Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Päästeamet ja vabatahtlikud

Eestis pakuvad siseturvalisuse valdkonnas tõhusat tuge vabatahtlikud. Näiteks kutseliste päästjate kõrval tegutseb meie riigis üle 1700 vabatahtliku päästja. Vabatahtlikud päästjad tegutsevad vabatahtike päästekomandodes, mida 2016. aasta lõpu seisuga oli Eestis 114.

Vabatahtlike päästjate tegevuste raamistiku määratleb Päästeseadus ning Siseministeeriumi määrus „Vabatahtliku päästja kutsesobivuse nõuded ja nendele vastavuse kontrollimise kord ning väljaõppe ja arvestuse läbiviimise kord“. Põhimõtteliselt võib vabatahtlikuks päästjaks saada igaüks, kes vastab etteantud nõuetele ning on läbinud vastava koolituse.

Ida päästekeskuse valmisolekubüroo peaspetsialist ehk vabatahtlike koordinaator Vilve Kirs tutvustab lähemalt keskuse tööd vabatahtlike päästekomandodega.

Kui palju on vabatahtlikke päästjaid?

Vabatahtlikud päästjad teevad ennetustöödena ka kodukülastusi

Käesoleval hetkel on Ida päästekeskuses arvel 288 vabatahtlikku päästjat, kusjuures aasta alguses arvati nimekirjast välja passiivsed hinged, kelle tervisetõend oli kehtivuse kaotanud juba 2-3 aastat tagasi. „Andsime dokumentide kordategemiseks aega ka, kuid ilmselgelt sellised vabatahtlikud enam aktiivselt ei tegutsenud. Vananenud dokumentide tõttu ei saaks neid sündmustele ega ennetustöödele kaasatagi,“ selgitab Vilve kärbete tagamaid.

Päästeamet ei vea eest teavituskampaaniaid, et kutsuda inimesi vabatahtlikeks päästjateks. Esmajoones seetõttu, et vabatahtliku päästja igapäevane kaasaja on siiski vabatahtlike päästekomando, mis tegutseb täiesti eraldi juriidilise üksusena. „Päästeamet teeb lõpliku otsuse, kas saame soovija vabatahtlikuks päästjaks arvata või ei. Ometigi ei saa me nõuda, et komando võtaks oma ridadesse iga meie pakutud inimese. Komandod valivad enda meeskonda sobivaid vabatahtlikke ikka ise,“ selgitab Vilve, kes küll huvilistele kodulähedasi komandosid alati meeleldi tutvustab ning vajadusel ka esmast kontakti luua aitab.

Ida päästekeskuses arvel olevad vabatahtlikud päästjat jagunevad 14 päästekomando ning ühe reservpäästerühma vahel. Lisaks sellele on arvel ka mõned üksuseta vabatahtlikud, kes ühtegi komandosse ei kuulu. Nende inimeste rolliks on esmajoones ennetustöö läbiviimine. Hinnanguliselt on kolmandik vabatahtlikest päästjatest tööalaselt Päästeametiga seotud, kuid loomulikult leidub vabatahtlike päästjate seas inimesi väga erinevatelt elualadelt. Tulevikus on Päästeametil plaanis üksuseta vabatahtike arvu suurendada ning nende ülesandeks olekski ennetustegevuste läbiviimine kohalikus kogukonnas.

Päästekeskus peab vabatahtlike üle küll hoolega arvet, kuid lepingulised suhted on keskusel siiski vabatahtlike päästekomandodega. Komandoks võib olla ükskõik milline juriidiline keha, kuid praegusel ajal on komandod vormilt enamasti mittetulundusühendused. Komando ja Päästeameti vaheline leping on tähtajatu ning see lõpetatakse poolte kokkuleppel vaid juhul, kui komando tegevus jääb soiku ning lepingus võetud kohustusi täita ei suudeta.

Kuidas see kõik alguse sai?

Iga algus on natuke raske. Ka Ida päästekeskuses oli alguseks hõõrumist ning muret, et vabatahtlikud võtavad kutseliselt päästjatelt töö ära. 2010. aastal loodi igas päästekeskuses vabatahtlike koordinaatori ametikoht, mis on aidanud suhteid kiiresti siluda ning usaldust kasvatada. „Meie keskuses on vabatahtlikud päästjad meie nooremad vennad ja õed ning kutselised kutsuvad meeleldi vabatahtlikke päästjaid erinevatele koolitustele kaasa,“ rõõmustab Vilve ning lisab, et käesoleval aastal osalevad vabatahtlikud päästjad esmakordselt Ida regiooni eliitkomando võistlustel, kus nad saavad võistelda näiteks tulekustus- ning ennetustegevuste alal.

Päästeameti tunnustusüritus ning aumärkide jagamine.

Kuna Ida päästekeskus on teiste keskustega võrreldes kõige väiksem ja kompaktsem, on mõned asjad siin erakordselt hästi. Näiteks on sellel aastal plaanis terve valmisolekubürooga külastada kõiki vabatahtlike komandosid, kohtuda kõikide komandopealike ning vabatahtlikega. „Kuigi käsuliini pidi peab vabatahtlikega suhtlema piirkonnajuht, on meil kokkulepe, et ka vabatahtlike koordinaator suhtleb komandodega otse ja on vabatahtlikele päästjatele Ida päästekeskuse kontaktisikuks. Meile on oluline tunda oma lepingupartnereid ning inimesi nende lepingute taga. Tahame olla kursis nende varustuse ja arenguvajadustega,“ kõneleb Vilve.

Tegutsevatele komandoliikmetele pakutakse mitmesuguseid täiendkoolitusi ja õppusi, et oskused ikka kõrgel tasemel püsiksid. Samavõrra oluliseks peetakse ka vabatahtlike päästjate tunnustamist. Näiteks esitatakse alati hoolikalt kandidaate erinevatele tunnustussündmustele ning korraldatakse ka Ida-päästekeskuse tänusündmust. Samuti on vabatahtlikud päästjad oodatud kõikidele Ida päästekeskuse suurematele üritustele (nt tuletõrjeaastapäev, tänulõuna jms).

Kes siis ikkagi vastutab?

Leping Päästeameti ja vabatahtlike komando vahel on üsna üldsõnaline ning sätestab vaid üldsõnaliselt teenused, mida komando pakub ja on valmis osutama. Seega võib lepingu sisuks olla ainult reageerimine tulekustutustöödele. Samuti võib lepingus olla kohustus reageerida liiklusavariidele või pakkuda pinnaltpääste teenust. Lepingusse pannakse kirja ka see, kas komando on valmis tegema ennetustööd (nt infopäevad, kodunõustamised, lahtiste uste päevad jms) või mitte. Iga tegevus on hinnakirjastatud ning mõjutab Päästeameti ning komando vahel sõlmitud lepingu rahalist mahtu. Komando valmisolekutasu sõltub ka sellest, kui kiiresti on komando lubanud valvesoleku ajal reageerida: kas 5, 10 või 15 minuti jooksul. Kõik see tuleb komando liikmetel enne lepingusse astumist hoolega läbi mõelda, sest lepinguga võetud kohustused tuleb täita!

Pildil on vabatahtlike tulekustutusmasin ja kutseliste päästjate põhiauto. Olulised töövahendid mõlemad.

Komandol on vabadus valida, kui tihti käivad inimesed valves. Vilve on pidanud palju selgitama, et lepingu sisu on läbirääkimiste küsimus ning vastutust saab võtta vastavalt komandoliikmete võimalustele. Näiteks võib olla valves 24/7, aga julgelt võib välja pakkuda ka harvema valvegraafiku, näiteks kolm päeva kuus. Samuti soovitab Vilve komandosse julgelt inimesi kaasata, sest mida rohkem inimesi, seda väiksem on iga üksiku inimese koormus.

Vabatahtlike päästekomandode töövahendite teema on poleemikat tekitanud omajagu. Iga lepingusse tulev partner saab Päästeametilt miinimumnimekirja varustusest, mis peab lepingu sõlmimise hetkel olemas olema. „Ida päästekeskuses aitame alustavat komandot niipalju kui saab. Näiteks võõrandame vabatahtlikule komandole voolikuid või kui on võimalus, mõne vana päästeauto. Lisaks sellele on Päästeametis taotlusvoorud, kust saab varustuse täiendamiseks või remontimiseks lisaraha taotleda,“ selgitab Vilve. Kui komando on võtnud endale kohustuse olla valves, annab päästekeskus võimalusel ka 2-3 komplekti päästeriideid ning eeldab, et ülejäänu soetab vajadusel komando ise. Vilve lisab veel, et varustuse soetamisel ja täiendamisel vaatab Päästeamet vabatahtlike ja kutseliste päästjate võimekust ja varustust tervikuna. Küll aga püüab Päästeamet aasta-aastalt suurendada komandode püsitasusid, sest kulud kasvavad. On ju ka Päästeameti huvi, et komando varustus vastaks nõutele. „Meil süsteemi kuritarvitamist pole olnud ning kohustusi üksikute eranditega ikkagi täidetakse. Kui teinekord juhtub, et komando ainus auto on pool aastat rivist väljas remondi tõttu, oleme püsitasu alati säilitanud, sest kust muidu tuleb auto parandamiseks vajalik ressurss ning ka depooruumide halduskulud nagu elekter ja kütte vajavad maksmist,“ kinnitab Vilve.

Iga komandoga räägitakse aasta alguses läbi, kas ja kuipalju ennetustegevusi komando enda kanda võtab. Kuidas komando oma tegevusplaanid sätib ning millal lubatud ennetustegevused läbi viib, on juba komando enda teha. Suve hakul tehakse päästekeskuses tavaliselt kokkuvõtte ning kui selleks ajaks pole midagi tehtud, siis uuritakse, mismoodi asjad on planeeritud ja kuidas plaanitakse võetud kohustused aasta lõpuga täita.

Kui komando tahab tervikuna areneda, näiteks hakata lisaks tulekustutamise teenusele pakkuma ka liiklusavariidele reageerimist, nõuab see vähemalt aastast planeerimist: komando vabatahtlikud peavad läbima vastava koolituse, soetada tuleb vajalik varustus ning päästekeskus peab vajaliku raha oma eelarvesse planeerima.

Teinekord ikka juhtub, et komandos inimesed väsivad ning tegevus jääb soiku. Sellisel juhul leping lõpetatakse ning Vilve kinnitusel komandole trahve ei määrata. „Teinekord on küll kurb, kui komandod lähevad kinni, eriti kui see juhtub abikauges piirkonnas. Samas selline see elu on. Kutselised jõuavad ikka kohale, aga võibolla jõuab abi kohale 5-7 minuti asemel hoopiski 30 minuti pärast,“ jutustab Vilve.

Kuidas tulevik paistab?

„Ma loodan, et tulevikus on meil kasvanud esmajoones ennetustegevustega seotud vabatahtlikke hulk,“ mõtiskleb Vilve. Kaugemas tulevikus võiks süsteem töötada aga sedasi, et kui Päästeamet soovib komandolt mingit kindlat teenust tellida, siis annab asutus komandole teenuse osutamiseks vajalikud vahendid ise. Ning mine tea: võibolla tegutsevad tulevikus kutselised ja vabatahtlikud päästjad komandos koos.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja