Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vabatahtlike võrgustikest

Kas olete märganud, et tasahilju liigub üha rohkem vastutust ja ülesandeid vabatahtlike õlule? Me näeme vabatahtlikke tegutsemas abipolitseinikena politsei ridades, vabatahtlikes päästekomandodes, aga ka mitmesugustes muudes valdkondades. Huvi vabatahtlike kaasamisvõimalustest sotsiaalvaldkonnas on samuti üha kasvanud. Uuritakse võimalusi, kuidas ka sotsiaalvaldkonnas üles ehitada ja käis hoida samalaadseid vabatahtlike struktuure nagu siseturvalisuses. Õiguskaitseasutused on välja öelnud, et vägivallaohvrite toetamiseks võiks Eestis välja kujuneda vabatahtlike tugiisikute võrgustik, kes toetaksid vägivallaohvreid keerulistel hetkedel. Just vabatahtlikest loodetakse piisavat kiirust ja paindlikkust nende toetamisel.

Võibolla on avaliku sektori üha suurenev huvi vabatahtlike kaasamise vastu mõnevõrra paratamatu. Rahvastik vananeb, ressursse kipub nappima, aga kodanikena tahame saada ikka samasuguseid avalikke teenuseid nagu oleme harjunud. On siiski kiiduväärt, et meie riik oma kodanikke nii palju usaldab ning on valmis vabatahtlikele – kes nad muud on kui meie ise – vägagi vastutusrikkaid ülesandeid andma.

Oluline on mõista, et taolised vabatahtlike võrgustikud ei toimi vaid õhinapõhiselt. Võrgustiku käima lükkamine ning töös hoidmine on ressursimahukas töö ning eeldab osavat ja süsteemset koordineerimist. Vabatahtlikke on vaja koolitada, vajadusel läbi viia nende taustakontrolli. Kulusid eeldab ka vabatahtlike toetamine nende igapäevases töös. Samuti ei saa eeldada, et vabatahtlik lihtsalt tuleb ja tegutseb. Iga kaasaja peab läbi mõtlema, milliseid väärtusi, oskusi ja tegevusi ta ise vabatahtlikele pakub, et vabatahtlikke enda juures (pikaajaliselt) hoida.

Näeme üha enam, et nii nagu on kasvanud huvi vabatahtlike kaasamisvõimaluste vastu, on tegelikult kasvanud ka konkurents: aktiivseid inimesi, kes on soovivad vabatahtlikena ühiskonda panustada, on alati piiratud hulk. Mis on see pähkel ja iva, mis vabatahtlikke justnimelt meie juurde toob ja meie juures hoiab? Läbimõtlemata kaasamisprotsess toob tihtipeale kaasa selle, et vabatahtlikud püsivad ühenduse juures heal juhul vaid lühiajaliselt ning kaasaja on pidevalt rakkes uute vabatahtlike värbamiskampaaniate, koolitamiste ning sisselamiste korraldamistega.

Lisaks peaksime mõtlema sellelegi, kuipalju erinevaid võrgustikke meil Eestisse üldse mahub? Enne uute võrgustike ülesehitamist tasuks kaardistada, millised ühendused, inimesed  ja vabatahtlikud samas või sarnases valdkonnas juba tegutsevad ning teha nendega koostööd. Muidu ei jätku meil lihtsalt inimesi või hoopiski põletame läbi need aktiivsed kodanikud, kes õhinast ja vastutustundest niigi mitmel rindel vabatahtlikena rabavad.

Vabatahtlike abil saab maailma muuta küll, kui vastutajad on selged, tegevused on hoolega läbi mõeldud ning eraldatud on piisavas mahus finantsid sellise töö korraldamiseks.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja