Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vabatahtlik tegevus haldusreformi tuules

See pole mingisugune uudis, et inimesed liiguvad üha enam maalt linna. Linnad paisuvad, ääremaad kuivavad inimeste arvu poolest kokku. Meid kimbutab rahvastiku vananemine ning rahvaarvu kahanemine. Resssursse, mida solidaarse ülesehitusega riigis laiali jagada, jääb aegamisi vähemaks. Muutusi oleks justkui vaja, aga milliseid?

Riigi tasandil on laual mitmeid reformiplaane. Näiteks on oma teenuseid kokku koondamas Maanteeamet. Meditsiiniteenuste pakkumist vaid suuremates haiglates on juttu olnud juba aastaid, et mitte öelda aastakümneid. Riiklike päästekomandode arv kahaneb ning vabatahtlike päästekomandode arv suureneb.

Ka haldusreformi temaatika on Eestis lained löönud juba õige pika aja jooksul. Erinevaid kavasid ja plaane on aastate jooksul välja töötatud mitmesuguseid, kuid seni on muutused toimunud üsna aeglaselt. Viimaste arengute valguses on valdade liitumisläbirääkimised saanud siiski uut hoogu: parem vabatahtlikult kui sunniviisiliselt.

Et omavalitsused suudaksid oma rolli täita – kohalikku elu korraldada  – peab ühte omavalitusesse jätkuma nii elanikke kui tulubaasi. Seega annab haldusreform eelduse võimekamate omavalitsuste tekkeks, mis suudaks paremini oma kohustusi täita ning optimaalsemalt kulusid hallata. Sellises omavalitsuses peaks inimesel olema ka mõnusam elada, sest olulisemad teenused on kohapeal olemas ning vald jaksab esilekerkivaid murekohti tõhusamalt lahendada.

Inimesed, teenused ja haldusreform?

Haldusreform ei ole siiski vaid matemaatiline liitmistehe. Tagaplaanil varitseb oht, et üha suuremad piirkonnad võivad muutuda ääremaaks. Seda eriti juhul, kui kohalikku kogukonda liitumisläbirääkimistesse ei kaasata ning nende ootuste ja vajadustega ei arvestata.

Kuigi viimane inimeste liikumist käsitlev uuring näitas, et maal elavate inimeste hulk on Eestis mõnevõrra suurenenud, siis kolitakse pigem nö tõmbekeskustesse ning nende tagamaadele. Ääremaad jäävad üha tühjemaks. Töökoha lähedus või võimalus tegeleda ettevõtlusega, teenuste kättesaadavus (perearst, lasteaed, kool jms) ning üldine keskkond on väga olulised elukoha valikul. Kuidas jõuda aga kõlavatest sõnadest sisuni?

Abi oleks sellestki, kui reformide tuules mõeldaks läbi muutuste mõju inimestele. Näiteks kuipalju maksab inimese aeg, kui ta sõidab kuskile keskusesse arsti juurde konsultatsiooni saama ning mis jääb selle aja arvelt tal tegemata? Või üleüldse – kas odavam on see, kui inimesed liiguvad teenuste järele või peaksid teenused tulema ise inimestele lähemale. Paindlikkus võiks siin olla võtmesõna: näiteks saab planeerida ametnikele ja arstidele maapiirkondadesse kindlaks määratud vastuvõtuajad.

Kõiki probleeme ei lahenda ka meie e-riigi maine, sest paraku ei jõua kiire internet sugugi mitte kõikjale ning puudub hea lahendus, kuidas saada mõistlike kuludega igasse Eesti piirkonda ligipääs lairiba ühendusele. Ometigi on see näiteks kohaliku ettevõtluse arendamisel vägagi oluline eeldus.

Kuidas passib siia vabatahtlik tegevus?

Tõsiasi on see, et meie oma kodanikud saavad tulla appi: esmajoones kohaliku elukeskkonna kujundajatena, kogukonna liitjatena ning nende vajaduste väljaselgitajatena. Kohalik kogukond on oma piirkonna ekspert: nende mõtteid, soovitusi ja ettepankuid tasub kuulata.

Tegelikult on avalik sektor juba näinud vabatahtlikes abikätes võimalust lahendada ühiskonnale olulisi probleeme. Nii on meie vabatahtlikke näha politsei ridades (abipolitseinikud), päästeametis (vabatahtlike päästjatena) ja kaitseliidus. Samuti panustavad vabatahtlikud mitmetesse sotsiaalselt tundlikesse valdkondadesse, kus riik ei suuda alati tagada piisavalt paindlikku lahendust: näiteks tegelemine erivajadustega lastega, supiköögis ja toidupangas toidu jagamine, pagulaste toetamine jms.

Päästeameti interaktiivset päästevõimekuse kaarti vaadates näeme, et jõujooned ongi tasahilju kodanike endi kätte liikunud. Vabatahtlike kaasatakse päästetöödele üha enam ning elukutselisi päästetöötajaid suunatakse vaid nendele sündmustele, kus riske rohkem.

Tõsiasi on, et sugugi mitte kõik inimesed ei löö vabatahtlikuna kaasa ja aktiivsed inimesed on tavaliselt tegusad igal pool. Eriti just maapiirkondades püüame me vabatahtlikuks suure tõenäosusega kõik üht ja sedasama inimest. Ometigi on enamikul inimestest lisaks murele kodukoha pärast ning tahtele miskit ära teha ka töö, kodu, lapsed, sõbrad ning võib-olla isegi mõni hobi, mis teda vabal ajal õnnelikuks teeb. Kas saame eeldada, et seesama inimene jaksab lõputult jagada supiköögis suppi ning metsapõlengu korral jätta töö ja pere sinnapaika ning rutata tuld kustutama?

Ega polegi ju miskit valesti, kui vabatahtlikena mõne ühenduse juures riigi ja omavalitsuse rolli täiendame ja toetame. Olen täiesti veendunud, et vabatahtliku tegevuse ja avaliku sektori koostöö loob sünergiat, toob kogukonna liikmeid üksteisele lähemale ning kasvatab meie vastutustunnet.

Kuidas aga korraldada vabatahtlikku tegevust nõnda, et inimene kogu vastutuskoorma all kokku ei vajuks, end üksi ei tunneks ning vabatahtlikust tegevusest ei loobuks? Et elukeskkond tervikuna oleks toetav ning käegakatsutavalt kohapeal olemas? Kui suures ulatuses on mõistlik teenuseid vabatahtlikele üles ehitada? Tervikpilti ja probleemide süsteemset lahendamist vabatahtlike rakendamine siiski ei lahenda, kuid kohaliku kogukonna eestvedajaid reformiplaanidesse kaasates ning juba eos vabatahtliku tegevuse võimalustega arvestades jõuame kindlasti sisukamate lahendusteni.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja