Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Andra lugu: mandrilt saarele vabatahtlikuks seltsiliseks

Andra Suuster on krapsakas naisterahvas. Hiidlane. Paljudest teistest hiidlastest eristab Andrat asjaolu, et vabal ajal tegutseb ta Hiiumaal vabatahtliku seltsilisena. Tema ülesandeks on käia aeg-ajalt ühe eaka juures ning pakkuda talle seltsi. „Ma ei ole kunagi varem vabatahtlik olnud.  Tallinnas elades pidasin järjepidevalt Vabatahtlike Värava veebilehel silma peal, kuid alati oli liiga kiire ja palju muid tegemisi ees,“ jutustab Andra.

Võimalik, et see oli juhus või hoopiski saatuse sõrm, aga kui Andra Hiiumaale tagasi kolis, märkas ta Facebookis kuulutust, et Hiiumaal otsitakse vabatahtlikke seltsilisi: „Haarasin kohe võimalusest kinni!“

Pildil on Andra Suuster

Kohtumine Hiiumaa koordinaatori Ingrid Purgega läks hästi ning pärast sissejuhatava koolituse läbimist asus Andra kohe tegutsema. Seega, kui Andra parajasti just tööl ei ole, käib ta mõnel korral nädalas ühe vanema naisterahva juures abiks.

Esimesel kohtumisel oli kaasas ka piirkondlik koordinaator ja Andra on selle eest väga tänulik. „Ingrid oli suurepärane jäämurdja ning sättis meid osavalt omavahel jutusoonele. Ilma temata oleks tutvumine olnud ilmselt kohmakas ja kummaline,“ arvab Andra.

Kuigi vabatahtlikuks seltsiliseks olemisega kaasneb omajagu paberimajandust, näiteks tuleb kõik kliendikülastused sisestada vastavasse andmebaasi, ei heiduta see Andrat. Hoopis enam on tegemist rollipiiride seletamisega, sest abivajajal on keeruline aru saada, mida peaks tegema sotsiaaltöötaja ja mida vabatahtlik.

„Tegelikult on ikka omajagu nuputamist, mida ja kuidas teha, sest tolle naisterahva käed ja jalad ei tööta enam nii hästi kui võiks“ tunnistab Andra. Andral on aga suur soov ja eesmärk teha asju oma toetavaga koos. Näiteks käiakse koos posti toomas või koristatakse koos kappidest aastakümnetega kogunenud kasutut kraami. Kui tol naisterahval on ootus, et Andra toimetab tema eest, siis Andra on kaval ja isetegemisega ei lepi. Näiteks, kui oli vaja tuhk välja viia, meelitas Andra tööd kahasse ära jaotama: toetatav tõstis tuha ämbrisse ja Andra viis selle õue.

Andra meelest on selline vabatahtlikuks seltsiliseks olemine üldjoontes just täpselt selline nagu ta eeldas ja ootas. „Lootsin küll, et minu toetatav on energilisem ja hakkajam ning tahaks ka ise majast väljas käia. Mitmed suurejoonelised ideed vajuvad paraku soiku. Näiteks pidime koos minema lähedal asuvasse kaltsukasse, kuid plaan jäi katki, sest talvel olevat teed libedad“ jutustab Andra ning loodab, et kui suur kevad käes ja libedus kadunud, muutub elu põnevamaks.

Andra kinnitusel on ta seltsilisena saanud tublisti treenida kannatlikkust ning mõistnud, kui oluline on olla positiivne ja heatahtlik.

Muideks, tänaseks päevaks on Andra saanud proovida juba mitut rolli: tema õhutamisel käib nüüd ka tema vanaema juures üks vabatahtlik aegajalt seltsiks. Andra on täiesti jahmunud: „Mu vanaema on tore ja armas, kuid see oli hämmastav, kui kiiresti noor vabatahtlik ja vanaema ühise keele leidsid. Nad on koos mõnusasti aega veetnud ja isegi maalinud. Arvan, et kui ma oleks vanaemale maalimise välja pakkunud, oleks ta mu peale lihtsalt kõva häälega naernud.“

Näib, et vabatahtlike seltsiliste abil juhtub üle Eesti mitmesuguseid ägedaid ja ootamatuid asju. Uuri sinagi, kuidas seltsiliseks saab.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja