Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Trükkipresside, raamatute ja inimeste uus elu

Trükimuuseum on peidus Aparaaditehase hoovis. Pisut seiklemist ja oledki kohal. Muuseumis võtab mind vastu (ka vabatahtlik!) direktor Lemmit Kaplinski ja vabatahtlik Mirjam Link. Pikema jututa juhatatakse mind mööda soliidsetest ja kogukatest trükipressidest ning sätitakse muuseumi raamatutoa põrandale pehmele padjale istuma. Fahrenheit 451 raamatutuba ei ole väga suur, kuid ilmatu kõrge laega ning sõna otseses mõttes maast laeni raamatuid täis. Sellises inspireerivas keskkonnas me muuseumist ja raamatutoast vestlemegi.

Külastaja trükib vabatahtlik Elise'i juhendusel 1912. aasta trükipressil Golding Pearl no 1-l raamatuneedust. Hansapäevad 2016. Foto: Mana Kaasik
Külastaja trükib vabatahtlik Elise’i juhendusel 1912. aasta trükipressil Golding Pearl no 1-l raamatuneedust. Hansapäevad 2016. Foto: Mana Kaasik

Trükimuuseumi lugu sai alguse 2010. aastal, kui Madis Mikkor ja Lemmit Kaplinski otsustasid vanad trükipressid kokku koguda ning pakkuda neile täisväärtuslikku vanaduspõlve. „Meil oli ja on ühiskondlik vastutustunne ning teadmine, et saja-aastane trükipress on töökõlbulik veel vähemalt 200 aastat,“ selgitab Lemmit. Samal ajal oli mõtlemas paberimuuseumi loomise peale Anne Rudanovski, kes nendega liitus. Trükimuuseumi oli ja on eramuuseum.

Muusemi tegemisi toetab mõnevõrra kultuuriministeerium ning Tartu linn. Ligikaudu pool eelarvest kaetakse aga omatuludega. Nimelt on trükimuuseum tuntud ka märkmikuvabrikuna. Märkmikke tehakse vanadest raamatutest: kasutute raamatute sisust saab vanapaber ning kaaned saavad uue elu märkmikukaantena. Vanadest, äravisatud raamatutest meisterdatakse veel mitmeid erinevaid tooteid: karpe, seinu jms. „2014. aastal saime sotsiaalsete ettevõtete võrgustikult „Tegusa Eesti“ stipendiumi. Selle raha eest ostsime poognaõmblusmasina, mille abil saame märkmike teha kiiremini ja paremini,“ kõlab Lemmiti hääles uhkusenoot.

Töötajad ja vabatahtlikud

Statistiliselt on trükimuuseumis tööl suisa kaks ja pool palgalist töötajat. Osakoormusega töötab näiteks administraator, kes külalisi vastu võtab ning jooksvaid asju lahendab. Samuti on osalise ajaga tööl varahoidja, kes museaale arvele võtab, kirjeldab ja dokumenteerib. Ka poes on inimene osalise koormusega palgale võetud.

Vabatahtlike kaasamine on mõneti paratamatu: kuidas ka ei pingutaks ja kombineeriks, ei jätku muuseumil rohkemate töötajate palkamiseks paraku raha. Näiteks on kõik giidid vabatahtlikud, kes on omavahel ära jaganud, kes millal muuseumis valvel on, et vajadusel külalistele eksponaate tutvustada. Paljud tootmisega seotud tegevused on vabatahtlike õlul ning samuti on täies ulatuses vabatahtlik muuseumi raamatutoa Fahrenheit 451 töö.

Lemmiti ja Mirjami arusaamine vabatahtlike tähendusest on siiski mõnevõrra erinev. Erinevates ettevõtmistes vabatahtlikuna tegutsenud Mirjam veendunud vabatahtlikkuse usku: „Ma usun, et maailma mastaabis on vabatahtlike abil üles ehitatud mitmeid olulisi süsteeme.“ Lemmit on mõnevõrra tagasihoidlikum: „Vabatahtlikkusega võib teha suuri asju, mis on ajas ja ruumis piiratud. Minu meelest ei saa aga ühtegi struktuuri töös hoida vaid vabatahtlike abil.  Vaja on ka skeletti (palgalisi töötajaid), mille ümber vabatahtlikud saaks koonduda.“ Toekama skeleti loomiseks on ka pikaajalised vabatahtlikud kõrges hinnas ja sellega on Mirjam igati päri.

Trükimuuseum on väga õnnelik EVS projektide üle, mis on toonud neile mitmelt poolt maailmast väga põnevaid inimesi. „Meie teenistused ei ole kunagi lühemad kui üks aasta. Siis jõuab vabatahtlik sisse elada, keelt tönkama õppida ning oma võrgustiku luua,“ selgitab Lemmit: „Tartusse jõudnud välismaalane kohtub siin teiste endasarnastega ning toob ka nemad meie juurde.“

Nii Lemmit kui ka Mirjam  nendivad rahulolevalt, et neil on olemas toimiv vabatahtlike kogukond ning abilisi jätkub.

Fahrenheit 451 – nõuame tulevikku koos raamatutega

Aasta aega tagasi oli raamatutoa asemel hoopis kohviku ladu.

R.B raamatust „Fahrenheit 451 kraadi“ inspireerituna kirjutas Madis Mikkor lõputöö sellest, kuidas luua keskkonda, mis julgustab ja innustab inimesi mõtlema paberraamatute saatusest ning raamatute võimalikust tulevikust Eestis ja maailmas. Sellest sai innustust ammune idee pakkuda inimestele võimalust tutvuda trükimuuseumisse jõudnud unustatud raamatutega. Esialgne plaan oli hoida tuba lahti üks kuu ning müüa selle aja jooksul ära võimalikult palju vanu raamatuid. Aktsioon oli üle ootuste menukas. „Kuu aja jooksul osteti meilt 300-400 raamatut. Inimesed tulid ja ahhetasid. Uurisid, kas võib tulla tagasi ja tuua siia ka oma kasutuid raamatuid,“ jutustab Mirjam. Uste kinnipanemine tundus mõeldamatu.

Raamatutuba Fahrenheit 451 täies hiilguses.
Raamatutuba Fahrenheit 451 täies hiilguses.

Seega hoiti raamatutuba jõudumööda lahti ka pärast veebruarit. „Möödus mitu kõhklevat ja kahtlevat kuud ning aeg-ajalt tundus, et ilma kindla plaani ja vabatahtlike panuseta me uksi lahti hoida ei suuda,“ jutustab Mirjam. Kevadel saabus tuppa tegutsema esimene püsiv vabatahtlik Paula ning suve lõpuks oli veel 6-7 inimest raamatutoa tegemistele oma näpu andnud: „Sügiseks oli selge, et kinni ei pane me siin küll midagi. Raamatutuba on vajalik ka teistele ning sedasi saigi ajutisest algatusest ootamatult püsiv nähtus ja – kasutades Lemmiti sõnu – trükimuuseumi kõige suurem eksponaat.“

Kümmekonna vabatahtliku abil püütakse raamatutuba lubatud kellaaegadel lahti hoida. Vabatahtlikeks on nii tudengeid, õpilasi kui ka lugemishimulisi ning raamatu- ning lugemisusku tööinimesi.

Madis Mikkor lastele raamatut lugemas. Foto: Mana Kaasik
Madis Mikkor lastele raamatut lugemas. Foto: Mana Kaasik

Nüüd, kui jalad kindlamalt maas, on hakatud mõtlema tegevustele, mida raamatutoas pakkuda võiks. Oma ettepanekud on saanud teha iga raamatutoa külastaja. Kuigi palju on veel alles mõtetes, toimuvad laupäeviti ja pühapäeviti lastele ettelugemised. Samuti on raamatutuba korraldanud kaks rändnäitust: fotonäitus „Loetud hetked“ raamatuid lugevatest inimestest ning „Kapsamaa“, kuhu on koondatud kapsaks loetud raamatud. „Kapsamaad“ saab praegu imetleda Kolga muuseumis, „Loetud hetked” avatakse veebruari teises pooles Haapsalu raamatukogus. Kindel on see, et raamatutoa plaani võetakse erinevaid lugemisega seonduvaid sündmusi. „Ühtki vabatahtlikku ettevõtmist ei tohiks maha suruda,“ julgustab Lemmit inimesi heade ideedega muuseumist läbi astuma.

Mirjamil on hea meel ka selliste inimeste üle, kes on asjatundjad mõnes kindlas valdkonnas: „Meil on praegu mitu inimest, kes tulevad meeleldi appi sorteerima oma eriala või hobiga seotud raamatuid.“ Kaugvabatahtlikud, on Mirjamil ka termin käepärast võtta.

Milliseid töid muuseumis vabatahtlikele leidub?

Inimesi on erinevaid ning neile sobivad ka erinevad tegevused. Üks tore töö, mis trükimuuseumis iial ei lõppe, on raamatute rebimine. Mirjam selgitab:„ Selleks, et raamatud viimse paberiribani ära saaks kasutada, on vaja kaaned ja sisud üksteisest eraldada. Selle tööga on suurepäraselt hakkama saanud ka kooliõpilased. Paljud neist on saanud ahhaaa-elamuse ja tahavad rohkem abistada.“ Lisaks sellele hakkab vabatahtlik raamatute keskel viibides tihtipeale ka ise rohkem lugema ning õpib palju uusi asju. Nähtamatu tasu, nendib Mirjam mõtlikult. Vabatahtlik töö ei ole kunagi tasuta töö – selle eest saadav tasu on lihtsalt teistsugune ning väljendub pigem uutes tutvustes, huvitavates tarkuseterades, rahulolus ja laiemas silmaringis.

„Meil on vabatahtlikega kokkulepe, et poole tööajast võib lugeda ja teise poole ajast panustada mõne tööülesande täitmisse. Ühises päevaraamatus on järge ootavad tööd üles kirjutatud ning nende hulgast võib vabatahtlik siis valida,“ selgitab Mirjam töökorraldust. Valikus on näiteks raamatute rebimine, sorteerimine, nende tähestikulisse järjekorda sättimine. „Püüame leida kõigile jõu- ja mõistusekohased ülesanded,“ võtab Mirjam teema kokku.

Mirjam usub, et raamatutoas jätkub tööd umbes kümnele vabatahtlikule, kellest igaüks saaks panustada vähemalt mõned korrad kuus. 4-5 inimest oleks vaja erinevate ürituste vedamiseks. Raamaturebimise tööd jätkub aga niipalju kui vaja.

Miks me seda teeme?

„Minu eesmärgid on lihtsad,“ nendib Lemmit. „Ma tahaksin, et turistid viibiksid Tartus kauem. Meie suudame ilusti sisustada kaks tundi nende väärtuslikku aega.“

Mirjam tahab, et Tartus oleks üks koht, kuhu oleks alati mõnus ja hea tulla. „Ma tahan, et teadlikkus paberraamatutest püsiks ja kasvaks. Et oleks koht, kus saab lehitseda, leida, vahetada, olla. Et siia saaksid inimesed tuua raamatuid, mida nad enam ise ei vaja ning mis on neile koormaks, aga kellelegi teisele oleks suurepäraseks leiuks. Olen taaskasutamise usku ja mul on hea meel iga raamatu üle, mille eluiga oleme suutnud pikendada,“ loetleb Mirjam oma eesmärke. „Ja ajal on siin seinte vahel teine kulg. Olen mitmel korral ennast siia unustanud ja kaugelt pärast südaööd avastanud, et päev on ammuilma läbi (ja raamat ka). Sama on juhtunud teistegagi.”

Rääkimata sellest, et nii mõnigi muuseumis ja raamatutoas käinud inimene loeb elu jooksul ehk mõne raamatu rohkem. Ehk õpib selles toredas keskkonnas raamatuid armastama ka mõni laps. Sellist tulevikku küll ei tahaks, kus raamatud on põlu all või veelgi enam – mõtlematult tuleroaks saavad.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja