Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Miks me oleme vabatahtlikud?

Miks on mõned inimesed abivalmimad kui teised? Miks tundub mõni inimene oma valikutes niivõrd vaba ja iseseisev, aga mõni teine on kammitsetud igapäevatöö ja –kohustuste virrvarrist niivõrd, et unistamisekski pole mahti? Miks mõned inimesed julgevad astuda välja mugavustsoonist ja teised mitte? Miks mõned inimesed tahavad koguaeg uusi asju õppida, aga teisele piisab sellest, mis aasta(kümne)id tagasi koolis õpitud sai? Miks mõni inimene tahab ainult saada, aga teine tahab anda kah?

Vabatahtlike Värava toimetaja Anu Viltrop
Vabatahtlike Värava toimetaja Anu Viltrop

Mulle tundub, et vabatahtlikuks olemine eeldab oskust ja soovi igapäevasest elust korraks kõrvale astuda ja avada oma meeled uutele kogemustele, oskustele ja tutvustele ning teha midagi head teiste jaoks, ühiskonna jaoks. See on võimalus näha maailmaasju hoopis teistsugusest vaatevinklist. Või siis on asjalood hoopis lihtsamad: vabatahtlik tegevus võib olla ka lihtsalt kui üks värske tuulepuhang muidu läppunud rutiinirägastikus. Me oleme erinevad ja meie motiivid on erinevad.

Vabatahtliku tegevuse uuringust selgub, et kolmandik Eesti elanikest on tegutsenud vabatahtlikuna, aga samas on neist vaid kuus protsenti püsivalt aktiivsed. See tähendab, et vaid kuus protsenti vabatahtlikest aitavad pidevalt mõnda ühingut või on õla alla pannud oma kogukonna ühistegevuste edendamisele.

Usun, et pea iga vabatahtlik teab, et iga antud killuke toob tagasi kuhjaga positiivseid tundeid. Kes meist siis ei tahaks tunda rahulolu tehtud heast teost? Tänutundest? Kiidusõnast? Ühtekuuluvustundest? Olgem me vaid piisavalt julged kõigele heale uksi avama. Ebameeldivused, katsumused ja raskused on aga selleks, et õppida.

Enda võrdlemine teistega on ühtepidi kasutu tegevus, aga teisalt aitab meil panna oma kogemused mingisugusesse konteksti, raamistikku. Toogem siis näiteks: vabatahtlikud panustavad Eestimaal umbkaudu 0,7 % SKT-st, aga Taanis ja Soomes on see protsent üle kahe. Küll aga võime nentida, et vabatahtlikus tegevuses osalemise protsent elanikkkonna seas mahub Euroopa Liidu keskmiste hulka. Tublid!

Miks me vabatahtlikud ei ole?

Seesama ülalpool lingitud vabatahtliku tegevuse uuring viitab, et peamiselt takistab inimesi vabatahtlikuks minemisel teadmatus, kuhu minna ja mida teha saab. Nappivat infot.

Sina tead mis on kodanikuühiskond, kolmas sektor, vabaühendused ja vabatahtlik tegevus, aga kas Sinu sõber ka teab? Räägi oma kogemusest sõbralegi, sest igapäevast tööd tehes, leiba lauale teenides, ei tule me ehk ise selle pealegi, et elul meie ümber on pea alati palju pakkuda.

Tunnistan ausalt: ligikaudu 4-5 aastat tagasi ei pööranud ka mina vabaühendustele ja nende pakutavatele võimalustele kuigipalju tähelepanu. Nohistasin oma tööd teha ja mulle sellest piisas. Kui nüüd välja arvata see, et varjupaiga koeri jalutada oli tore. Siis kui korraks töölaua tagant pead tõstsin, selgus, et vahepeal on Eestisse tekkinud tugev ja arenenud kodanikuühiskond. Korra vabaühendusse kätt proovima minnes leidsin end peagi ülepeakaela hoopis teistsugusest maailmast, kuhu elu on heldelt puistanud nii vabatahtlikke väljakutseid kui ka palgalist tööd.

Samuti tuleb uuringust välja, et inimesed pole vabatahtlikuks läinud, sest neid pole kutsusutud. Teate küll, Eesti inimene on tagasihoidlik, ei taha pealetükkiv olla. Miks me siis neid otsesõnu ei kutsu?

Mis meist – vabatahtlikest – sõltub?

Mulle tundub, et vabatahtliku kuvand on Eestis väga kiiresti muutumas. Vabatahtlik olla on vinge, see on uhkuse asi. See näitab meie suurt südant, hoolivust ja sisulist panust (kodaniku)ühiskonda. Küllap muutub see peagi kaalukaks punktiks ka meie CV-des.

On arusaadav, et erinevatel eluetappidel on inimesel erinevad väljakutsed ja prioriteedid, seega on igati mõistetav, et inimese soov ja võimalused panustada on ajas erinevad ja võivad kiiresti muutuda. Vabatahtlik tegevus ei ole ometi kohustus, see on võimalus. Tõsilugu on aga see, et püsivateks muutusteks meie ühiskonnas on meil vaja ka suure südamega püsivabatahtlikke. Näiteks puuetega inimeste abistamisel või laste varjupaigas ei ole võimalik, et käin vabatahtlikuks vaid korra ja ongi tehtud!

Mulle näib, et vabatahtlikkus on pisike pisik. Kes on korra proovinud, see tõenäoliselt proovib veel. Seega oleks suurepärane, kui iga (noor) inimene saaks korrakski vabatahtlikuna kaasatud. Eks paljud meie teod on kantud harjumusest. Kes teeb sporti, kes vaatab telekat, kes osaleb vabatahtlikuna mõne vabaühenduse töös. Häid harjumusi saab iseendas tekitada ja kasvatada!

Kui asi jääb selle taha, et inimesed ootavad kutset, siis kutsugem neid! Miks siis muidu on „Teeme ära!“ talgupäev nii populaarne. Sellel üritusel on väga selged kutsujad ja tööülesanded ning inimesed tulevad kohale lausa tuhandete kaupa.

Ja ärgem jäägem ootama, kuni keegi teine meie eest kutsumisetöö ära teeb. Kas Sina oled olnud kuskil vabatahtlikuks ja sul on sellest head kogemused? Mine teinekordki ja kutsu seekord oma sõber ka kaasa! 

Mõtiskles Anu Viltrop

Tagasi nimekirja