Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Appi! Linnaloomad on metsas!

Metsloomaühing kerkis kulutulena meie vabaühenduste maastikule 2017. aasta sügisel. „11 asutajaliikmele tundus, et sellist ühendust on meil Eestis üha enam vaja. Erinevaid loomade abistamisega tegelevaid organisatsioone on küll mitmeid, kuid metslooma aitamine nõuab erinevaid teadmisi, kogemusi ja vahendeid,“ selgitab MTÜ Metsloomaühingu juhatuse liige Katrin Idla ühenduse loomise tagamaid.

Fotol: Katrin Idla siiliga.

„Alustuseks lõime oma Facebooki lehe ja hakkasime endale reklaami tegema. Peagi panime tööle ka infotelefoni, sest ilma selleta ei saanud kuidagi,“ jätkab Katrin. Kui alguses vastasid telefonile kordamööda asutajaliikmed, siis peagi hakkasid ridadesse liituma vabatahtlikud.  Loomisest tänaseni on ühenduseni jõudnud nii uusi innukaid abilisi kui abi vajajavaid metsloomi. Kindel on see, et ilma internetita ning sotsiaalmeediakanaliteta oleks Metsloomaühingu üle-Eestilist võrgustikku pea võimatu hallata!

Mida vabatahtlikud Metsloomaühingus teha saavad?

Praeguse seisuga on Metsloomaühingu nimekirjas 86 liiget ja vabatahtikku. Vabatahtlikeks on tuldud tuttavate kaudu, kuid meelsasti reageeritakse ka Facebookis jagatud üleskutsele. „Tihti kirjutatakse, et oleme teid ja teie tegemisi pikka aega jälginud ja nüüd tahan ka ise appi tulla,“ jutustab Katrin. Katrinil on hea meel, et appi on tulnud nii noori kui vanemaid inimesi. Kooliõpilased tahavad tihtipeale näiteks hoiukodu pakkuda, kuid alaealise puhul peavad nõus olema ka tema vanemad. Mitmesugused muud tegevused on sobilikud siiski ka õpilastele.

Metsloomaühingu vabatahtlikel on endal voli otsustada, milliseid loomi nad aidata tahavad. Näiteks on vabatahtlikul võimalus pakkuda hoiukodu või hakata transpordiabiliseks. „Enamasti ei juhtu ju asjad Tallinna kesklinnas, aga sõita on vaja nii kliinikusse kui hoiukoju. Me kõik oleme vabatahtlikud ja käime tööl või koolis. Seetõttu on lai abiliste võrgustik hea, siis on ikka keegi sobivas asukohas ja saab sõiduabi pakkuda. Häda korral oleme abipalveid postitatud ka Facebooki transpordigruppidesse,“ jutustab Katrin.

Hoiukodu pakkuva vabatahtliku elu võib olla päris tihe. Näiteks siis, kui sinu hoolealused on alles pisikesed lutibeebid. Katrin meenutab: „Esimesed oravad, kellele hoiukodu pakkusin, olid minu juurde jõudes veel karvutud, silmad olid kinni. Toitsin neid iga kahe tunni tagant. Kui sul on hooldada kuus oravapoega, tähendab see seda, et toidad tiiru ära, siis on tunnike vaba aega ja hakkad aga jälle oravaid toitma.“ Tõepoolest, on raske leida inimesi, kellel oleks sellist aega: nad peavad olema kodused või saavad nad hoiulised tööle kaasa võtta. Kui loomad suuremaks kasvavad, läheb elu lihtsamaks, sest lõpuks õpivad nad ise sööma. Lutibeebisid hoitakse üldjuhul toas, kui nad aga toast välipuuri elama kolivad, algab inimestest võõrutamine: nendega ei suhelda, ei räägita, ei hellitata. Umbes kahe nädalaga harjuvad loomad uue olukorraga ja inimesele enam lähedale ei tule: eesmärk on ju metsloomad tagasi loodusesse lasta. Esimesed hoiuloomad jäävad kõigile kohe eriliselt südame külge, teab Katrin. „Ma olin väga õhinas ja närvis, kui mu esimesed hoiuoravad valmistusid metsa kolima,“ meenutab Katrin muigelsui.

Täiesti omaette roll on telefonioperaatoril.  Telefonigruppi kogunenud vabatahtlikud vastavad kõnedele iga päev kella 9st kuni kella 20ni. „Alguses võtsime telefonikõnesid vastu ööpäevaringselt, kuid see ei toiminud. Isegi kui öösel kõne vastu võtame, ei ole meil võtta neid inimesi, kes saaks kohe appi tõtata,“ seletab Katrin. Seetõttu saab öösiti Metsloomaühingule Messengeris sõnumeid saata, kus inimest nõustatakse ning nendega hakatakse tegelema järgmisel hommikul. Operaatori töö on üpris pingeline, näiteks suvel  tuleb umbes 100 kõnet päevas. Seda tööd tehakse vahetustega. „Alustavale telefonivalvurile antakse ette operaatorijuhend, mis sisaldab näpunäiteid selle kohta, mida ja kuidas helistajalt küsida, millised on esimesed nõuanded ning keda tuleb Facebooki grupis ära märkida,“ tutvustab Katrin telefonipoeraatori tööd.

Metsloomaühingu vabatahtlike ridades on ka kujundaid, kes vormistavad näiteks kuulutusi, üleskutseid ja visiitkaarte. Vabatahtlikud tõlgid aitavad infot panna vene ja inglise keelde.

„Nüüd oleme oma arengus nii kaugele jõudnud, et otsime projektikirjutajat,“ jutustab Katrin kelle hinnangul on organisatsiooni edasiarendamiseks parimini raamistatud tuge vaja. „Alguses oli meid nii vähe ja kõik tundsid kõiki. Samuti teadsime inimese kogemust metsloomade abistamisel ning jaksasime uusi tulijaid oma tegemiste kõrvalt juhendada. Tunneme, et peagi kasvab võrgustik liialt suureks ning senine haldamissüsteem hakkab üle jõu käima. Nüüd oleks vaja igale alustavale vabatahtlikule baaskoolitust. Siis me teame, et tal on vajalikud oskused kindlasti olemas,“ jutustab Katrin, kelle jaoks on oluline, et loom saaks parima võimaliku abi. Samuti seatakse sisse piirkondlikke struktuure, et infoliikumine ja ühenduse struktuur oleksed arusaadavamad ja sujuvamad.

Kuidas töö käib?

Suurem osa suhtlusest toimub Messengeri vahendusel. Nimelt on Facebooki loodud liigispetsiifilised grupid, näiteks on eraldi vestlusrühm linnupoegadele, siilidele, oravatele. Kui on väga kiire asi, eks siis helistatakse ka.

Hoiukodu pakkuja ei saa kodu- ja metslooma kokku panna. Metsloomal on vaja eraldatud, rahulikku keskkonda, ometigi ei pea igal hoiukodu pakkujal olema eramaja ja suurt hoovi. Pisikesi loomapoiukesi hoitakse esiti toas puuris ning seda on tehtud ka siis, kui vabatahtlik elab ühetoalises korteris.

Oluline on teada sedagi, et Metsloomaühingu vabatahtlikud ei torma kohe appi, vaid nõustavad helistajat esmalt telefoni teel. Näiteks paluvad telefonipoeraatorid teha leitud loomast pildi või video, et aru saada, mis loomaga tegemist ja kas tal on ka tegelikult abi vaja. „Näiteks juhtub, et rändlind maandub põlluservale puhkama ja jõuvarusid koguma. Inimene aga vaatab, et lind konutab juba tundide viisi. Ta muretseb ja helistab. Siis me palume leidjal lindu ehmatada, et kas ta võtab tiivad alla ja lendab minema. Enamasti võtab,“ selgitab Katrin. Üldjuhul helistaja tegutseb meeleldi saadud nõuannete järgi:  nad saadavad fotosid või videosid, tõstavad looma ettevaatlikult karpi ja panevad varjualla, kuniks abivägi kohale jõuab. „Inimesed pigem küsivadki, kuidas nad saavad aidata. Teinekord oleme sedasi saanud ka uusi ja ägedaid vabatahtikke,“ on Katrin rõõmus. Kui on aga ilmselge hädaolukord, leitakse loomulikult vabatahtlik, kes kohe appi saab minna.

Kuidas Metsloomaühing end majandab?

Metsloomaühingul on küll koostööleping Keskonnaametiga (mis lubab neil aidata tavalisi metsloomi ja 3. kategooria looduskaitsealuseid loomi), kuid sellel lepingul ei ole rahalist katet. Seega majandab Metsloomaühing annetuste ja vabatahtlike panustatud aja abil. „Oleme teinud mitmeid üleskutseid meile annetada. Annetatakse nii raha, aga ka erinevaid asju, näiteks puure. Kes enam ise loomi ei pea, annab hea meelega oma varustuse meile. Teinekord saame annetustest kogenud rahade eest osta vajalikke abivahendeid, näiteks transpordibokse,“ jutustab Katrin ning lisab, et sügisel kusuvad nad koole ja lasteadu üles minema metsa loomadele sööki – seeni ja marju – koguma. „Sügisel lähevadki lasteaiarühmad tihtipeale metsasaadusi korjama ja see on väga armas. Samuti on lapsed kogunud raha, et osta koera- või kassitoitu või korraldanud heategevuslikke üritusi, mille tulu annetatakse metsloomaühingule. „Meie esindaja on käinud sellistel üritustel ka kohapeal. Näiteks hiljuti korraldasid Võrus lapsed omal algatusel väga armsa ja südamliku heategevuskontserdi,“ jutustab Katrin.

Mis puudutab aga vabatahtlike tegevust, siis vajadusel maksab ühing nende kulud kinni: „Kui sul on hoiukodus üks loom, pole vabatahtliku kulu suur, aga kui on palju loomi, siis võib see päris koormavaks muutuda. Kui vabatahtlik oma tšekid kokku kogub ja meile saadab, siis need ka hüvitame,“ toob Katrin näite.

Metsloomaühing ja renomee

„Tegelikult oleks vaja väga palju liigispetsiifilist infot ja teavitust. Inimesed ei tea, mida anda näiteks siilile või oravatele süüa,“ mõtiskleb Katrin ning lisab, et nii imelik kui see ka pole, jõuavad linnas elanud oravad nendeni tihtipeale luuhõrenemisega! „Näiteks elavad oravad Mustamäel Männipargis keset magistraale ja maju. Parke tehakse paraku ainult inimese vajadustest lähtuvalt: on niidetud muru, mõni männike ja kõik. Parkide kujundamisel ei arvestata, et seal elavad metsloomad leiaksid varju ja toitu. Võiks ju jätta mõne puhmakese niitmata, istutada sinna sarapuid ja kibuvitsapõõsaid,“ selgitab Katrin. Toidunappuse tõttu käivad oravad pikki majaseinu rõdudelt süüa otsimas ning inimesed panevad neile meelsasti toitu ka: enamasti sihvkasid, Oleks aga hea, kui oravat ootaksid erinevad seemned aga ka juurikad ja marjad.

„Ikka veel arvatakse, et siilile võib piima anda, kuid tegelikult põhjustab piim siilile terviseprobleeme. Kurvaks teeb seegi, et mõned inimesed kasutavad aias meelsasti mürki, kuid kõiki ahelaid inimene paraku ei näe. Kui sa näiteks mürgitad oma aias tigusid, mürgitad sa ka siile, sest siilid söövad tigusid,“ on Katrin kurb. Siilidele tasub lisatoitu anda küll (näiteks kassikrõbinaid), eriti sügisel, kui okaskeradel on vaja talve üleelamiseks toekat rasvavaru koguda. Kas teadsid, noored siilid surevad tihti esimese talvega: nad jäävad liiga kõhnana magama ega ärkagi kevadel enam….

„Kui kärntõves rebane inimese juurde tuleb, siis ta ongi hädas ja otsib abi. Minu meelest ei ole õige sellist looma maha lasta: oma koeri me ju ravime. Miks siis mitte ka rebast,“ arutleb Katrin, kes ei pea õigeks ka seda, kui näiteks vanalinnast leitud kärntõves rebane kinni püütakse ja linnaserva viiakse. „Sedasi levitame kärntõbe! Pealegi tuleb rebane suure tõenäosusega vanalinna tagasi,“ seletab Katrin, et metsa ja linna piirjooned on looma jaoks üsna hägused.

Olgu öeldud, et Metsloomaühing ei käi loomi ära viimas metsast. Metsloomaühing aitab loomi, kes on leitud linnakeskkonnast, maanteedelt ja nende äärest, selgelt inimtegevusega seotud kohtadest. Kuidapidi see siis nüüd on, kas inimesed on loomadel jalus või loomad inimestel?

„See ongi suurim vastuolu: inimene arendab metsa sisse uued elamurajoonid ja läheb sinna elama nagu muiste. Aga siis on probleem, kui rästik on õue peal või rebane on terrassi alla pesa teinud. Palutakse, et viige minema! Kuhu me nad viime, ise läksite tema elukohta elama!,“ laiutab Katrin käsi: „Inimesed on nii levinud ja metsloomadele ei jätku enam metsi elupaikadeks. Me näeme metsloomi aedades ja tänavatel üha rohkem. Seda tuleb võtta paratamatusena ning pigem peaksime õppima aru saama, millal nad vajavad abi ja millal mitte. Võiksime olla hoopiski rõõmsad, et loomad on olemas ning saame nende tegevusi jälgida ja neid paremini tundma õppida,“ lõpetab Katrin.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja