Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Nägemispuudega inimese parim teejuht

Koerad on imelised loomad. Inimese parimad sõbrad, öeldakse. Ei ole üllatuseks ju seegi, et meie neljajalgseid sõpru kasutatakse tõhusate abilistena väga erinevates eluvaldkondades, sealhulgas ka pimedate juhtkoertena.

Eesti õppis juhtkoerte väljaõpetamist ning kasutamist Soome kogemusest. Tänasel päeval tegutseb Eestis kaks juhtkoerte kooli: üks Tallinnas ja teine Tartus. Samuti tegutseb Eestis juba 15 aastat Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing. Ühingu liikmeteks on juhtkoera kasutajad või need inimesed, kel on varem juhtkoer olnud või kes pikkisilmi oma neljajalgset abilist ootavad.

Juhtkoer Janet
Juhtkoer Janet

Pikaajalised juhtkoera kasutajad teavad, et mõnekümne aastaga on palju muutunud. Ühingu esinaine Gerly Kangur meenutab: „Mina sain esimese juhtkoera 1996. aastal ning toona ei tahetud mind koos koeraga kuskile sisse lasta. Praegu on suhtumine väga positiivne ja toetav ning olen koos oma abilisega igale poole oodatud.“

Ühendus on loodud praktilisest vajadusest. Juhtkoerte kool annab küll kasutajale, nägemispuudega inimesele, koera üle, aitab algatuseks ka omavahelist koostööd timmida, kuid pikemas ajaperspektiivis ei jõua kool süvitsi tegeleda kõigi teemadega, mis koera ja tema kasutaja vahel võivad tekkida.

Koera ja kasutaja omavahelise koostöö harjutamiseks ning uute liikumismarsruutide selgeks õppimiseks kasutab ühendus vabatahtlikke: sujundajaid. Sujundaja ülesandeks on kõndida inimese ja koera järel, kontrollida koera tööd ning anda vajadusel koera kasutajale juhiseid. Selline töö nõuab eelnevat väljaõpet. Nimelt on oluline teada, mida koera ja nägemispuudega inimese koostöös jälgida tuleb ning samuti peab teadma õigeid juhendamisnippe. Selleks tuleb selgeks õppida spetsiaalsed käemärgid. Sujundaja peab ju juhendama pimedat, mitte tema koera, sest edaspidi peab koera kasutaja igapäevamarsruutidel iseseisvalt hakkama saama. Gerly nendib, et sujundaid pole ühenduse juures kunagi liialt palju.

Koera ja pimeda omavaheline koostöö harjutamine võib võtta päris kaua aega, isegi mitu aastat. „Minu koer oli näiteks väga energiline ning omavaheline kokkusobitumise aeg oli seetõttu väga pikk. Usaldus tekkis meil alles 3-4 aasta jooksul,“ muigab teine juhatuse liige Veronika Sõstar. Kõnealune koer, piimašokolaadikarva labradori retriiver, kuulab seda juttu soliidse rahuga laua alt pealt. Raske uskudagi, et selles koeras on peidus viguripisikud.

Kuidas saab koerast juhtkoer?

Kummagi juhtkoerte kooli juures on oma kennel. Kui kutsikad saavad kahekuuseks, siis hakatakse koertega tegema erinevaid teiste. Näiteks veeretatakse kutsikate suunas kolisevat kuuli ning vaadatakse, kas kutsikas kardab või mitte. Testide põhjal valitakse välja juhtkoera koolituseks sobilikud isendid. Koeri kasvatakse ja koolitatakse 1,5 eluaastani ning siis vaadatakse, kuidas on tema iseloom kujunenud. Mõned koerad praagitakse välja ka veel siis. Kui koer jõuab kasutajani, nägemispuudega inimeseni, õpitakse 1-2 kuud koos treeneriga omavahelist koostööd. Koos treeneriga käiakse läbi igapäevased, aga ka võõraid marsruute pidi ning vaadatakse, kas ja kuidas inimene ja koer omavahel kontakteeruvad ja suhtlevad. Sugugi mitte iga inimene ei sobi iga koeraga kokku, ja vastupidi.

Kõik pimedad ei taha endale juhtkoera. „Inimene peab koera ikka väga tahtma, vaid siis saab nende omavaheline koostöö sujuda. Koer on elusolend, ta tahab süüa, tegelemist, liikumist, mängimist, armastust. Koer pole valge kepp, mille koju jõudes lihtsalt nurka paned,“ on Gerly veendunud. Gerly on liikunud ringi nii kepi abil kui ka koos koeraga ning teab kinnitada, et koeraga on ikka mõnusam: „Kepiga pead mööda takistusi käima, koer viib su sujuvalt takistustest mööda. Veelompi koer sind ka ei vii. Väljaõppe saanud koer oskab üles otsida ülekäiguraja, kepiga ringi kõndides peab ise piisavalt tark olema.“

Gerly on olnud terve elu pime, kuid Veronika kaotas oma nägemise täiskasvanueas: „Nägemise kaotusega oli raske leppida. No nagu elus ikka: midagi kaotada on alati valus. Minu koer aitas mul ahastusest üle saada, ta oli rõõmsameelne ning pakkus mulle emotsionaalset tuge. Samuti sundis ta pidamine mind kodust välja – koer tahab ju liikumist,“ jutustab Veronika.

„Kui mul poleks koera, oleksin suuremalt jaolt kodus lõksus. Varem käisin tööl ka, kuid ilma koerata poleks ma saanud seda teha,“ kinnitab ka Gerly.

Sedasi saavadki pimedast inimesest ja juhtkoerast lahutamatud kaaslased. Koos on kergem ja mõnusam. Mõlemad naised kinnitavad, et nende koerad täidavad juhtkoera ülesandeid suure rõõmuga: töötrakse nähes lähevad koerad elevile ning on kohe seiklusteks valmis.

Suured plaanid vajavad ka vabatahtlike toetust

Lisaks omavahelisele toele ja kogemuste vahetamisele soovivad ühenduse liikmed kaasa rääkida ka seadusandluses. Hetkel on koerte pidamine reguleeritud kohaliku omavalitsuse tasandil ning need eeskirjad erinevad üksteisest üsna suurel määral. Mõnes omavalitsuses on juhtkoeraga seonduv temaatika eraldi kirjas, teisel pool pole neist poole sõnagagi juttu. Üle-eestiline seadus või määrus aga aitaks ühtlustada juhtkoerte tööd ning ootusi juhtkoertele ning nende kasutajatele. Näiteks ei saa pime oma koera järelt koristada, kui ta liigub koeraga üksi. Samuti peab nägemispuudega inimene pääsema juhtkoeraga igasse ametiasutusse ka siis, kui koerad on asutuses keelatud.

Samuti tegeleb ühendus inimeste teadlikkuse kasvatamisega. Kuigi juhtkoerte nägemine pole enam haruldus, leidub ikka veel inimesi, kes tulevad segama töötava koera tööd. Seda aga ei tohi teha: häiritud koer võib oma inimese sedasi ohtlikkuse olukorda panna.

Lisaks ühenduse eestvedajatele ja sujundajatele tegutseb ühenduse juures 4-5 püsivat vabatahtlikku. Suuremate (suvelaagrid, treeninglaagrid jms) ürituste eel otsitakse vabatahtlikke alati juurde, sest võõras kohas vajab pime alguses tuge ja juhendamist. Ühedusel oleks hea meel ka vabatahtliku projektikirjutaja üle, sest sellist oskust ühenduses hetkel ei ole. Tasuks aega veeta meeldivate koerte ning sümpaatsete inimeste seltsis.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja