Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Ma olen ju kõigest vabatahtlik!

Ma ei jõua sellega tegeleda, olen ju kõigest vabatahtlik. Sa ei saa eeldada, et ma olen koguaeg olemas, olen ju kõigest vabatahtlik. Oled kuulnud? Ikka juhtub, et ühenduses toimetav vabatahtlik sääraseid sõnu kasutab. Sarnaseid vabandusi olen kuulnud ka vabaühenduse vabatahtliku juhatuse huulilt. Ongi see siis nii, et me ei saa miskit nõuda, kui tegemist on vabatahtlikuga?

Milline on minu roll ja vastutus, kui ma kord ühendusse vabatahtlikuks lähen või veelgi enam, nõustun vabatahtliku juhatuse liikme rolliga?

Pööraksin siinkohal tähelepanu vabatahtliku tegevuse heale tavale, mis juhib tähelepanu sellele, et juba enne ühe või teise vabatahtliku rolli vastuvõtmist tuleb mõelda sellele, kas ja kuidas sobib antud vabatahtlik töö muu elukorraldusega. Läbi tuleb mõelda, millised on enda võimalused, ootused ja lootused seoses antud vabatahtliku tegevusega.

Millised on minu ajaressursid: kuipalju aega saan ma panustada vabatahtlikule tegevusele igal nädalal, igal kuul? Vabatahtliku juhatuse liikme kohta vastu võttes peaks aga vaatama pikemat ajaperspektiivi: milline võiks olla minu võimekus panustada ühenduse tegevustesse juhatuse liikme volituste aja ulatuses? Kas ma jaksan seda rolli sisukalt kanda ning panustada selle aja jooksul ühenduse arengusse? Kui see vastus on ei, siis on ausam sellisest aust loobuda.

Pereinimesed peaksid enne vabatahtlikuks minemist asjad ka perega läbi arutama:  kahtlematult mõjutab peret kui üks lapsevanematest võtab lisaks muudele kohustustele endale suurema või väiksema vabatahtliku rolli. Pere on sinu tagala ning kui seal on asjad paigast ära ja sinu äraolek põhjustab pinged ja tülisid, on keeruline ühenduse tegevustesse vabatahtlikuna panustada, saati siis veel vabatahtlikuna ühenduse arengut planeerida ja juhtida.

Olen seda meelt, et kokkuleppeid tehakse selleks, et neid pidada. Võetud kohustused tuleb täita. Sellele viitab ka seesama vabatahtliku tegevuse hea tava: ma ei hiline ega jäta oma töid pooleli.

Tõsi, mõnikord asjad muutuvad. Muutuvad ootamatult. Siis on aus sellest vabatahtlike koordinaatorile teada anda ning otsida teistsuguseid lahendusi. Juhatuse liige peaks teema tõstatama üldkogul ning vajadusel paluma end ametist taandada. Sest mis rõõmu sellestki, kui asjad kuhjuvad, sina pole rahul, teised juhatuse liikmed pole rahul, üldkogu pole rahul, katusorganisatsioon pole rahul? Miks siis pea liiva alla peita ning peita end – täiesti asjatult – vabatahtliku rolli taha?

Ilmselt on ka mõistlik, kui vabaühenduse juhatuse liikmed varieeruvad, nii jääb vahepeal mahti hinge tõmmata ning taastuda. Teinekord päris mõnus vaadata, kuidas teised tegutsevad ning märgata, et oh imet! maailm ei kukugi sinuta kokku.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja