. „Kui inimene on oma leinaga piisavalt tegelenud ja tahab olla toeks mõnele teisele perele, siis on see teretulnud. Samuti on täiesti okei, kui seesama inimene ütleb, et ta nüüd rohkem enam ei taha. Kindel on aga see, et üksi selliseid asju teha ei saa.“ Seega mõtisklebki ühendus sellele, kuidas omavahelist tuge tõhusamaks muuta. „Kogemusnõustamises pole iseenesest ju midagi uut,“ nendib Juta: „Kuid ma tunnen üha enam meie liikmete valmisolekut mõelda kaasa, kuidas nad saaks toetada sarnasesse olukorda sattunud inimesi. Tahame läbi mõelda, kuidas sellist süsteemi kõige paremini üles ehitada ja töös hoida.“

„Suur osa meie tööst on seotud ühiskondliku fooni muutmisega. Surm ja lein on meie elu osa samamoodi kui lapse sünd, pulmad jms. Selliseid asju ei saa ära peita. Mulle näib, et sellistest teemadest rääkimine aitab meid kõiki. Esiteks aitab meil hinnata seda, mis meil on. Teiseks oskaksime üksteist siis rasketel hetkedel paremini toetada. Kolmandaks on vaiksete laste vanematele väga oluline teada, et nad pole maailmas üksi. See aitab vähendada nende piinlikust ja häbitunnet ning teeb taastumise veidigi kergemaks.“

Vaiksete laste vanemad saavad rahupaigas kaks korda aastas koos peredega kokku. Koos koristatakse rahupaika ja aetakse juttu. Lopsakas kastanipuu rahupaiga kohal pakub meeldivat varju ja kosutust.

Vaikuse laste tegemiste kohta saab lähemalt uurida nende kodulehelt ja Facebooki lehelt.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja