Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Teatritegu Läti piiri ääres

Võiks ju öelda, et Helger Kavat on täiesti tavaline eesti mees. Antslast pärit. Ametilt ehitaja. Ometigi on Helgeril väga eriline hobi: teatritegemine.

Helger koos elukaaslase Mari-Liisiga
Helger koos elukaaslase Mari-Liisiga

„Minu vaimustus sai alguse 2004. aastal, kui tuttava lapse sünnipäeval kurtis üks Antsla kultuurimaja näiteringis mängiv naiserahvas, et üks meesosatäitja olevat puudu. Lubasin suure suuga, et vajadusel tulen ja aitan hädast välja,“ jutustab Helger. Oh üllatust, kui siis lubadust ootamatult meelde tuletati ning tuligi näitlema minna!

Mõnda aega tegutses Helger näiteringis näitlejana, kuid kui ringijuht Eestist ära kolis, valiti Helger teda asendama. Kultuurimaja toetusel sai ta end mitmetel koolitustel täiendada nii lavastamise kui ka produtsenditöö vallas. Oskused kasvasid ja elu läks edasi. Etendusi anti nii kohalikus kultuurimajas kui ka mitmetel teatripäevadel üle Eesti. Kui Helger vahepeal Soome tööle läks, tuli teatritegemisele pisikene paus sisse.

„2011. aastal kutsuti mind Kiisatamme turismitallu Tamur Tohveri lavastatud suveetendusele osatäitjaks. Seal oli nimelt vaja hulgaliselt inimesi külarahva osa etendama. Olin sel ajal kodumail ja seetõttu kõhklematult läksin ka. See mulle nii hullult meeldis!“ räägib Helger.

Mehe peas hakkas üha valjemini tiksuma mõte, et tema maakohas, Villikese talus, võiks ju ka teatrit teha. Mõne aasta pärast võttiski Helger julguse kokku ning kutsus Tamur Tohveri Villikesest vaatama. Tamur haaras kohe võimalusest kinni: 2014. aasta suvel etendasid Polygon Stuudio teatriõpilased Villikesel Jaan Tätte „Meeletut“.

Nippe alustajale teatritegijale

Kõige lihtsam on – pea ees – teatritegemisse sukelduda siis, kui sinu lähedased ja sõbrad tulevad ettevõtmisega kaasa. Helgerit saadavad sel põneval teekonnal nii tema naine, vend, ema kui ka lähemad sõbrad.

Puhkehetk: Helger koos venna Viljariga
Puhkehetk: Helger koos venna Viljariga

„Kui ma nüüd tagantjärele algusaegade peale mõtlen, siis see oli ikka üks hulljulge temp,“ nendib Helger: „Teatritegemine on mulle palju õpetanud. Näiteks, seda kuidas raha otsida ja toetajaid leida ning kuidas oma tegemised osava turundusega nähtavaks teha. Lisaks tähendab teater tuhandeid pisiasju. Isegi prügikast ei lähe iseenesest oma kohale. Vool võib ootamatult ära minna või selgub hoopiski, et kohapeal pole piisavalt võimsust,“ loetleb Helger teatritegemise lõputud nüansse.

Alustaja indu ei tasu alahinnata. Kui Helgeri vend käis pärast esimest teatrisuve välja mõtte, et Vana-Antsla mõisa ait oleks teatritegemiseks igati sobilik paik, haaras Helger koos võitluskaaslastega kohe mõttest kinni. Mõisaaida omanik elas ja elab Soomes ning oli nõus aida teatritegemiseks rendile andma. See käis kõik lihtsalt.

Vana-Antsla mõisa ait on ka kohalike jaoks üsna salapärane paik. Nimelt asus seal nõukogude ajal varuosa ladu ning vaid vähesed inimesed said seda seestpoolt näha. Kuigi omanik oli aida korrastamisega juba kõvasti vaeva näinud, olid ruumid halvas korras. Sellel suvel polnud Helgeril ühtegi vaba hetke: saali kordategemine võttis kordi rohkem aega kui planeeritud. „Oleks mul algatuseks piisavalt tarkust olnud, poleks me nii suurt tööd nii lühikese aja jooksul ette võtnudki. Teatrietendused olid aga juba välja kuulutatud ning pääsu polnud kuskile,“ kommenteerib Helger.

Helgeri kõige suuremaks mureks on asjaolu, et oma valgusparki pole. „Oleks valguspark endal olemas, võiks etendusi mängida ükskõik mis ajal. Praegu peame esimese asjana alati mõtlema, kuidas me valgustuse teema ära lahendame: laename kokku või rendime,“ jutustab Helger.

Teinekord teeb natukene haiget, et pärast paari aastat suhteliselt edukalt korda läinud etendusi arvatakse, et tegemist on tulutoova projektiga, mis toetust ja abi ei vaja. Ometigi Helger oleks rõõmus sellegi üle, kui saaks tulud ja kulud tasakaalu, et peale ei peaks maksma. Teatritegemine nõuab nimelt üksjagu kulutusi ka: näitlejate töötasu, reklaamikampaania korraldamine, rekvisiitide valmistamine jms. Seega on kulukamate asjade ost – sealhulgas valguspark – jäänud seni kättesaamatuks.

Mis seni etendunud on?

Kohe hakkab "Palju õnne argipäevaks, Wanda June!"
Kohe hakkab “Palju õnne argipäevaks, Wanda June!”

Esimesel teatriaastal, 2014. aasta suvel, etendus Villikese talus Tamur Tohveri lavastatud Jaan Tätte „Meeletu“. Mängis Polygon teatristuudio. See etendus osutus väga menukaks – uus asi ka – piletid müüdi kõik välja ning hulk inimesi jäi ka ukse taha.

Järgmisel suvel toimusid etendused juba Vana-Antsla teatriaidas. Möödunud aastal toimus kokku 15 etendust. Polygon teater pakkus nautimiseks etendust „Palju õnne sünnipäevaks Wanda June“ ning samuti esines aidas kolm korda Improteater.

Hinnanguliselt on kolmandik publikust kohalikud, ülejäänud jõuavad etendust nautima kaugematest Eestimaa paikadest. „Reklaami teeme niipalju, kui etenduse eelarve võimaldab,“ selgitab Helger. Kindlasti levitatakse etenduste infot Facebookis, raadios, linna infoekraanidel ning kui veab, siis ka kirjutavas meedias.

Käesoleval aasta plaanid vajavad veel veidi setitamist. Kindel on see, et kui vahepeal oli Villikese talul täita esmajoones näitlejate majutamise roll, siis selle aasta augustis lavastub Edgar Valteri talust rääkiv tükk Hellen Rekkori käe all justnimelt Villikese teatritalus.

Ikka hulgakesi, üksi ei jõuaks kuidagi

Teatrit on Helger salamisi nautinud ja imetlenud terve oma elu, kuid kohalikku teatrielu vedades on tema vaimustus üha kasvanud: „Teatripisik on minu sisse üha sügavamini sisse hiilinud. See on mind kokku viinud väga lahedate ja toredate inimestega. Minu kõige suurem tasu on see, kui ma olen aasta aega vaeva näinud, viimane etendus on läbi ja rahvas on rahul! Midagi muud pole mulle vajagi!“ jutustab Helger. Seega – kel Antsla kandis teatris veel käimata, siis veel jõuab – indu tegijatel jätkub.

Helger teab aga väga hästi, et üksi selliseid asju ei sünniks. „Ilma abilisteta ei saaks kuidagi! Nende panus on olnud hindamatu!“ ei ole Helger kiitusega kitsi. Kui etendustevälisel perioodil tegutseb esmajoones Helger üksi – kirjutab projekte, räägib läbi teatritega, planeerib turundust – siis suvisel ajal on kümnekonnal abilisel kujunenud oma kindlad ülesanded. Kes jagab rohkem tehnikat ning seab valgustust, kes hoiab korda ning jälgib, et pärast etendust saaks rekvisiidid kõik kokku korjatud, kes küpsetab kohviku jaoks kooki ning peseb vajadusel näitlejate esinemisrõivaid. Enne etendusperioodi ja näitlejate tulekut on omajagu tegemist ka aida ja talu ümbruse korrastamisega: niita muru, kasta lilli jms.  Kiirel ajal on ühtlasi väga tähtis, et kõik peaksid kokkulepetest kinni: kui õhtul on etendus ja inimene jätab tulemata, on jama majas.

Olgu siis aidas, Villikesel või mõnes muus kohas, jätkub teatrit Antslasse kindlasti ka tulevikku. Huvilistel soovitame lahekesti jälgida Villikese teatritalu ja Vana-Antsla tegemisi ning soetada piletid Piletilevist juba varakult, hilinejatele ei pruugi lihtsalt jätkuda!

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja