Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vabatahtlik tegevus – isetuse paraad või egoistlik rännak?

Eestis ei ole vabatahtliku tegevuse seadust. Mõnevõrra raamistavad vabatahtliku tegevuse olemust teised seadused, näiteks tulumaksuseadus, kuid need piiritlevad pigem vabatahtliku tegevuse vormilist ja juriidilist poolt. Vabatahtlikku tegevust on seadusandlikul tasandil määratletud kitsamate valdkondade raames, näiteks on omaette määrus olemas nii abipolitseinikel kui vabatahtlikel päästjatel.

Näib, et meie ühiskond liigub tasahilju selgepiirilisemate struktuuride, keeldude ja käskude suunas ning ehk seetõttu tõstatub aegajalt üles küsimus, kas ei peaks Eestis võtma vastu vabatahtliku tegevuse seaduse. Seaduse pooldavad toovad ühe põhjendusena esile asjaolu, et vabatahtliku tegevuse mõiste jääb seaduseta häguseks.

Eestis, sh ka Kodanikuühiskonna arengukavas,  määratletakse vabatahtlikku tööd kui tegevust, mida inimene teeb vabast tahtest, materiaalset kasu saamata ning tegutseb kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks. Pikemalt saad lugeda näiteks siit. Sarnaselt mõistetakse vabatahtlikku tegevust üle Euroopa ning mitmeski muus paigus üle maailma.

Arusaamine, et vabatahtlikkus on midagi, mida inimene teeb pelgalt missioonitundest, isetust soovist aidata ning ilmtingimata õhinapõhiselt, on meie mõttemaailmast visa kaduma. Igasugused motiivid ja isiklikud eesmärgid justkui alavääristaks vabatahtliku tegevuse ideed ja väärtust.

Võibolla on see üks põhjusi, miks ühenduste eestvedajad räägivad vabatahtlike kaasamisprotsessi läbi mõeldes esmajoones oma ühenduse soovidest ja vajadustest. Vabatahtlik tuleb õhinaga justkui niikuinii. Aga kui tihti me mõtleme sügavuti sellele, mida ühendus vabatahtlikule pakub ja pakkuda saab? Mida vabatahtlik ühenduses õpib ja kogeb? Miks peaks vabatahtlik ühendusse üldse tulema ning oma aega ja oskusi panustama?

Olen seda meelt, et inimene on alati natukene isekas. Isegi vabatahtlikud. Inimene tuleb vabatahtlikuks siis, kui ühenduse eesmärgid teda kõnetavad. Võibolla soovib vabatahtlik tunda rõõmu tehtud heateost või siis kannustavad teda tegutsema uued sõbrad ja tutvused, uued oskused, reisimisvõimalused või hoopiski lootus leida endale tulevikus sobilik töökoht. Oleks igati aus ja asjakohane, kui vabatahtlike ülesandeid välja joonistades mõtleme läbi ka selle, mida me ühendusena vabatahtlikule pakkuda saame.  Sellist infot tuleks julgelt kasutada ka oma ühenduse vabatahtlike värbamiskampaanias.

Veelgi enam, ettenägelik vabatahtlike kaasaja püüab eriti pikaajaliste vabatahtlike puhul mõista, mis tema vabatahtlikke päriselt motiveerib. Ta teab ka seda, et vabatahtliku motivatsioon suure tõenäosusega aja jooksul muutub ning seetõtu tasub vabatahtlikuga maha istuda ning nendest teemadest mingisugusegi regulaarsusega vestelda. Ikka selleks, et vabatahtlik ei väsiks ning tema vajadused ja ootused saaks rahuldatud.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja