Otsi kodulehelt
Sulge otsing
Tagasi nimekirja

Käsmu vabatahtliku merepäästerühma juht: kui merd ei tunne, pole tarvis sinna minna

Eesti elu toimetaja Gertrud Kaljuvee käis uurimas, kuidas Käsmu vabatahtlikud merepäästjad töötavad.

Kui Käsmu vabatahtliku merepäästerühma juhi Haivo Laulikuga merele patrullima suundume, on ilm muinasjutuliselt ilus ja päästepaadiga tasase vee peal sõitmine puhas rõõm. Kuid mitte iga väljasõit pole merepäästerühmale sama roosiline. On ka selliseid, kus ümberringi valitseb pilkane pimedus, tuul puhub 20 meetrit sekundis, lained löövad mitme meetri kõrgusele ja kiiresti paadiga edasi liikuda pole lootustki.

Haivo Lauliku sõnul pole vabatahtlike merepäästjate töö Käsmu kandis õnneks kõige raskemate killast, sest rahvast on mere peal hõredamalt kui Tallinnale lähemates paikades: “Sel suvel on olnud rahulik. Eelmistel aastatel oleme ikka mõned väljakutsed saanud.”

Patrullimise kohta sõnab ta, et enamjaolt tähendab see Käsmu lähedal asuvates lahtedes, sadamates ja saarte ümbruses ringi sõitmist. Mõnd veesõidukit kohates ajab aga selle pardal viibijatega juttu.

“Merel näeb kõike,” ütleb päästerühma juht. Justkui selle kinnituseks saamegi teekonnal kokku peoseltskonnaga, kes veedavad aega parvesaunas, mida veab mootorpaat.

Kuid nagu juba mainitud, pole vabatahtlike päästjate töö alati nii rõõmus. Kui tuleb väljakutse, peab valves olev merepääste meeskond appi tõttama. Päästetöö tähendab nende jaoks enamjaolt seda, et tuleb appi minna veesõidukitele, millel kütus otsa lõppenud või mootor rikki läinud.

DELFI

Loe lähemalt

Tagasi nimekirja