Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Reisimine ja vabatahtlikus üheskoos ehk voluntourism

Mis võiks olla veel toredam, kui ühildada kaks imetoredat hobi: reisimine ja vabatahtlik tegevus? Maailmas tõstab üha enam pead mõiste voluntourism, mis kätkeb endas sellist turismireisi, mille vältel inimene tegeleb (muuhulgas) vabatahtliku tegevusega. Kõlab ju hästi: minna appi looma looma positiivseid muutusi nendes riikides, mis pole õnnelikud, priviligeeritud ja jõukad nagu meie?

Varjukülg on paraku ka

Kui internetist otsida infot märksõnaga voluntourism, näeme stereotüüpselt pildil naeratavat valget inimest suure hulga mustanahaliste laste keskel. Võime lugeda, et Be the change! Või Looks good, feels good, does good.

Sedalaadi turismist on saanud omaette äri. 2015. aastal võttis hinnanguliselt 10 miljonit vabatahtlikku osa taolistest reisidest ning nad kulutasid vabatahtlikes programmides osalemiseks ligi 2 miljardit eurot.  Tegevusi pakutakse väga eriilmelisi, näiteks ehitatakse sageli hooneid või haiglaid, õpetatakse kohalikus koolis inglise keelt või digioskusi, parandatakse veevarustusvõimalusi või pakutakse tegevusi lasteaedades elavatele lastele.

Voluntourism-nimetuse all müüakse enamasti lühiajalisi vabatahtlike programme, mis on fokusseeritud kindlale (ja parajasti päevakajalisele) teemale. Tihtipeale on projektidest osavõtjatel aega piisavalt aega tutvuda ka kohaliku kultuuriga. Näiteks kui vabatahtlik läheb Kambožasse vihmaveekollektorit ehitama, võib sellele eelneda huvireis, et tutvuda lähedal asuvate ajalooliste vaatamisväärsustega. Lühiajalised ja pahatihti pinnapealsed vabatahtlike programmid ning nende turundussõnumid toodavad kriitikute hinnangul arusaama, et mitmekihilistele sotsiaalsetele probleemidele on olemas kiired lahendused ning kui sul on head kavatsused, juhtub positiivne muutus niikuinii.

Võib suure kindlusega väita, et mitte kõik ettevõtted ei aja seda äri vastutustundlikult ja jätkusuutlikult: kui on ikkagi nõudlus sellise teenuse vastu, tuleb võimalikele klientidele ehk vabatahtlikele vastu tulla ning nendele meelepäraseid tegevusi pakkuda. Kogukonna vajadused jäävad kahetsusväärselt tihti tahaplaanile ning nendeni jõuab pahatihti vaid pisikene osa vabatahtlike programmide osalustasudest. Kriitikud on avaldanud arvamust, et sellised vabatahtliku tegevuse projektid võtavad sageli kohalikelt ära nende töö. Näiteks on suur osa projekte seotud ehitustöödega, kuid vabatahtlikeks on enamasti erioskusteta inimesed.

Omaette probleemiks on kerkinud vabatahtlike kaasamine lastekodudesse mitmetes Aafrika ja Aasia riikides. Tihtipeale elavad seal lapsed, kelle vanemad või vähemasti lähisugulased on täie elu ja tervise juures. Pered annavad oma lapsed lastekodusse peaasjalikult vaesuse tõttu ning lootuses, et sedasi saavad lapsed parema hariduse ja paremad tulevikuväljavaated. Need lapsed näevad oma peresid tavaliselt kõigest paar korda aastas ning kahetsusväärselt tihti jääb lapse ja vanemate suhtlus aja jooksul formaalseks ja sisutuks. Lastekodusse jäetud lapsed õpivad, et iga inimene, kellesse nad kiinduvad – ka vabatahtlikud –, lõpuks lahkub.

Tulemus on asjatundjate sõnul hirmuäratav. Lapsed sõnavad end oma peresid väga igatsevat, kuid kui nad vanemaks saamad, ütlevad nad, et ei tea, kuidas oma lähedasi sõpru, tuttavaid või lapsi hoida ja armastada.

Sellisesse kohta vabatahtlikuks minnes toidab vabatahtlik äraspidist äri: taoliste programmide vahendamisega raha teeniv ettevõte võtab lapsed ära päritoluperedest, et pakkuda neile „paremat elu“. Küllap oleks suurem osa nendest lastest õnnelikumad, kui nad saaksid üles kasvada oma vanematega. Näiteks Austraalias on vastu võtmisel seadus, et voluntoursim ei tohi olla seotud laste ja lastekodudega.

Vastutustundlikumalt saab ka

Mis oleks, kui säärastesse vabatahtlikesse programmidesse panustatud raha oleks läinud otse heategevusse: sinna, kus kohalikul kogukonnal endal kõige suurem vajadus?

On arvamusi, et selliseid programme saab korraldada ka efektiivselt ja vastutustundlikult. Probleem ei olegi ju selles, et vabatahtlikud saadetakse välismaale. Pigem on mure selles, et voluntourism katab pigem ettevõtte ja vabatahtliku huvisid kui kohaliku kogukonna vajadusi. Tihtipeale juhtub, et vabatahtlikud satuvad rollidesse, mis ei vasta nende oskustele. Vabatahtliku oskustele sobivat tegevust pakkuda oleks palju mõistlikum ning kindlasti on kuhjaga olukordi ja rolle, kus vabatahtliku oskused võivad ja saavad tulla kasuks (näiteks inglise keele oskus või digioskused).

Oluline on ka vabatahtlike ettevalmistus enne reisi. Kuidas saakski vabatahtlik efektiivselt tegutseda, kui ta enne kohalejõudmist täpselt ei teagi, kuhu ta läheb ja mis tema ülesanded hakkavad olema.

Splitis (Horvaatia) tegutsev mittetulundusühing „Mi“ otsustas koostöös kohalike turismiettevõtetega taotleda projektirahastust vastutustundlikku voluntourismi arendamiseks. Koostöös ettevõtetega töötati välja kogukonna vajadustest lähtuvad paketid. Vabatahtliku tegevuse projektid valmistasid ette ja korraldasid kohalikud mittetulundusühendused või omavalitsused. Näiteks pakuti huvilistele võimalust teha kohalikku käsitööd või ehitada traditsioonilist kiviaeda jms.  Huvilise jaoks tuli taolises tegevuses osalemiseks maksta sümboolset hinda (20-30 eurot), et katta ürituse korraldamisega seonduvad otsesed kulud. Rohkem infot leiab siit: Volonturizam.info.

Kelle huvid? Kelle vajadus?

Võimalik, et on võimalik kujundada vastutustundlikku ja kogukonna vajadusi arvestavat „vabatahtlikkuse turismi“. Senisest enam peaks tähelepanu pöörama, et selles äris liikuv raha liiguks arusaadavalt ja läbinähtavalt.

Vastutustundlik voluntourism kui tursmiliik on kindlasti omal kohal, kuid kuipalju me saame vabatahtlikkuse mõistet painutada ja venitada enne kui selle tähendusväli väga häguseks muutub?

Kirja pannud Anu Viltrop

Voluntourismi teemadel arutleti Euroopa Vabatahtlike Keskuse (CEV) korraldatud konverentsil “Vabatahtlikkus kultuurivaldkonnas”, mis toimus Rijekas, Horvaatias 19.-20. aprillil 2018.

Tagasi nimekirja