Otsi kodulehelt
Sulge otsing

20 aastat hingede ravi Shalomis

Pärnu Shalomi Abikeskused tähistas 2014. aastal juba kahekümendat sünnipäeva. Shalom teeb koostööd Pärnu kirikutega ning Rootsi misjoniühendustega Shalom ja  Norra organisatsiooniga Shalam. Abikeskusel tegemisi jätkub: majandatakse päevakeskust ja lastemaja (laste ja perede varjupaik). Lisaks on Shalomi koordineerida neli kasutatud esemete poodi, millest saadud tulu läheb suures osas lastemaja heaks. Shalomi tegevust kannustavad kristlikud väärtused.

Shalomi tegevjuht Anne Aas vabatahtlikega poeuksel
Shalomi tegevjuht Anne Aas (paremal) vabatahtlikega poeuksel

Minuga kohtub terve lauatäis inimesi: Maire, Margot, Hele, Küllike, Aino, Malle, Maarja-Leena, Maret, Diana, Jane, Ere, Silvi, Heleri, Heili, Ele, Maire, Aili ja tegevjuht Anne. Tüüpiliselt Shalomile algab ühine koosolek palvuse ja meieisapalvega. Alles seejärel saab asuda koosoleku teemade juurde, juua kohvi ja nosida küpsiseid.

Finantsidega on sedasi, et lastemaja töötajate palk ja kommunaalkulud tulevad linnavalitsusest. Investeeringud ja söök tuleb poetulust. Rootsist saadetakse lastemajas kasutamiseks ja poodides müümiseks kasutatud riideid jms esemeid. Üle kõige on Anne uhke selle üle, et maja on Shalomi enda oma. „Kolm aastat maksime selle maja laenu, kusjuures raha tuli sent sendi haaval meie poodidest!“

Vabatahtlikest

Shalomi asutustes on tööl 18 palgalist töötajat. Lisaks ka vabatahtlikud. Juhatuse liikme Heili sõnul rakendadakse vabatahtlike peaasjalikult seetõttu, et finantse napib. 2014. aastal tegid vabatahtlikud Shalomis kokku tervelt 8400 töötundi!

Aktiivsemaid püsivabatahtlike on Shalomis kümmekond ja natuke peale. Nad löövad kaasa lastemaja ja poodide töös. Ajutisi vabatahtlike on märksa rohkem. Küll on vaja teinekord kaupa laadida, elektrikku juhtmeid parandama või abikäsi ühekordsete ürituste läbiviimiseks (näiteks osalemine Augustiunetusel vms).

Anne on natukene õnnetu: „Eks vabatahtlikega on nagu on. Pühendunud pikaajalisi vabatahtlike on ikkagi raske leida. Näiteks oleme kaasanud vabatahtlike ka Töötukassa abil, kuid see tähendab, et vabatahtlik on meiega kõigest 2-4 kuud. Seejärel peame hakkama otsima uut inimest ja jälle kulutama energiat tema väljaõpetamisele. Kõige tänuväärsemad on inimesed, kes tulevad ise meie juurde ja tahavad midagi ära teha. Oleme tänulikud, et selliseid inimesi aeg-ajalt ikkagi meie uksest sisse astub!“

Vabatahtlikud jõuavad Shalomi väga erinevaid teid pidi. Vabatahtlik Malle leidis kuulutuse Shalomi mööblipoe seinalt. Et üks noorpõlvesõbranna juba töötas Shalomis, uuris Malle esmalt temalt, mismoodi vabatahtlikuks olemine käib. „Mul on olemas töö, aga lapsed on suured ja palju aega jääb üle. Taguots väsib tugitoolis istumisest ju ära! Külili diivanil pikutades väsib ära aga terve külg! Seega käingi poes vabatahtlikuna abiks. Ühel nädalal olen ühe päeva, teisel kaks päeva. Korraga kuus-seitse tundi,“ seletab Malle.

Küllike jõudis Töötukassa kaudu vabatahtlikuks Eesti Gaidide liitu, kuid suvel on lapsed laiali ja suurt miskit ei toimu. Et aga Küllikese ind raisku ei läheks, soovitas Gaidide liidu Pärnu juht tal Shalomi poole pöörduda. Küllike on Shalomis toimetanud alates maist ja hetkel kandideerib sinna lausa tööle.

Aili on õrna ja rahuliku häälega naisterahvas. „Ma töötasin ennem lastekodus. Kui Pärnusse tagasi tulin, siis tahtsin teha midagi sarnast. Sattusin vabatahtlikuna Shalomi tüdrukutele näputööringi tegema. Vabatahtlikuks käimine on suurepärane võimalus aru saada, kas selline töö ka reaalselt sobiks ja meeldiks.  Mulle siin meeldis ning võimaluse tekkides kandideerisin siia tööle,“ on Aili rahulolev ja lisab: „Küllap see oli lihtsalt määratud nii minema.“

Elen, heledapäine naisterahvas, on varjupaigaga kokku puutunud juba mõnda aega: „Töötan kasuperedega tegelevas organisatsioonis ja seetõttu satun aeg-ajalt siia ka töö tõttu. Mõnele siia sattunud lapsele on vaja uut peret otsida või tuleb anda nõu, kuidas lapsega edasi toimida. Kui töötajate puudus oli suur ja maja lapsi käis, käisin abiks ka vabatahtlikuna. Minu puhul on töö ja vabatahtlik tegevus tihedalt põimunud.“

Laua otsas istub hõbedate juuste ja kuldsete prilliraamidega Maret, kes teatab väga kindlal häälel: „Kui mu lapselaps sai 10, kingiti talle koer ja terve pere läks maale elama. Samuti kolis ära minu teine laps koos perega. Hakkasin otsisima võimalust, kuidas tühjaks jäänud aega täita. Anne kutsus mind siia appi. Tänaseks päevaks on koer juba 13 aastane ja seega ka mina 13 aastat siin olnud. Et mul on tosin lapselast ja neid on vaja aeg-ajalt hoida, siis saan käia laupäeviti ühe euro poes,“ Maret lükkab prillid ninale ja jätkab: „Ma tegelikult imestan, kuidas meie vabatahtikud nii noored on. Kuidas nad jõuavad töö ja pere kõrvalt? Pensionäridel on aega küll, neil pole miskit muud teha.  Kemplen ka vähiga ja kodus konutamine teeb elu mannetuks. Kui väljas käia, siis on kohe parem enesetunne. Küllap on mul eluülesanne veel täita, et ära minna veel ei saa.“

Shalomi eestvedajad tahavad kõigest hingest, et vabatahtlikud oleksid hästi vastuvõetud ja tunneksid end osana meeskonnast. Anna naeratab vabandavalt: „Alati pole kõik hästi välja tulnud, aga me õpime ja püüame ikka parimat. Aga eks mina võtan vabatahtlike alati avasüli vastu. Vabatahtlike juhendamine on jäänud ühele mu nooremale kolleegile ja tõtt öelda on tema mõnikord päris pahane, et ma temaga kokkulepimata inimesi juurde olen kutsunud. Vabatahtlike juhendamine on päris suur töö.“

Shalomil on olemas vabatahtlike tööjuhend. Muuhulgas on seal kirjas organisatsiooni väärtused ning mõningad näpunäiteid. Näiteks: naudi, mida teed, ära üle pinguta ja anna kindlasti teada, kui siiski kokkulepitud ajal tulla ei saa.

Motivatsioonipaketist

Selgub, et olen kohale jõudnud väga tähtsal päeval: Anne tutvustab koosolekul olijatele uut motivatsioonipaketti. „Sügisel me unistasime ja mõtlesime, mida kõike vabatahtlikele pakkuda tahaks. Unistusi rahanumbriteks kokku lüües selgus aga, et kahjuks me ei saa paljut võimaldada. Aga töötasime välja kinkekaardid vabatahtlikele, mis on meil ka raamatupidamises arvel.“

Kui poodi tulevad appi näiteks kaubalaadijad, siis saavad nad kinkekaardi töötasuks. Kinkekaardi teenivad välja ka püsivabatahtlikud, kes poes või lastemajas abiks käivad. Kui käia kümme korda kohal – iga kord vähemalt neli tundi korraga – siis on vabatahtlik välja teeninud kinkekaardi. Kinkekaardi väärtuseks on 10 eurot, mille eest saab vabatahtlik Shalomi poodidest meelepärase asja välja valida.

Motivatsioonipaketi osana võib vaadelda ka ühiseid istumisi, kus arutletakse tegevusplaane ning pakutakse kohvi ja kooki. Samuti korraldatakse ühisüritusi ja ühiseid väljasõite.

Aga mis tegelikult motiveerib Shalomis tegutsema?

Juhatuse liige Heili sõnab kindlalt: „No mis sa selle eest siis ikka saama pead, et siin vabatahtlikuks käid! Meist keegi pole siia midagi saama tulnud. On üks kontingent inimesi, kes korraldavad oma elu kohe ümber, kui neid appi kutsud.“ Ta tõmbab hinge ja jätkab: „ Kui inimene kukub tänaval pikali, siis suurem osa inimesi jalutab lihtsalt mööda. Mõni aitab selle inimese püsti, mõni võtab aga südameasjaks see inimene koju saata ja mõni hakkab otsima lähedasi. Õnneks on meie ümber inimesi, kes peavad aitamist enesestmõistatavaks.“

Shalomis juhtub kõike. Näiteks hakkasid lillepeenral ootamatult kasvama tomatid.
Shalomis juhtub kõike. Näiteks hakkasid lillepeenral ootamatult kasvama tomatid.

Senine kogemus on näidanud, et sageli tulevad varjupaika vabatahtlikuks inimesed, keda kunagi on aidatud, august välja tõmmatud, joone peale aidatud. Näiteks endised varjupaiga kliendid.

Selline töö tundub hirmus keeruline ja raske. Aili sekundeerib: „Olen palju mõelnud, et mis saab siis, kui ma läbi põlen. Kas siis ongi nii, et minu töö on tehtud ja pean edasi liikuma, tegelema järgmiste asjadega, mis mind huvitavad?“

Milliseid oskuseid on vaja, et tulla varjupaika appi?

Vabatahtlikule eriteadmisi eeltingimuseks ei seata. Oluline on oskus olla hea ja kaastundlik ,kõrge pingetaluvus ja oskus keerulisi olukordi lahendada. Lastemajas võib paraku juhtuda igasuguseid asju. Küll on tulnud seista püssitoru ees, küll on tulnud politseid välja kutsuda, küll otsida juustest täisid.

Endine töötaja ja praegune vabatahtlik  Maire nendib: „Kõige tähtsam on enesekehtestamisoskus, mis ei lähe teiste suhtes hinnanguliseks ja isiklikuks. Oluline on tahe hoomata, kuskohas sinu ees olev laps mõtete ja olemistega on ja suhelda temaga samalt tasandilt. Inimesel peab olema kuhjaga empaatiavõimet, aga samas ei tohi südant kaotada, kui sulle taustakse kurjaga. Siiasattunud laste elu on olnud pidev võitlus, nad peavad kõigepealt su piirid ära katsuma, et neil tekiks turvatunne. Alles siis hakkab ehk jää sulama. Töötades varjupaigas sotsiaalpedagoogina või vabatahtlikuna on tegelikult kaks põhiküsimust: kuidas ma saan käesolevasse hetke anda turvalisust ja kuidas ma saan ühe või teise lapsega suhte.“

Kas inimvägi on piisav?

Varjupaigal oleks hea meel inimeste üle, kes aitaksid varjupaigas laste sünnipäevi pidada. Et igal lapsel oleks päris oma päev. Tore oleks, kui üheks sünnipäevakingiks saaks laps ka endast foto, et varjupaigast lahkudes oleks tal oma isiklik fotoalbum. Paraku – ainus fotoalbum tema senises elus.

Lisaks oleks Shalomil hea meel vabatahtliku üle, kes oleks valmis maja valvama ja telefonile vastama, kui lastemaja töötaja läheb lastega majast välja: jalutama, parki mängima. On väga oluline, et lapse maailm oleks avaram kui üks maja.

Tulevikuunistused

Shalomi eestvedajatel on unistusi palju. Näiteks võiks olla majal teine korrus, et oleks rohkem ruumi. Võiks olla raha koka palkamiseks, kes lastele söögitegemist õpetaks. Veel üks pood. Palju majakesi, kus pered saaksid omaette olla ja perena toimimist õppida. Tahaks teenida niipalju omatulu, et saaks linna rahadest sõltumatult tegutseda.

Heili sõnab lõpetuseks: „Tegelikult varjupaik praegusel kujul meid ei rahulda. Unistame, et meil oleks sotsiaalmajutusüksus, kus täiskasvanud elaks oma lastega koos omaette korteris. Hetkel oleme emad võrdsustanud lastega. Me anname neile süüa ja koristame nende järelt. Omaette korteris saaksid needsamad emad tugiisikute toel õppida toimetulekut: söögitegemist, rahadega ümberkäimist, laste kasvatamist. Mureks on praegu ka see, et paljud lapsed jäävad meile aastateks, see maja siin peaks olema nende kodu. Aga nende pereliikmed vahetuvad kiiresti ja paraku on need probleemsed kaaslased. Me ei ole tegelikult nõus sellega, et seaduse järgi on laps kui objekt. Ta peab olema soojas ja toidetud. Aga ei ole ühtegi seadust selle kohta, kui lapsel hing sees valutab!“

Shalomi naiskond unistab salamisi,  et pereelud oleks korras ja lastel poleks tarvis lastemajast pelgupaika otsida.

Üks on siiski kindel: Shalom tahab ka edaspidi kanda kristlikke väärtusi ja olla isetult olemas nende inimeste jaoks, kes siin on.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja