Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Täiesti täisealine Eesti Muinsuskaitse Selts

Ajaloost teame, et Eesti omariikluse tee on olnud käänuline ja kurviline. Taasiseseisvumise eel ja ajal pidime paljuski uuesti õppima riigina toimima ja tegutsema. Ka meie kodanikuühiskond hakkas tasahilju taaskasvama ja arenema, sest sügaval nõukogude ajal käisid siinmail asjad sootuks teisiti.

Eesti Muinsuskaitse Selts on üks esimesi organiseeritud kodanikualgatusi uues Eestis ning seetõttu on ta kandnud olulist rolli nii aktiivsete kodanike kui ka poliitikute kasvulavana. Käesoleva aasta 12. detsembril saab Muinsuskaitse Selts juba 30-aastaseks ning tegevused jätkuvad kindlasti edaspidigi.

Seltsi asutamine

Küllap tänapäeval enam ei adugi, kui keeruline võib olla ühe seltsi asutamine. Kui seltsi loomise tuuled 80ndatel aastatel õrnalt puhuma hakkasid, siis mitmed ühendused juba tegutsesid. Näiteks oli riigi toetusel loodud juba Kooriühing, Karskusühing, Jahimeeste Selts, Looduskaitseselts. Seltsiline ühistegevus Eestis algas siiski juba 1853. aastal, mil asutati Loodusuurijate Selts.

„Hakkasime uurima, millised sarnase temaatikaga tegelevad ühendused nõukogude liidus juba olemas on. Selgus, et kõigis liiduvabariikides (va Eesti ja Armeenia), olid kultuuriväärtuste kaitse ühendused juba olemas, mis siiski ei sarnanenud meie klubidele,“ meenutab Muinsuskaitse Seltsi juhatuse liige Ants Kraut. Uurimistöö tõi ühtlasi ka selguse, et tegemist oli pigem nõukogude sõjaveteranide ühendustega, mille eesotsas olid enamasti parteitöötajad ning tegeleti kitsa perioodi (no teadagi millise!) sõjahaudade ja -mälestistega. Seega tuli ise endale sobiv tee leida. „Tegemist oli esimese täielikult omaalgatusliku liikumisega Nõukogude Eestis. Kellegi käest me luba ei küsinud ega taotlenud,“ täiendab Ants.  Tasapisi hakkasid erinevate asutuste juurde tekkima (sest muudmoodi ei olnud toona võimalik) pisikesed muinsuskaitse teemadele keskendunud klubid.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomine algas täistuuridel 1986. aastast. Tagantjärele tundub kõik muidugi palju lihtsam: grupp inimesi otsustas 1986. aastal korraldada muinsuskaitseklubide koosoleku. Aktiivse organiseerimistöö eesotsas oli palju inimesi, muuhulgas raamatuühingu Tõru taustaga Ott Sandrak ja Trivimi Velliste. 1986. aasta oktoobris toimusidki Jüri koolimajas mõttetalgud, millest võttis osa juba tervelt tosin juba loodud muinsuskaitseklubi ning hulgaliselt asjahuvilisi. Koostöös Jüri kirikuõpetaja ja kooliga korraldati ruumid, toitlustus ja ettekanded. Enne kõnekoosolekut tehti üheskoos kirikuaias heakorratööd. Juba sellel kohtumisel sündis arusaamine, et vaja on kohalikke klubisid ühendavat katusorganisatsiooni. Loodava seltsi tegevuste ja põhikirja sisu ning ülesehituse osas kestsid arutlused hiliste öötundideni. Järgmine kokkutulek toimus juba Tallinna Kinomajas 1987. aasta kevadel. Tegemist oli suurejoonelise kõnekoosolekuga, kus said sõna Villem Raam, Jaan Kross, Lennart Meri, Sulev Vahtre jpt. Lisaks vaadati filme ning nauditi vaba ja mõnusat õhkkonda. Tagantjärele sõnavad toonased eestvedajad, et just sellel koosolekul sündis suuresti muinsuskaitseliikumise ideeline aluspõhi.

Riigi sekkumine algas alles 1987. aasta aprillis enne Keilasse planeeritud klubide kokkutulekut. Vastu ei oldud, kuid EKP Keskkomitee juhendamisel moodustati riiklik organiseerimiskomitee, mille eesmärgiks oli loodava ühinguga seonduvate küsimuste korraldamine: algatus oli ju vaja sobilikku poliitilisse sängi suunata. Väga palju riigil midagi suunata küll ei õnnestunud, sest algusaegadel ei olnud muinsusliikumine poliitiline. Ka Lennart Meri sõnadeni – Eesti riik on muinsuste muinsus – jäi veel veidike aega.

Pooled komiteesse valitud inimestest olid omad inimesed klubidest. Komitee käis koos aprillist kuni detsembrini 1987 ning peeti pikki ja põhjalikke arutelusid. Muuhulgas kembeldi selle üle, kes on seltsi asutajad: riik või eestvedajad ise.

Talgud Narva vangilaagri kalmistul 29. aprillil 2016

Leiti, et riigi sekkumine pole siiski selline asi, mis peaks seltsi asutamist takistama. Selts registreeriti ära, samuti õnnestus ära registreerida suurem osa kohaliku tasandi seltse. Antsu sõnul tekkis vaid üksikuid tõrkeid ning need olid puhtalt poliitilised. Muinsuskaitseseltsi toonaste eestvedajate suurimaks hirmuks oli, et kommnoored kohalikke klubisid „enda hõlma alla ei väisaks.“ Seda õnneks ei juhtunud.

Algatajate sooviks oli asutada selts 28. novembril, kuid valvsad ametnikud tabasid ära, et 1918. aastal algas sel kuupäeval Vabadussõja. Ilmselge, et luba selleks päevaks ei saadud. Kättesaamatuks jäi ka soovitud asutamise asukoht: Tartu Ülikooli või äärmisel juhul Estonia teatri saal. Kokkuleppel valiti asutamiskoosolekuks neutraalne päev ja koht: Eesti Muinsuskaitse Selts asutati 12. detsembril Ametiühingute majas (see maja on tänaseks päevaks lammutatud). Tegelikult ei olnud ka see kuupäev „patust puhas“,  sest justnimelt 12. detsembril jõudis Briti merevägi Vabadussõja alguses Tallinna reidile.

Peadpidi poliitikasse

Tegelikult on see omamoodi ime, et selts loodud sai. Mis siis, et oli glasnost ja taasiseseisvumiseni vaid napid aastad. Kes see ikka tulevikku täpselt ette vaadata oskab! Selts sündis ajal, kui isetekkeliste organisatsioonide loomine oli veel enneolematu ja võimatu. Küllap oli inimestel sellist imet vaja, miks muidu Muinsuskaitseselts kiiresti kasvama ja paisuma hakkas.

Algusaastatel ühendas selts väga erinevaid inimesi. Muinsuskaitse seltsiga liitusid professionaalseid muinsuskaitsjaid, ajaloolasi, arheolooge, arhivaare, muinsuskaitse inspektoreid, maakonnamuuseume ning nende töötajaid, kirikuõpetajaid. Neid inimesi innustas esmajoones talgutöö ning ajaloo jäädvustamine. Seltsiga liitusid aga ka sellised inimesed, kes nägid võimalust hakata taastama Vabadussõja mälestusmärke. See – otse loomulikult – oli poliitiline seisukohavõtt, sest kuigi selline tegevus keelatud ei olnud, siis lubatud ka mitte. Tagantjärele teame, et Muinsuskaitseseltsist sai tuule tiibadesse vähemalt 4-5 erakonda. Iseseisvusaja eel ja algusajal oli seltsis liikmed ligikaudu 10 000.

Tänapäevane Muinsuskaitse Selts

Kuigi muinsuste muinsus – Eesti riik – on taastatud ning peale on kasvanud põlvkond, kes on elanud vaid iseseisvas Eesti riigis, on Muinsuskaitse Seltsi töö jätkunud.

Tegevused on küll nüüd teist laadi. Näiteks iseseisvuse algusaastatel jõudsalt arenenud majandustegevus (Eesti riigi sümboolikaga meenete tootmine, raamatute trükkimine) on jäänud soiku ning liikmete arv hiilgeaegade tasemeni ei küüni. Seltsi ülesehitus on aga endiselt samasugune. Nimelt koosneb selts maakonnaseltsidest, erialaühendustest ja üksikliikmetest. Algüksusi on 53, lisaks veel ca 700-800 üksikisikust liiget. Viimastel aastatel on seltsi liikmeskond järjekindlalt kasvanud. Näiteks tulevad seltsi (tagasi) inimesed, kes on  ennast ettevõtluses tõestanud ning tahavad nüüd (jälle) panustada.

Liikmete ning liikmesorganisatsioonide seast tulevad suures osas ka seltsi vabatahtlikud. Muinsuskaitse Seltsi ase-esimehe Helle Solnaski sõnul on seltsil kaht sorti vabatahtlikke: need kes kutsumise peale meeleldi talgutele tulevad ning need, kes parema meelega asju eest veavad ja planeerivad.

“Türi – väärtuslik Eesti väikelinn” seminarist osavõtjad 27. aprillil 2016 Türi kalmistul

Kesksemaid sündmusi on kevadeti toimuv muinsuskaitsekuu, mida on korraldatud 1985. aastast alates eesmärgiga tutvustada meie ajalugu ja pärandit. Muinsuskaitsekuud aitavad korraldada vabatahtlikud, seltsi algüksused, omavalitsused ja mõnikord ka kultuuriministeerium. Näiteks sel aastal toimus üle 40 ettevõtmise: näitused, ekskursioonid, talgud.

Pikka aega korraldas Muinsuskaitse Selts ka Euroopa muinsuskaitsepäevi, kuni ülesanne möödunud aastal ootamatult hoopis riigiametile anti.

„Minu meelest on Muinsuskaitse Selts ekspertiisikeskus. Hoiame silma peal detailplaneeringutel ning püüame seista hea selle eest, et väärtuslikud mälestised säiliksid,“ kinnitab Helle. Liikmeskonna hulgas leidub küllaldaselt erinevate valdkondade tippeksperte: ajaloolasi, arheolooge, arhitekte, arhivaare, planeerijaid.

Rahvusvaheline koostöö

Selts kuulub erinevatesse rahvusvahelistesse võrgustikesse. Külma sõja võrgustiku tegevuste raames kaardistatakse 19.-20. sajandi militaararhitektuuri. Selts on ka Euroopa Ajalooliste Kalmistute Assotsiatsiooni liige ning seetõttu uuritakse ja korrastatakse vanu, kaardilt kadunud kalmistuid. Näiteks on korrastatud Narva vangilaagri kalmistut ning Mõigu kalmistut, mida keegi ei hoolda ning millel pole õieti omanikkugi.

Muinsuskaitse Selts tegeleb ka silmapaistvate eestlaste ja kaasmaalaste haudade ja mälestusmärkide kaardistamisega. „Me ei taha, et need hauad ära kaovad, kui tähtaeg kukub! Proovime igas riigis leida mõne vabatahtliku, kes levitaks meie üleskutset seal elavate eestlasteni ning aitaks infot kaardistada. Eesmärgiks on küsitleda inimesi, kes veel elavad ja möödunut mäletavad,“ selgitab Helle. Eestis tegutseb aga kolm vabatahtlikku, kes saadud info läbi töötavad ning avalikku andmebaasi sisestavad.

Kaarel Pusta haual Madriidis 24. mail 2016

Loomulikult kuulub Muinsuskaitse Selts ka Euroopa suurimasse valitsusväliste muinsuskaitseseltside ühendusse – Europa Nostrasse.  Muinsuskaitse Selts seisab hea selle eest, et meile olulised mälestised jõuaksid ka teiste riikide asjahuviliste teadvusse. Näiteks esitatakse hästirestaureeritud muinsusobjekte Euroopa Nostra korraldatavatele tunnustustele. Näiteks on saanud Europa Nostra muinsuskaitseauhinna Lennusadama angaarid (2013) ning Rode altar Niguliste kirikus (2017).

Euroopa Nostra ja Euroopa Investeerimispanga koostöös tuuakse alates 2013. aastast seitsme enim ohusoleva mälestiste programmi kaudu laiema avalikkuse palge ette halvas ja väga halvas olukorras olevad muistised ja mälestised. 2016. aastal valiti selliste muististe sekka ka Patarei vangla ning sellega kaasnes Eestis palju sagimist ja meediakära.

Pikka aega on Muinsuskaitse Selts teinud edukat koostööd erinevate linna- ja riigiametitega, kuid Patareiga seonduv temaatika on osapooled konflikti kiskunud. „Näiteks on Muinsuskaitseamet mitmel aastal toetanud rahaliselt muinsuskaitsekuu korraldamist, kui möödunud kevadel küsiti eelnevalt näha kava. Kui nähti, et karuteene medali saab Tallinna Linnaplaneerimisamet, ei tahetud enam lepingut sõlmida ega raha anda,“ kurdab Helle. Käesoleval aastal korraldati muinsuskaitsekuu suures osas omaenda vahenditega. „Tegelikult on see kurb, et karuteene medal saab meedias palju tähelepanu, kuid tihtipeale jäävad märkamata vabatahtlikud, kes on saanud meie tunnustusmedali pärandi taastamise, säilitamise ja hoidmise eest,“ nendib Helle, kelle hinnangul on Linnaplaneerimise amet karuteene medali siiski välja teeninud – ei ole õige, et miljööaladele tungivad uusehitised tugevalt peale ning rikuvad piirkonna väljanägemist. Hoolimata suurest vastuseisust on äsja saanud maavanema heakskiidu Patarei detailplaneering, mis rikub Muinsuskaitse Seltsi ekspertide hinnangul Patarei terviklikkust. Arusaamatuks jääb ka riigi soovimatus kaaluda Patarei arendamisel teisi võimalusi kui hoone erainvestorile müümine.

Helle loodab, et hoolimata Patarei küsimusest jätkub Eesti Muinsuskaitse Seltsi veel kauaks ajaks: „Ühiskond on muutunud stabiilsemaks ja inimestel on rohkem võimalusi kaasa aidata kultuuripärandi kaitsmisele ja hoidmisele. Meie tööpõld pole kaugeltki otsas!“

Kes soovib Eesti Muinsuskaitse Seltsi ajaloost rohkem teada, võiks sirvida kogumikku „Eesti Muinsuskaitse Selts 25“ või seltsi aastaraamatuid. Samuti, kel huvi tekkis, võib kohe käised üles käärida ning minna Muinsuskaitse Seltsile vabatahtlikuna appi uut kodulehte meisterdama.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja