Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vanade arvutite jälgedel

Eestis on tegusaid ja toimekaid eramuuseumeid mitmeid. Näiteks Trükimuuseumi tegemistest kirjutasime selle aasta alguses.

Tallinnas, ühe Mustamäe kontorimaja salajastes soppides asub Arvutimuuseum. Arvutimuuseumisse jõudmiseks tuleb ronida mööda mitmeid treppe, lontsida sööklahõngulistes koridorides ning jälgida hoolikalt silte. Ja siis, ühe koridori lõpus see ongi – muuseum oma täies hiilguses.

Muuseumiöö Arvutimuuseumis. Foto: Georg Kõrre, Postimees.
Muuseumiöö Arvutimuuseumis. Foto: Georg Kõrre, Postimees.

Muuseumiks on üks suur ruum, kus leidub mitmesuguseid vanu laua-, süle- ja pihuarvuteid. Lisaks sellele on muuseumis soliidne varuosade ladu, suur hulk erinevaid programme ja erialakirjandust. Muuseum on alguse saanud ning jätkab tööd tänu abielupaari Sergei Ustrikovi ja Jekaterina Dantševa-Ustrikova hobile.

Jekaterina selgitab: „Minu abikaasa kogus vanu arvuteid ning tal tekkis soov seda kogu ka teistele näidata. Õppisime ja hiljem töötasime mõlemad Tallinna Transpordikoolis, kus leiti meile kogu eksponeerimiseks sobivad ruumid. Huvilised said muuseumit külastada ainult eelnevalt kokkuleppel. Kui kool likvideeriti, kolisime muuseumi Mustamäele.”  Viimasel paaril aastal tegutseb muuseum eraldi MTÜ-na ning uksi hoitakse lahti teisipäevast laupäevani.

„Arvutite kogumine ja säilitamine pakub meile suurt huvi ja tundub meile väga oluline. Muuseumis nähtavad esemed kuuluvad meie isiklikku kogusse ning ka muuseumit peame üleval oma taskust, sõprade annetuste ning külastajate piletitulu toel,“ selgitab Jekaterina.

Muuseumi külastajate arv ei ole eestvedajatele esmatähtis, olulisem näib hoopis see, et soovijad pääseksid ekspositsiooniga tutvuma. Olgu neid siis vähem või rohkem.  Muuseum on kahel aastal osa võtnud ka Muuseumiööst ning siis on huvilisi uudistamas olnud palju. Esimesel korral  käis viie tunni jooksul muuseumist läbi üle 800 inimese, mida oli liiga palju – muuseumi ruumid ei ole lihtsalt nii suured. Sel aastal aga 479, mis oli igati mõistlik ja hallatav hulk.

Torkab silma, et üldjuhul pole arvutimuuseumis eksponaate klaasi taha peidetud. Vastupidi, pea iga komplekt on kokku komplekteeritud ning näib ootavat vaid hetke, mil ta sisse lülitatakse. Jekaterina kinnitab, et suur osa eksponaate ongi täiesti töökorras ning neid pannakse aegajalt tööle. „Arvuti on nagu auto. Seistes muutub nii auto kui ka arvuti kiiresti töökõlbmatuks,“ jagab Jekaterina oma teadmisi. Mõnel arvutil on võimalik lisatasu eest mängida vanu häid mänge, mida vanasti kooli arvutiklassides õpetaja valvsa pilgu all mängida sai. Muuseumil on lausa püsikliendid, kes kasutavad juhust ja käivad arvutimänge mängimas.

Muuseumi kõige vanem eksponaat on terminal aastat 1978, mis on põhimõtteliselt töökorras, kuid puudub keskserver – selleks poleks muuseumis ruumi ega pole ka muuseumi kogumise eesmärk.

Kes tuleb appi?

Suur osa tööajast kulub arvutite restaureerimisele. Rahalisi vahendeid on muuseumil napilt. Vanadele arvutitele varuosi üldjuhul ei toodeta ning neid on seetõttu väga raske leida või on need väga kallid. Ideaalsel juhul on muuseumil üks arvuti eksponeerimiseks ja teine varuosadeks. Varuosade ladu on pisikesel muuseumil siiski muljetavaldavalt suur: neid asju võimalust mööda ostetakse, aga ka annetatakse heade inimeste poolt. Tihtipeale ei saa katkiseid osi arvutitel asendada, vaid tuleb parandada olemasolevat. See nõuab aga väga häid teadmisi elektroonikast, mida muuseumi eestvedajatel endil paraku pole.

Kõvaketas ST 405/412
Kõvaketas ST 405/412. Foto: Daria Larionova

Samuti oleks muuseumil väga hea meel inimeste üle, kes oskaksid töötada andmebaasidega. Varuosade info on koondatud ühte andmebaasi ning vajab täiendamist. See töö eeldab internetist ja andmebaasidest info otsimist ning sisestamist muuseumi andmebaasi. Vaja on ka keeleoskust, esmajoones inglise, aga ka muude võõrkeelte oskust (saksa, jaapani jne). Mõnikord pole varuosa kohta dokumentatsiooni (säilinud) ning see tuleb ise koostada.

Samuti on kodulehel üleval nimekiri asjadest, mida muuseum otsib. Iga rahalise annetuse üle on muuseumi eestvedajatel samuti väga hea meel, sest mõnel kehvemal kuul on isegi ruumi rendi tasumine väljakutseks.

Jekaterina teab, et tähtis on teha asju, mis on iseendale olulised: „Söö natuke vähem ja tee natuke rohkem, siis saavad unistused teoks,“ naerab Jekaterina ja lisab tõsinedes: „Kui mõtled, et keegi peab minu jaoks midagi ära tegema, siis oled valel teel. Tee parem ise ja siis tuleb ka tulemus.“

Seega on Arvutimuuseum sobilikuks väljakutseks igale arvutiajaloo- ja elektroonikahuvilistele vabatahtlikule. Kui see pole päris sinu masti töö, siis kindlasti mine uudista, millised nägid välja nutiseadmete esivanemad.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja