Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vabatahtlikkusest üle lahe. Vol 2. Epideemiline üksindus

Üksildus on tänapäeva haigus, mis võib olla tervisele sama kahjulik kui vähene liikumine, suitsetamine või märkimisväärne ülekaal. Üle terve maailma elab üha enam inimesi üksi. Kummatigi ei pruugi üksildus ilmtingimata olla seotud sellega, kas elame üks või kellegagi koos. Üksildus on maailma tajumise viis ning üksildasena ning teistest eraldatuna võib end tunda ka teiste inimeste keskel. Psühholoog Julianne Holt-Lunstad on üksildust põhjalikult uurinud ning jõudnud järeldusele, et üksilduse ja eraldatuse tunne tõstab enneaegse suremuse riski.[1]

Riigid on loonud mitmesuguseid tugistruktuure, et pakkuda tuge ja toetust neile, kes oma eluga kimpu jäänud. Kummatigi inimesed küsivad või oskavad küsida abi pigem käegakatsutavate probleemide, nö põhivajaduste, lahendamiseks: olgu see siis toit, eluase, vältimatu arstiabi vms. Emotsionaalse ja vaimse toimetuleku puudujääke ei pea abivajaja tihtipeale ka ise selliseks mureks, mille lahendamiseks kellegi kolmanda käest abi küsida. Probleem on aga kahtlematult olemas.

Kuidas üksildust küll ravida?

Helsinki linnas tegutsev organisatsioon HelsinkiMissio on keskendunud justnimelt üksildustunde leevendamisele. Eraldi teenused on välja töötatud eakatele, noortele ja lastega peredele. Teenuseid pakuvad vabatahtlikud, kes on saanud selleks vajaliku ettevalmistuse.

Eakatele on suunatud mitmesuguseid erilaadi tegevusi. Näiteks on varahommikuti, kella viiest üheksani, avatud telefoniliin, millele eakad saavad helistada ja lihtsalt juttu ajada. Telefonile vastavad vabatahtlikud, kes graafiku alusel abiks käivad. Eestvedajate kinnitusel on vabatahtlikeks nii nooremad täiskasvanud, aga ka eakad ise. Mitmetel abilistel on harjumuseks pärast telefonivalvet otse tööle minna.

Samuti tegutsevad organisatsioonis vabatahtlike eestvedamisel mitmesugused tegevusgrupid, kus eakad saavad koos käia ning ühiselt aega viita. Igal neljapäeval on aga avatud kohvik. HelsinkiMissio ruumid on vanemate inimeste seas väga populaarne kooskäimiskoht.

Käima on lükatud ka tugiisikuteenus. Vabatahtlik tugiisik võib pakkuda mitmesugust toetust ka eaka kodus. Tihtipeale vajavad vanemad inimesed abi lihtsamate igapäevatoimingute juures. Näiteks on vaja vahetada lambipirni, sättida akna ette uued kardinad või käia toidupoes. Samuti pakuvad vabatahtlikud eakatele lihtsalt seltsi, joovad koos tassi kohvi ja ajavad juttu või käivad hoopiski kahekesi jalutamas ja värsket õhku hingamas.

Lastega peredele on mõeldud perementori teenus. Väikeste lastega peredes pole lapsevanemal tihtipeale küll üksi olemist ja üksi jäämist karta, sest tegusaid lapsi jagub kodus kõikjale ning hingegi tõmmata on raske. Pahatihti on tänapäeva inimeste tugivõrgustikud aga ahtad ning noorte lapsevanemate emad-isad elavad kaugel või käivad tööl. Noored emad ja isad ei ole kunagi oma vastuskoormaga olnud nii üksi nagu praegu. HelsinkiMissio vabatahtlikud perementorid pakuvad lapsevanematele seltsi, aitavad teha lihtsamaid kodutöid või mängivad lastega kuniks ema või isa hetkeks rahus kohvi joob ja ajalehte loeb.

Eraldi programm on mõeldud noortele inimestele, mis sarnaneb Vanem Vend Vanem Õde programmile. Aastaks-kaheks sõlmivad organisatsioon, tugiisik ja noor omavahel kokkuleppe, mille raames tugiisik ja noor kohtuvad omavahel kaks korda kuus ning teevad ühiselt asju. Tegevused võivad olla väga erilaadilised ning sõltuvad omavahelisest kokkuleppest. Näiteks võivad tugiisik ja noor ajada lihtsalt juttu või minna koos kinno. Igal juhul saavad tugiisikud tegevuste läbiviimiseks HelsinkiMissio käest pisikese taskuraha. Eraldi on käivitatud vabatahtlike tugiprogramm erivajadustega lastele muusikaõpingute toetamiseks.

Kuidas vabatahtlikuks saab?

HelsinkiMissio on asutatud 1889. aastal ning on tegutsenud järjepidevalt tänase päevani. Seega on organisatsioonil pikaajaline vabatahtike kaasamise kogemus. Pahatahtike ja kuritegelike inimeste sattumist vabatahtlikeks organisatsioon ei pelga.

HelsinkiMissio vabatahtikuks kandideeritakse mitmes etapis, mis aitab tõhusalt välja sõeluda tegevusteks mittesobivaid inimesi. Kõigepealt peab huviline täitma veebilehel asuva ankeedi, mis on üpriski pikk ja põhjalik. Koordinaator vaatab kõik laekunud ankeedid läbi, võtab kandidaatidega ühendust ja vestleb nendega. Seejärel toimub vabatahtlike grupile infopäev, kus huviliste käitumist ja olekut jälgivad kaks vabatahtlike koordinaatorit. Infopäeva käigus püüavad koordinaatorid vestluse abil saada infot inimeste tegemiste, väärtuste ja toimimismehhanismide kohta. Sobilikud inimesed valitakse järgmisse etappi – koolitusele, mis toimub e-kursuse vormis. Vajadusel viiakse läbi erikoolitused, et olla valmis spetsiifilisteks ülesanneteks (nt töö lastega). Mõni inimene langeb välja ka alles koolituse ajal, kui ta saab aru, et selline vabatahtlik tegevus ei ole ikkagi tema jaoks. Seda ei juhtu aga tihti.

Suures pildis on HelsinkiMissio tegevus ehk küll vaid piisake meres, kuid kui ka vaid üks inimene saab sellest kergendust ja leevendust, on ettevõtmine end kuhjaga ära tasunud!

[1] http://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/1745691614568352?journalCode=ppsa&

Tagasi nimekirja