Otsi kodulehelt
Sulge otsing
Tagasi nimekirja

Vabatahtliku tegevuse trendid muutuvas ühiskonnas – kokkuvõte 5. aprilli seminarist

Seminari eesmärgiks  oli kutsuda vabatahtlike kaasajaid mõtlema, kuidas muutuvas ühiskonnas vabatahtlike kaasamist jätkusuutlikult korraldada. Samuti visioneerisime vabatahtliku tegevuse tulevikutrende.

Kuidas areneb vabatahtlik tegevus Euroopas?

Külalisesinejaks Euroopa Vabatahtlike Keskuse president Cristina Rigman.

Cristina Rigman esindab Euroopa Vabatahtlike Keskust (Centre européen du volontariat, CEV), kuhu kuulub enam kui 80 riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku vabatahtlike keskust üle Euroopa. CEVi eesmärgiks on edendada ja toetada vabatahtlikkust kui olulist osa Euroopa identiteedist ja väärtusruumist. Oma eesmärkide saavutamiseks teeb CEV huvikaitset, loob soodsat keskkonda teadmiste jagamiseks ning organiseerib temaatilisi koolitusi ja konverentse. Oma tegevusega jõuab CEV mitme tuhande vabatahtlikuni ning vabatahtliku tegevuse organisatsioonini

25 aasta jooksul on CEV töötanud selle nimel, et keskkond oleks vabatahtliku tegevuse arenemiseks soodne, et vabatahtlik tegevus väljendaks euroopalikke väärtusi ja kodanikuaktiivsust ning aitaks kaasa ühtse ja kaasava ühiskonna kujundamisele.

Olulisimaid CEV-i algatusi on 2014. aastal alguse saanud Euroopa vabatahtliku tegevuse pealinna konkurss, mille eesmärk on edendada vabatahtlikku tegevust kohalikul tasandil, tunnustada kohalikke omavalitsusi, kes toetavad ja tugevdavad partnerlussuhteid vabatahtlike keskuste ja vabatahtlikega ning rakendavad Euroopa vabatahtliku tegevuse poliitikakava soovitusi (P.A.V.E). Konkurssiga soovitakse ergutada omavaltsusi toetama vabatahtlikku tegevust, pakkudes neile selleks vajalikke juhiseid ja raamistikku.

CEVi tegevusi rahastab Euroopa Liit Kodanike Euroopa programmist. Samuti saab CEV rahastust teistest projektipõhistest rahastusallikatest ning erasektorist.

Vabatahtlikkus oli Euroopas väga kõrgel tasemel päevakorras 2011. aastal, vabatahtliku tegevuse aastal, ning vajus seejärel mitmeks aastaks unustuse hõlma. Tänasel päeval näeme, et vabatahtlikkus on Euroopa poliitilistes sõnumites väga tugevalt tagasi. Me näeme, et Euroopa institutsioonid vaatavad vabatahtlikkust värske ja tervema pilguga kui varem: kui varasemalt nähti vabatahtlikkuses esmajoones noorte inimeste enesearenguvahendit, siis nüüd on fookuses solidaarsus ja kogukonna vajadused. Võime rõõmuga tõdeda, et 2018. aastal on vabatahtlikkus taas rambivalguses. Me saame jälgida Euroopa solidaarsuskorpuse ja vabatahtlike teenistuse käivitamist oma lõplikus vormis ning ootame, et lõpuks rakenduvad liikmesriikides 2012. aasta nõukogu soovitused mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamise osas. Eesmärgiks on, et iga liikmesriik töötaks käesoleva aasta lõpuks välja mehhanismid, mille abil täielikult või osaliselt tunnustada mitteformaalse ja informaalse õppe abil inimeste kvalifikatsiooni.

Kõneleja peab oluliseks, et:

  • vabatahtlik tegevus on kõige ilmselgem näite solidaarsusest;
  • vabatahtlik tegevus edendab sotsiaalset kaasatust ja kapitali ning tekitab sellega ühiskonnas positiivset mõju;
  • vabatahtlik tegevus toetab kodanikuühiskonna arengut ning võib pakkuda ühiskonnas olevatele väljakutsetele loovaid ja innovaatilisi lahendusi;
  • majanduskasvu mõõdetaks sihipäraselt nii majandusliku kui ka sotsiaalse kapitali osas.

Euroopas on käimas palju protsesse, mis mõjutavad vabatahtliku tegevuse väärtust. Kõnelejal on pakkuda mõtisklemiseks enam küsimusi kui vastuseid ning loodab, et need inspireerivad meid mõtlema sügavamalt vabatahtliku tegevuse olulisuse ja rolli üle ühiskonnas. Nende teemade üle peaksid mõtlema nii riik kui kolmas sektor, trende tuleb tunda ning muuta need positiivseteks arenguteks.

  1. Demograafilised muutused. Me näeme, et paljudes Euroopa riikides sündivus kahaneb ja elanikkond vananeb. Kas me peaksime mõistma seda trendi nii, et saadaval on rohkem oskustega vabatahtlikke pikema aja jooksul? Või vajavad eakad senisest enam abi, kuna nad elavad kauem? Kas meil on piisavalt vabatahtlikke, kes suudaksid toetada suuremat hulka vananevaid – ning kurvaks tegevalt tihti – üksikuid inimesi?
  2. Me näeme, et Euroopa elanikkond muutub üha mitmekesisemaks ja liikuvamaks. Me ei räägi siin ainult pagulastest, vaid inimesed rändavad ja reisivadki üha rohkem ning valivad tihtipeale oma koduriigiks mõne teise maa. Kas me see tähendab, et erinevate sotsiaalsete gruppide kaasatuseks on vaja näha senisest enam vaeva? Või olukord hoopis vastupidine ning Idast jõuab lääneriikidesse senisest enam perepõhiseid toetusmudeleid? Tundub üha enam asjakohane küsida, kuipalju maksavad riigid kõigi vajalike sotsiaalset kaasatust suurendavate teenuste eest. Kuidas jaksavad riigid katta järjest kasvava hulga üksildaste eakate hoolduskulud, arvestades, et need inimesed võivad olla mitte täielikult ühiskonda lõimitud? Milliseid jõupingutusi on meil vaja teha, et võidelda üksilduse vastu ja pakkuda tuge peredele, kes on senisest enam pihustunud erinevate riikide, isegi kontinentide vahel? Milline peaks olema vabatahtlike roll, et pakkuda tõelist sotsiaalset kaasatust ning inimlikku hoolivust neile, kelle lähedased on kaugel? Kuidas me leiame, koolitame ja toetame vabatahtlikke, kes jaksavad ja tahavad tegutseda solidaarsustundest teise inimese vastu? Kas tulevikku mahuvad vabatahtlike vanavanemate ja vabatahtlike lapselaste teenus, et pakkuda väärtuslikke peresuhteid? Millistel tingimustel ja millise hinnaga võiks see toimuda?
  3. Mitmed riigid ei ole siiani täielikult toibunud majanduskriisist. Uued kriisid võivad tulla. Me oleme näinud, et makstulud võivad kiiresti kahaneda ning seeläbi kahanevad ka kohalikud ja riiklikud eelarved. Sellistel keerulistel aegadel, kasvab nende inimeste hulk, kes vajavad erinevaid teenuseid ja heasüdamlikku toetust. Majanduskriisi ajal nägime paljudes riikides vaesuse ja vajaduste kasvu elanikkonnas. Me oleme näinud tugevasti kärbitud teenuste eelarveid ning drastiliselt vähenenud finantsilisi võimalusi vabaühendustele. Me oleme näinud, kuidas avalikke teenuseid delegeeritakse kodanikuühendustele ning loodetakse, et need teenused toetuvad peaasjalikult vabatahtlikele ja eraannetustele. On tõesti tõsi, et kodanikuühendused võivad vabatahtlike abil leevendada negatiivsete arengute mõju kodanikele ja nende peredele. Kuid kuidas peaksid ühendused korraldama oma teenuseid, kui puudub rahaline ja seadusandlik toetus? Kuidas saavad ühendused pakkuda rohkem teenuseid vähemate finantsiliste võimalustega?
  4. Vabatahtliku tegevuse instrumentaliseerimisest räägiti Euroopas juba mõned aastad tagasi. Kuigi see teema näib olevat avalikust debatist olevat taandunud, ei ole see teema sugugi veel head lahendust saanud. Instrumentaliseerimise all mõtleme seda, kui vabatahtlikud/vabatahtlikkus hakkab asendama avalikke teenuseid või kui vabatahtlikud hakkavad tegutsema valdkonnas, mis on traditsiooniliselt olnud avalik (riigi) korraldatud teenus ning mis (eriti majanduskriisi ajal) hakkab vajuma kodanikuühiskonna õlgadele. Kas see tähendab, et vabaühendused võitavad mõned riigi kohustused päriselt enda õlule? Millises ulatuses? Millise hinnaga? Kes peaks katma sellised kulud? Milline on sellises arengus vabatahtlike roll? Kas näiteks avalikud raamatukogud võiksid tegutseda vaid tänu vabatahtlikele? Võimalik, et mõne aja töötaks selline korraldus hästi. Kuid mõne aja jooksul võib selguda, et meil pole piisavalt vabatahtlikke sellise teenuse pakkumiseks. Kas sellisel juhul pannakse avalikud raamatukogud kinni või tuleb riik teenusepakkujana pildile tagasi? Kas riik oleks üldse pidanud panema vabatahtlikele nii suure koormuse? Kas meie, makse maksvad kodanikud, oleme väärt riigilt saama vähem teenuseid, isegi kui on majanduskriis? Kas vabatahtlikkus hakkab muutuma ressursiks, millest me räägime suuresti finantsilistel põhjustel ja vähem väärtushinnangute pärast?
  5. Me näeme enda ümber palju populismi. Inimesed näivad muutuvat üha individualistlikemaks ning nad on üha vähem solidaarsusemad teiste inimeste vastu. Millised on vabatahtlike ootused? Kas nad tahavad rahuldada vaid omaenda vajadusi või hoopis panustada üldisesse heaolusse? Milline oleks sobilik tasakaal vabatahtliku vajaduste ja üldise heaolu vahel? Kas sellises küsimuses on üldse olemas õiget tasakaalu? Millises ulatuses peaksime meie, organisatsioonid, kohandama oma vabatahtlikele pakutavaid tegevusi inimeste vajaduste järgi, näiteks pakkuma senisest enam lühiajalisi tegevusi? Kas me peaksime julgustama inimesi olema vabatahtlikud festivalil või kontserdil või peaks olema meie eesmärgiks toetada pikaajalisi, ühiskonna vajadustele vastavaid vabatahtlikke tegevusi? Millises ulatuses peaksime me püüdma rahuldada vabatahtlike individuaalseid vajadusi? Kuidas me peaksime määratlema sobilikku tasakaalu vabatahtlike vajaduste ning ühiskondliku kasu vahel? Kuidas inimene valib endale sobilikku vabatahtlikku tegevust? Miks peaksid inimesed valima vabatahtliku tegevuse, kui vaba aja veetmiseks on miljoneid muid võimalusi? Kuidas peaksid vabatahtlike kaasavad ühendused ja avaliku sektori asutused väljendama oma väärtusi ning mõju, et jätkuvalt meelitada oma ridadesse vabatahtlikke? Kuipalju me üldse teame vabatahtlike motivatsioonist ja isiklikust mõjust? Meil on vaja rohkem andmeid, et sellistele küsimustele konstruktiivselt läheneda.
  6. Me peame silmas pidama ka digitiseerumist ning uurima, kuidas see mõjutab vabatahtliku tegevuse olemust. Me oleme näinud palju kiirelt tekkivaid ja kaduvaid vabatahtlikke algatusi sotsiaalmeedia gruppides, sest seal iseorganiseerumine väga lihtne. Kas seadusandlik tasand jõuab selliste muutustega sammu pidada? Kui valmis on kodanikuühendused selliste väljakutsetega tegelemiseks? Kuidas on kaitstud haavatavate gruppide (eriti laste) ja isiklike andmete kaitse digitaalmaailmas? Kas vabatahtlikud on sellistest teemadest teadlikud ning oskavad neid arvestada? Mis siis, kui otsustajad ei pea vajalikuks rahastada organisatsioone, kui inimesed on sotsiaalmeedias iseorganiseerunud? Kuidas me saaksime mõjutada, et otsustajad hakkaksid mõtlema teistmoodi? Kuidas me oskame tegeleda sotsiaalmeedia mõjudega arvestades, et sotsiaalmeedias propageeritakse paljusid ühiskonna jaoks enam-vähem tervislikke asju ning kus on palju jälgijaid? Kas ja kuidas oleme me valmis kaitsma ja säilitama traditsiooniliste kodanikuühiskonna organisatsioonide esinduslikku olemust, kui neil on vähem toetushääli?
  7. Me näeme, et tööelu muutub üha paindlikumaks. Ka vabatahtlike kaasavad organisatsioonid peavad selle peale mõtlema. Meil on üha enam inimesi, kes töötavad pandlikult ning ei planeeri tihtipeale pikaajaliselt ette, kui palju ja kui mitu tundi nad töötavad. Kuidas see mõjutab vabatahtliku tegevuse jaoks panustatud tunde? Kuidas peaksid sellele trendile reageerima vabatahtlike kaasavad ühendused ning milline peaks olema seadusandlik taust? Kas tööandjad toetavad töötajate vabatahtlikke tegevusi? Ilmselgelt peaks tegema senisest rohkem sektoriülest koostööd, et julgustada tööandjaid arendama oma töötajate vabatahtliku tegevuse programme.
  8. Lõpetuseks tahan välja tuua murettekitava trendi – kodanikuruum on mitmetes Euroopa Liidu riikides tuntavalt kahanenud. Mitmes riigis on kodanikel üha keerulisem organiseeruda, et võidelda oma veendumuste ja õiguste eest ning riigipõhised huvid näivad olulisemad kui kodanike õigused ja sõnavabadus. Kodanikuühendustel on kasvav surve leida endale alternatiivseid rahastusallikaid, sest avaliku sektori rahastus on drastiliselt vähenenud või siis on see ühendusele ainus viis säilitada oma iseseisvus ja hääleõigus. Miks tunnevad mõned riigid end ohustatuna vabaühenduste ja kodanike poolt? Milline on õige tasakaal osalus- ja esindusdemokraatia vahel?

Loomulikult on rohkem arenguid ja väljakutseid, kuid ma piirduksin hetkel nendega.

Kokkuvõtteks.

  1. Organisatsioonid peaksid järjepidevalt kaitsma vabatahtlikkuse olemust, iseseisvust ning hoidma inimesi organisatsiooni eesmärkide lähedal. Lase oma vabatahtlikel olla kaasatud ühiskonna hüvanguks, mitte põhiliselt administratiivseteks ülesanneteks.
  2. Sotsiaalne leping on ümber mõtestamisel. Võibolla mitte (veel) selgesõnaliselt, aga siiski. Inimeste arusaamine oma suhtest riigiga on muutumas ning riigid ja kodanikuühendused peavad olema valmis selleks, et kasvab abivajavate kodanike hulk.
  3. Ühiskond muutub. Inimesed muutuvad. Ka vabatahtlikkus peab muutuma. Kuid ma peame seisma hea, et vabatahtlikkuse põhiolemus ei muutuks. Vabatahtlikkus peab olema ja jääma millekski, mida teeme seetõttu, et meil on valik. See ei tohi muutuda kohustuslikuks. Vabatahtlikkus peab jääma avalikuks hüvanguks ning ei tohi saada finantsilist tasu. Me peame säilitama väärtuspõhise lähenemise isegi kui see tähendab vähem vabatahtlikke.
  4. Väljakutsed ei ole lihtsad. Kuid vabatahtlikkuse maailmas, on meil tahe ja võim teha head. Usun ja loodan, et see nii jääbki.

Kes ja kuidas tänasel päeval Eestis vabatahtlikke kaasab? Kas me oleme vabatahtliku tegevuse maastiku olukorraga rahul?

Mõtisklesid Eha Paas ja Anu Viltrop, Liikumine Kodukant

Kui palju vabatahtlikke Eestis on? Kust tulevad uued vabatahtlikud?

Viimase vabatahtliku valdkonna uuringu järgi on vabatahtlikke 31% Eesti elanikkonnast. Uus uuring on ettevalmistamisel, kuid tõenäoliselt saame  värskemaid andmeid alles 2019 aastal. Seega lähtume täna veel vanast uuringust. Meie väited tuginevad seega pigem meie töökogemusele ning rahvusvahelistele trendidele.

Tulevikuvaadetes ja vabatahtlikke puudutavas arengukavades näeme pea alati ootust, et vabatahtlike arv ajas kasvab. Meile tundub aga, et viimastel aastatel ei ole vabatahtlike arv kasvanud. Pigem näeme seda, et aktiivsed vabatahtlikud ja ühenduste eestvedajad võtavad endale üha enam lisaülesandeid ning panustavad vabatahtlikena mitmetes ühendustes. Seda väidet toetab ka Tartu Ülikooli teadlaste uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ (2002-2014) tulemused. Uuringust lähtub, et aktiivsete inimeste hulk ühiskonnas ei ole kasvanud, kuid aktiivsed inimesed muutuvad üha aktiivsemaks, st teevad ühe rohkem asju.[1]

Kas me oleme päriselt valmis olukorraks, kus vabatahtlikke enam kõikjale ei jätku? Mis siis juhtub, kui vabatahtike arv väheneb? Piilume korraks Ausraaliasse. Austraalia ei ole Eestile väga lähedal ei kultuuriliselt ega geograafiliselt, kuid seal on juba 1995. aastast uuritud (http://www.abs.gov.au/ausstats/abs@.nsf/mf/4159.0) inimeste sotsiaalseid suhteid, sh nende vabatahtliku tegevuse aktiivsust. Iga kordusuuringuga on vabatahtlike arv jõudsalt kasvanud ning tipphetkel, 2010. aastal, panustas Austraalias vabatahtlikena 36% elanikkonnast. Viimane, 2014. aasta uuringuga selgus, et vabatahtlike on ühiskonnas 5% võrra vähem. Samuti näitavad pikaajalised trendid, et Austraalias on vähenenud tundide arv, mida inimesed vabatahtlikena ühiskonda panustavad (74 tundi 1995. aastal vs 52 tundi 2010. aastal). Kas inimestel on üha raskem leida aega vabatahtlikuks tegevuseks?

Eestis näeme, et vabatahtlike eelistatakse leida kõige enam tutvusringkonnas. On ilmselge, et sedamoodi me ei jõua kergesti uute inimesteni, kes veel vabatahtlikud pole. Kokkuvõttes nendime, et vabatahtike kaasajad konkureerivad Eestis ühtedele ja samadele vabatahtlikele ning paljud pikaajalised vabatahtlike eestvedajad hakkavad väsima. Väljakutseks on jõuda inimesteni, kes ei ole aktiivsete kodanikuühiskonna inimeste ringis.

Kes vabatahtlikke kaasavad? Kas nad oskavad seda hästi teha?

Traditsiooniliselt on vabatahtlikke kaasanud vabaühendused, kuid üha enam kasvab avaliku sekotri roll. Häid näiteid leiame siseturvalisuse valdkonnast: vabatahtlikke kaasab nii politsei, Päästeamet kui Kaitseliit. Nendes valdkondades on vabatahtike kaasamise kava riigil põhjalikult läbi mõeldud, panustatakse vabatahtlike asjakohasele ettevalmistusele ning on leitud vahendid kulude katmiseks. Avalikule sektorile on suureks väljakutseks vabatahtlike kaasamine sotsiaalteenuste juurde, kus tänasel päeval on läbimõtlemata aspekte palju ning selleks pole kavandatud ka ressursse. Seda teemat puudutab pikemalt Pille Tsopp oma kolmandas teemaarutelus.

Vabatahtlike kaasamisest on üha enam huvitatud ettevõtjad. Traditsiooniliselt me ei näe ettevõtjaid vabatahtlike kaasajana, kuid sotsiaalsete ettevõtete võiks vabatahtlike kaasamine ettevõtte tegevustesse olla täiesti aktsepteeritav. Teisalt võiks selgeks rääkida, kas kontserdikorraldajast  ettevõte (AS või OÜ) peaks kaasama vabatahtlikke, kes näitavad külalistele saalis istekohti jne. Võibolla peaks selliseid töörolle nimetama hoopis muudmoodi, näiteks tööharjutuseks, sest sellised abilised saavad tasuks selge rahalise väärtustega kontserdipileti.

Kindlasti aga tuleb tervitada ettevõtjate huvi vabatahtliku tegevuse teema vastu: näiteks ettevõtete kollektiivide osalemine vabatahtlikena mõne ühenduse juures või suvepäevade sisustamine vabatahtliku tegevuse projektidega. Hea meel on meil näiteks Swedbanga koostööst ühendusega Serve The City ning Liikumisega Kodukant.

Võibolla on see olude sunnil, konkurents muutub üha tihedamaks, kuid organisatsioonid on hakanud vabatahtlike kaasamist üha enam läbi mõtlema. Enam ei küsita meil ainult nippe vabatahtlike värbamiseks, vaid üha enam on fookuses vabatahtlike hoidmise ja motiveerimise teemad.

Vabatahtlikkus? Vaba tahe või kohustus?

Olukorras, kus vajadus vabatahtike järele on väga suur, kuid abikäsi napib, võib vabatahtlikkus salamahti kohustuslikuks muutuda. Maailma esimesed „kohustusliku vabatahtlikkuse“ programmid said alguse Kanadast, kus õpilastele on kooliprogrammi raames ette nähtud kindel arv tunde vabatahtlikuna mõnes organisatsioonis. Ilma vabatahtlikku teenistust läbimata klassikursust lõpetada pole võimalik. Tänasel päeval võib selliseid programme leida ka USAs ning mitmel pool Euroopas (näiteks UK, Poola). Uuringud toovad välja, et sellisel kohustuslikul vabatahtlikkusel on nii positiivseid kui negatiivseid mõjusid. Tihtipeale saavad noored innustust vabatahtlikuna edasi tegutseda, kuid võib tekkida ka suur vastumeelsus selle teema suhtes. Küsimus ei olegi ehk niipalju selles, kas noored võiksid kooliprogrammi raames organisatsioonides abiks käia või mitte (ikka ju võiksid!), vaid selles, et seda kommunikeeritakse kui vabatahtlikku tegevust.

Kuidas me koostööd teeme?

Koostöö on väljakutse nii vabaühendustele, kui ka avalikule sektorile. Tundub, et meil jääb sisulist koostööd Eesti napiks, ikka tahetakse ise avastada ja ise teha. Olukorras, kus ressursse napib, oleks uute ideede algatajatel, olgu nad siis avalikust sektorist või vabaühendusest, uurida, kes samas valdkonnas juba tegutsevad ning kas saab uut algatust kombineerima juba olemasolevaga, et suurendada mõju ning kasutada ressursse mõistlikumalt.

Mis see kõik maksab ja kes maksab?

Oleme viimasel paaril aastal  aeg-ajalt pidanud kokku puutuma arvamusega, et vabatahtlikud tegutsegu omast vabast tahtest ja raha sinna vaja ei ole ju. Tegelikult eeldab süsteemne vabatahtlike kaasamine ettevalmistustööd, mõningatel juhtudel vabatahtlike taustakontrolli ja koolitamist, igapäevast juhtimist jne. Seda ei ole võimalik korraldada ilma ressurssideta. Vabatahtlike kaasamine on pikaajaline investeering!

Avalik sektor kaasab vabatahtlikke üha enam – kas põhjuseks on eelarvenappus ja/või väärtushinnangud? Koosloomine vabaühenduste ja avaliku sektori vahel.

Dagmar Narusson, ja Helmer Hallik Tartu Ülikooli õppejõud. Ettekanne lisatud kokkuvõttele eraldi esitlusena.

Diskussioon laudades : avaliku sektori roll ja vastutus elujõuliste ja arenguvõimeliste organisatsioonide toetamisel, kes vabatahtlike kaasamise kaudu panustavad eestimaalaste heaolusse.

  • Aruteludes pakuti lahendusena info paremat jagamist ja levitamist. Avaliku sektori ja vabaühenduste koostöö ka vabatahtlike kaasamisel peaks põhinema partnerlusel, kus mõlemad osapoolsed on võrdsed ning koostöö peaks sisaldama vajalikku informatsiooni ja ressursse.
  • Koostöö tegemisel on suureks takistuseks barjäärid, mille ametnikud aga ka vabaühendused endale ümber on ehitanud.  Valdkonna arendamisel ei tohiks lähtuda kitsalt oma teemadest, vaid tuleks näha laiemat pilti.
  • Vabaühendused peavad kindlasti läbi mõtlema, milline on nende suhtumine ja kommunikatsioon avaliku sektori suhtes.
  • Arutelus toodi välja ka vabatahtlike kindlustuse teema, mis endiselt Eestis ei ole leidnud lahendust.
  • Vabatahtlike kaasamine avalike teenuste juurde eeldaks teenusedisainerite kaasamis.

Kust leida motiveeritud vabatahtlikke?

Meil on üha enam asutusi ja organisatsioone, kes vabatahtlikke kaasavad, kuid vabatahtlikke on piiratud hulk elanikkonnast. Vabatahtlike kaasajatena konkureerime sisuliselt kõik samadele inimestele. Arutlesime võimalike lahenduste üle teemagruppides.

  1. Välisvabatahtlikus – kas suudame kaasata välisvabatahtlikke või süstida innustust meie inimestesse välisvabatahtlikega? Teema sissejuhatuse tegi Karin Öövel, Archimedes Noorteagentuurilt Euroopa Solidaarsuskorpuse programmijuht.

Euroopa Komisjon on juba kakskümmend aastat toetanud noorte (vanuses 18-30) vabatahtlikku tööd, mida tehakse piirideüleselt. Seoses Euroopa Solidaarsuskorpuse programmi loomisega laienevad veelgi vabatahtlike kaasamise ja vabatahtliku töö tegemise võimalused.

Jututeemad:

  • milliseid võimalusi pakub Euroopa Solidaarsuskorpuse programm: tutvustab Karin Öövel
  • miks kaasata välisvabatahtlikke (kasutegurid / väljakutsed)?
  • kas välisvabatahtlike kaasamine on minu organisatsiooni jaoks sobiv? Kui jah, siis mida selleks tegema peab.

Teemagrupi soovitused

Kõigile kes tahaksid Euroopa Solidaarsuskorpuse kaudu vabatahtlike kaasata, tasub uurida Karinilt ja osaleda 18. mai koolitusel,

  1. Teemagrupp – Kas piirkondlike vabatahtlike koordineerijate abil on suutlikust jõuda inimesteni, kes täna aktiivselt ühiskonnas kaasa ei löö? Teema sissejuhatuse tegi  Ardo Roosilt, Serve the City vabatahtlik.
  • Stabiilsus/regulaarsus – Väikestel koordineerijatel on võimalik teha väikeseid asju, regulaarselt ning inimesed peavad teinekord pikalt ootama, et tegevustest osa võtta.
  • Lähedane kontakt – piirkondlikel koordineerijatel on võimalik pakkuda tegevusi, mis on „kodulähedasemad“ ja pakuvad rohkem huvi.
  • Inimesi peab isiklikult kutsuma. Mida isiklikum, seda parem.
  • Hallatava kvantiteediga vabatahtlike rühmi on võimalik regulaarseteks värvata. (Väiksemaid gruppe on parem juhtida)
  • Vaja on pühendunud juht(e)
  • Kohalike organisatsioonide koostööd
  • Rahalist tuge (vabatahtlike organisatsioonidele on väga raske toetajaid leida)

Teemagrupi soovitused

  • Vabatahtlike kaasamise töö regulaarsus.
  • Endiselt  toimib kõige paremini isiklik kontakt, kutse.
  • Väiksemad grupid vabatahtlike tegevuses toimivad paremini, kui suured.
  • Oluline on kaasaja läbipaistvus.
  • Vabatahtlikele eelnev tegevuste kirjeldamine.
  • Meedia tähtsus vabatahtliku tegevuse tutvustamisel.
  1. Teemagrupp – Kas koostöö või konkureerimine? Kas riik peaks enda otsitavate vabatahtlikega süsteemi uuesti ehitama või kasutame olemasolevat, teada kvaliteediga võrgustikku koos nende vabatahtlikega? Teema sissejuhatuse tegi Pille Tsopp-Pagan, Naiste Tugi- ja Teabekeskuse juhataja, tugikeskuste töö eestseisja.

Millised on sotsiaalteenused ja kas ning millistel tingimustel neid on võimalik vabatahtliku tööga katta?

Lihtsalt grupeerituna:

  • lastele suunatud
  • eakatele suunatud
  • vägivallaohvritele suunatud
  • endistele kurjategijatele suunatud
  • sotsiaalne rehabilitatsioon hädas perekondadele

Riik vabatahtlike värbajatena-kas konkurent või partner?

NB! Kõigi vabatahtlike sotsiaaltegevuses osalemise eelduseks on teemaspetsiifiline koolitus. Lihtsalt tegevusse hüppamine on sotsiaalteenuste puhul pigem kahjulik. 

  1. Lastega mängimine ja tegelemine on paljudel juhtudel hea vabatahtliku tegevuse osa. Seda on sobivate vabatahtlike olemasolul praktiseeritud erinevates linnades ja keskustes. Tallinna ema ja lapse keskuses on olnud ka välismaised vabatahtlikud (endistest liiduvabariikidest näiteks, venekeelsed tudengid). Laste ohutus (vaimne peamiselt) on varasemalt organisatsiooni sotsiaaltöötaja abil tagatud.
  2. Eakatele suunatud tegevused-abi päevakeskuste ringides ja tegevuste organiseerijana või abilisena. Kodus abiks käijana-poeskäimise ja muu lihtsama abi pakkumisel.
  1. Vägivallaohvritel võib olla palju varasemaid traumasid ning nendega töötamisel on eelnev põhjaliku koolituse läbimine kohustuslik, et vabatahtlik mõistaks inimese käitumise tagamaid ning ei kahjustaks ega taasohvristaks kannatanut. Selles valdkonnas võiksid vabatahtlikud tegutseda näiteks tugiisikuna, juriidilise nõu pakkujana, administratiivtöö abistamisega, kogemusnõustajana.

4-5. Mõlema punkti rehabilitatsioonitegevused-sarnaselt eelnevaga on kindlasti vaja läbida koolitus-enda ja abistatava(te) õigeks toetamiseks.

Riik on otsustanud, et hakkab vabatahtlike andmebaasi tekitama. Iseenesest on see väga tore üritus, aga meile sobiv juhul, kui me ei hakka konkureerima liiga vähese ressursi pärast. Selge, et riigil on võimalused kompensatsiooniks suuremad, samas on võimalik, et nende teemale pühendumine ei pruugi olla samasugune kui kodanikeühendustel.

Riik võib muidugi otsustada, et kodanikuühiskonnad  saaksid kogutud ressurssi kasutada esimeses järjekorras ja siis alles riigiasutustes. Või jagada ära tegevused-KÜ-d sisulise tegevuse ja teavituse/kontrolliorganina ja riik tausta/administratiivtegevustena.

On  väga tore on, kui riik saab tulla appi info kogumisel ja andmebaaside haldamisel. Samas tuleb nii kodanikuühendustel kui riigil läbi mõelda, milliseid tegevusi reaalselt teha annab.

Teemagrupi poolsed soovitused:

  • Enne uute lahenduste pakkumist ootame avaliku sektori poolt konsulteerimist samas valdkonnas tegutsevate vabaühendustega.
  • Jagame koostöö edulugusid.
  • Ametkonna koolitamine, teavitus vabatahtliku tegevuse tööst ja võimalustest. Tekkis mõte korraldada kantslerite tasandil arutelu vabatahtlike kaasamisest avalike teenuste juurde ja tööst vabatahtlikega. Siin võiks juhtivministeerium ja partner Kodukandile olla siseministeerium, kel on väga häid näiteid politsei ja pääste teemal.
  1. teemagrupp : Kuidas töötada noortega, et tulevikus oleks vabatahtlikus paljude inimeste elustiiliks –Teema sissejuhatuse tegi Joanna Kurvits, Eesti Noorteühenduste Liidu vabatahtlik

Sissejuhatuseks tutvustati Rõuge valla noorsootööd: kuidas Rõuges kaasatakse noori noortekeskuses, koolis ja noorteklubis projektidesse juba väikesest peale ning tegeletakse nende noortega pidevalt. Nii jõuavad noored selleni, et saavad lõpuks kasvõi ise Erasmus+ projekti kirjutada ja seda juhtida.

Teemagrupi soovitused noortega töötamisel nii,et vabatahtlikus muutuks elustiiliks:

  • Noorte vabatahtliku tegevuse tunnustamine. Siin siis mõelda tegevustele kui ka inimestele nii noored kui noorsootöötajad
  • Vastutuse andmine noortele ja usaldus. Noorte kaasamine tegevustesse, järk-järguline ülesannete andmine noortele
  • Vanus ei ole määrav. Hoiduda vastanduvast ja välistavast hoiakust.
  • Eest vedamine ja eeskujuks olemine, Head eeskujud, hoiakud nii kodust kui noortega tegelejate poolt.
  • Keskkond. Noorte toetamine läbi keskkonna pakkumise ja paindlik suhtumine.
  • Kogemuste mõtestamine. Ebaõnnestumistest õppimine, Vabatahtliku kogemuse kirjeldamine, omavaheline kogemuste vahetamine.
  • Võimaluste piiritus. Võimaluste loomine igale eale – alates väikelastest.

 

[1] Uuringuga saab tutvuda siin https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/81806

Seminari aitasid korraldada siseministeerium ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital

Tagasi nimekirja