Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vingeris on tore

Kui just parajasti folgipidu pole, on Viljandi lihtne ja unine väikelinn. Posti tänaval asuv kollane kivimaja ei tundu esmapilgul kuidagi eriline. Ometigi toimub selle maja seinte vahel iga päev miskit põnevat: seal asub vaimupuudega noorte päevakeskus Vinger.

Vingeri 15 aasta juubeli tähistamine
Vingeri 15 aasta juubeli tähistamine

Keskust veab Ruth Sepp, kel jätkuks energiat ja särtsu ilmselt isegi kümne taolise keskuse jaoks. „Päevakeskuse asutamismõte tekkis praktilisest vajadusest. Olen sotsiaalhoolekande süsteemis töötanud pikka aega. Eks ikka süda valutab, kui hoolealused suureks kasvavad. Kuhu on tänasel päeval vaimupuudega täiskasvanud inimesel minna? 2000. aastate alguses töötasin Karula hooldekodus, kus toimusid parajasti suuremat sorti ümberkorraldused. Samal ajal lõpetas kooli kaheksa noort vaimupuudega inimest, kellel polnud enam igapäevaselt kuhugi minna,“ meenutab Ruth. Lapsevanemate heakskiidul ja kaasaaitamisel asutatigi 2001. aastal päevakeskus. Toona kandis see nime Karula päevakeskus.

Pärast mitmeid kolimisi ja nimemuutusi tegutseb päevakeskus Vinger Viljandi kesklinnas. Hetkeseisuga on keskuses teenusel 30 klienti. Nii mõnigi käib neist kohal lausa iga päev. Kaugemalt tulijad peavad leppima mõne korraga nädalas. Näib, et noortele keskuses väga meeldib. „Üks noormees käis vahepeal tööl, et koguda raha kodukohast Karksist Viljandisse sõitmiseks,“ kinnitab Ruth.  Päeviti toimuvad keskuses erinevad tegevused: siin meisterdatakse, lauldakse, tantsitakse. Meeleldi kutsutakse külla kuulsusi ja muidu toredaid inimesi. Tegevusjuhendajad ning vabatahtlikud nuputavad üha uusi ideid. Ühiste jõududega valmistatakse ka lõunasööki. „Igal inimesel on õigused,“ arvab Ruth, „aga ka jõukohased kohustused.“ Seega siis ongi nii, et keegi on kokk, keegi katab laua, keegi peseb põrandat.

Vabatahtlikud majja!

Pikki aastaid töötas Ruth noortega keskuses üksi: „Töötajate arvu loetakse klientide järgi ning meil oli pikalt kliente täpselt ühe töötaja jagu. Ka vabatahtlikkusest ei teadnud ma toona paraku midagi.“

Kui tihtipeale kiputakse sotsiaalvaldkonnas vabatahtlike kaasamisele vaatama natukene kahtlevalt, siis Ruth on veendunud vabatahtlikkuse usku: „Võib-olla olen ma lihtsalt nii usaldav ja mul on olnud palju õnne, aga vabatahtlikud on toonud majja värskust, positiivsust ja uusi mõtteid.“ Tema meelest võiks päevakeskusesse astuda sisse iga inimene, kelles on piisavalt tolerantsust, diskreetsust, soovi head teha ning ka sobilik idee välja pakkuda. Vingeri noortele tekitavad uued – eriti noored! – inimesed palju elevust ning vaheldust igapäevarutiini.

Euroopa vabatahtliku teenistuse kaudu on päevakeskuse majja jõudnud väga toredaid noori väga erinevatest riikidest: Saksamaalt, Prantsusmaalt, Gruusiast, Rumeeniast, Itaaliast, Hollandist, Ungarist, Türgist ja Ukrainast. „Me teeme pikki EVS projekte, et vabatahtlik jõuaks mõnusasti sisse elada, keelt õppida ning saada aru meie klientide eripäradest ja vajadustest,“ sõnab Ruth. Hetkel tegutseb Vingeris Prantsusmaalt pärit Chloe, kes minu külaskäigu ajal keskuse tüdrukutega kaardimängu mängib.

Pikaajalisi vabatahtlikke on ka eestlaste seas. Näiteks vabatahtlik Kerli käib majas tavaliselt korra paari kuu jooksul. Nii kui tal tuleb põnev idee käsitööringi jaoks, siis ta helistab, lepib aja kokku ning tuleb noortega koos meisterdama. Kerli sõnul annavad maja noored talle niipalju positiivset energiat ja vahetut tagasisidet, et patt oleks tulemata jätta.

Hooajalisi ning ühekordseid abilisi on majja sattunud rohkemgi. Näiteks möödunud ühisnädala ajal olid päevakeskuses avatud uste päevad: linnaelanikke kutsuti majarahvaga koos piparkooke küpsetama. Valminud piparkoogid viidi pärast heade soovidega kingiks  Pärsti ja Viiratsi pansionaadi elanikele.

Naistepäeval läheb Vingeri naispere alati koos välja sööma.
Naistepäeval läheb Vingeri naispere alati koos välja sööma.

Ja ega siis päevakeskuse kliendid niisama aega õhtusse ei veereta. Näiteks käivad nad meelsasti Teeme ära talgute ajal koristustöödel. Samuti on käidud külas vanadekodus: sealsetele asukatele on kingitud omatehtud kaarte ja küpsiseid ning lauldud ühiselt õpitud laule. Sellised väljasõidud kasvatavad päevakeskuse klientide enesekindlust ja rahulolu: andmisrõõm on ikka kõige suurem rõõm.

Väike mure Ruthil siiski on: „Suurem osa meie kliente elab kodudes siiani oma vanemate juures. Kuniks vanemad veel jaksavad ja on elus, on kõik hästi. Aga mis tulevikus saab? Hooldekodusse minek oleks nende noorte puhul suur samm tagasi.“ Loodetavasti leidub sotsiaalhoolekande uuendustes ja reformides vastus ka sellele küsimusele.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja