Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vabatahtlik ja ärakasutamine

Räägime ju ikka sellest, et üha rohkem inimesi võiks jõuda vabatahtliku tegevuse juurde. Unistame, et vabatahtlikkusest võiks kujuneda loomulik osa iga vähegi aktiivse inimese elustiilis. Tunneme uhkusekübet selle üle, et eriti just nooremad inimesed panevad vabatahtliku tegevuse kogemused iseenesestmõistetavalt oma CV-desse kirja ja otsivad hoolega lisa.

Vabatahtlik puhkehetkel
Vabatahtlik puhkehetkel

Vabaühendusi aga julgustame vabatahtlikke innukamalt kaasama. Me teame, et vabatahtlike võimuses on panustada tõhusalt kaasa toredate ürituste ja algatuste toimumisse. Teinekord läheb õnneks kaasata vabatahtlikke, kes oskavad lahendada vägagi spetsiifilisi tööülesandeid.

Kas aga igaks tööks on sobilik kaasata vabatahtlike? Üha sagedamini taban end mõttelt, kas ja millises mahus tööde puhul jõuame me vabatahtlike ärakasutamiseni. Ärakasutamine ehk töötajate asendamine vabatahtlikega, et raha kokku hoida, võib aga anda vabatahtliku tegevuse mainele väga suure tagasilöögi.

Milliseid töid on paslik vabatahtlikule anda?

Meenuvad ühes EMSLi suvekoolis kuuldud sõnad: „Ühe täiskoha katmiseks läheb vaja umbes kuut vabatahtlikku.“ Ilmselgelt pole see raudreegel ja põhineb sisetundmusel. Pigem markeerib see seda, et võrreldes töölepinguga töötajaga tuleb vabatahtlike kaasamisel arvestada mitmete oluliste erisustega.

Töölepinguga töötaja lepingus on määratud kindel palk, tööaeg ja kohustused. Vabatahtliku töö on mitmekihilisem. See toimub vabast tahtest ja kasu saamata ja kokkulepitud ajavahemikel. Üldjuhul on vabatahtlik tegevus üks paljude teiste kohustuste kõrval. Enamasti kannab ju inimene palju erinevaid rolle, mille kõrvale vabatahtlik tegevus paigutada tuleb: meil on kool, töö, pere, sõbrad, hobid ja muud kohustused ka.

Vabatahtlikku kaasaval organisatsioonil peab olema pakkuda midagi, mis vabatahtlikku köidaks ja endaga seoks: isiklik areng, põnevad väljakutsed, ülevad emotsioonid, hea seltskond, sobivad eesmärgid. See kõik paneb vabatahtlikku pingutama ja selleks tegevuseks aega leidma.

Küllap paljud meist on hinges tegelikult kohusetundlikud – kui kord lubadus antud, tuleb seda ikkagi täita. Mõnikord ei meeldi, mõnikord meeldib ja teinekord on kõige keerulisem tee diivanilt koduukseni. Ehk siis vahel seob vabatahtlikku ka kohusetunne, sest ta on ju kord juba lubanud.

Vabatahtlike kaasajal aga lasub vastutus olla vabatahtliku, tema oskuste ja aja suhtes lugupidav ja paindlik. Vabatahtlikult eeldatavat töömahtu ja -panust tuleb hoolikalt kaaluda.

Millised on need tööd, mida vabatahtliku õlule on mõistlik panna? Mis oleks põnev ja arendav, aga ei ei haukaks endasse tervet vabatahtlikku? Kui suure koormusega saab vabatahtlikku oma tegevustesse planeerida? Kui suurt vastutust neile ette näha, et see inimest läbi ei põletaks? Mõelgem ka selle peale, kuidas täita tühimikku, kui üks vabatahtlik väsib või muude eluviperuste tõttu ära kaob. Mida suurem on tühimik, seda keerulisem seda täita.

Kindlasti ei saa heaks kiita, kui mingisuguse teenuse arendamiseks või tegevuse läbiviimiseks on ette nähtud raha, aga raha ei suunata sinna, kuhu see mõeldud. Näiteks kui meil on rahastus mõne teenuse väljatöötamiseks, aga laseme esmajoones panustada vabatahtlikel. Osa raha jääb üle, omatulu ju.

Kindlasti ei ole mõistlik püsivateks täiskohta eeldavateks töödeks ette näha vabatahtlike panust. See on liiga suur ajaohverdus ka kõige truumatele vabatahtlikele.

Mida vabatahtlik saab teha?

Vabatahtlik aga saab hoolikalt läbi mõelda, kuipalju tal on reaalselt aega panustada – seda eriti pikaajaliste koostöökokkulepete puhul. Tavaliselt kipub ikkagi nii olema, et hindame oma võimeid üle ja ajamahtu heldema käega, kui tegelikult reaalne elu võimaldab. Ebamõistlikele pakkumistele tasub öelda ei.

Et vabatahtlikuks olemine ja nende kaasamine sujuks ilma takistuseta, soovitab Vabatahtlike Värav järgida vabatahtliku tegevuse head tava.

Mõtiskles Anu Viltrop

Tagasi nimekirja