Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Armastus kolme apelsini vastu

Suvised käigud on toonud mind Hiiumaale. On hommik. Vupsan Kärdla sadamas autost välja ja hingan sisse suure sõõmu soolast mereõhku. Tuul on kuskile kadunud ja tõotab tulla ilus ilm. Kuulen kaugustes sae kärinat ning meeste hõikeid. Sinna ilmselt tulebki minna, kui tahan Marek Rätsepa ja Ain Tähistega paar sõna juttu ajada. Mina olen maarott. Ma pelgan õõtsuvaid laevu. Aga no mis teha.

Marek Rätsep (vasakul) ja Ain Tähiste (paremal) vetelpääste demonstratsioonil Tuulekala festivali aegu. Foto: Kaja Hiis
Marek Rätsep (vasakul) ja Ain Tähiste (paremal) vetelpääste demonstratsioonil Tuulekala festivali aegu. Foto: Kaja Hiis

Kohalikud teavad rääkida, et Ain on algataja ja kaasaja. Kas teadlikult või kogemata, aga Aini algatused kannavad ajaloo ja traditsioonide hõngu: ajalooliste laevade ehitamine, merepääste, militaarajaloo säilitamine ja esitlemine jne. Kes mäletab teda bändimehena, kes ülemnõukogu liikmena. Marek on pillimees. Räägitakse, et juba lapsepõlvest saati. Ja noh, kes meist Untsakaid ei tea? Lisaks on Marek purjataja ja pikaajaline Hiiu Purjelaeva seltsi liige. Ta korraldab Hiiumaa paadimatka ja ehitab laevu.

Tegemist on pesuehtsate Hiiumaa meestega, mis siis, et elu vahepeal mandrile viis. Marek elas pikemat aega Viljandis, kuid ütleb, et hinges oli alati teadmine: kunagi tuleb ta saarele tagasi. Ain oli kolmeaastane, kui vanematega koos mandrile läks, Hiiumaale naases ta pärast ülikooli lõppu.

Kuidas leida oma kired üles?

Viljandis elades oli Marek aastaid Viljandi folgi korraldamise juures, alguses vabatahtlikuna ja hiljem palgalisena: „Ma ei juurdle, miks ma midagi teen, ma ei analüüsi. Kui tunne ja asjaolud on õiged, siis ma pigem juurdlen selle üle, mida ma panustada oskan ja palju mul aega on.“

Ain hakkab naerma: „Tsiteerides Matti Nykäneni, siis elämä on laiffi*. Mida mitmekesisemaks elu enda ja teiste jaoks teed, seda rohkem on see laiffi. Mul on lausa kahju inimesestest, kes teevad tööd ja teenivad raha, et osta asju ja siis järgmisi asju. Selge, et rahata ei saa, aga on kahju, kui inimesed on oma rahaliste tarbimiskirgede ohvrid.“ Marek lisab mõtlikult: „Südamest tulevad kired tuleb rahuldada. Kui teed head, toob see rõõmu endale ja teistele. Võib-olla on nii, et mõnel inimesel on kergem endas selliseid kirgi leida ja teine peab endaga rohkem tegelema. Aga on mõõtmatult tähtis leida üles need asjad, mis on südame jaoks.“

Ain meenutab, et umbes 30 aastat tagasi mõtlesid nad kohalike spordiorganisaatoritega, et teeks ühe meelelahutusliku spordiürituse. Et Kärdlas armastatakse väga rattaga sõita, siis otsustati rattasõidu kasuks. Suur rattasõit – umbes 20-30 km pikkune ring – oli võistlus nagu ikka. Keegi on esimene ja keegi viimane, aga suurt rõhku pandi ka meelelahutusele. Muusika mängis, inimestel oli tore ja meeleolu mõnus.

Ettevõtmise firmamärgiks sai hoopiski apelsinide jagamine. Kes veel toda ammust aega mäletab, siis apelsinid oli letialune kaup ja paljudele käegakatsumatu unistustemaa, aga ometi said need iga kord kuskilt välja võlutud. Tolleaegne ratsionaalne hing kergitaks ehk kulmu ja küsiks: kas panid ikka pool kasti enda jaoks kõrvale? Aga oh ei! Apelsini mekitud ikka sai, aga ülejäänud loopis Ain rõõmuga rahva sekka laiali.

„See üritus pakkus korraldajatele ja osalejatele palju rohkem kui kast apelsine. Üksi kardinate taga apelsine mugida poleks olnud sugugi nii tore. Tänaseks päevaks võin tõdeda, et apelsinid on sajakordselt tagasi tulnud. Iga apelsin, mis ma välja jagasin, on toonud mulle tagasi terve kastitäie apelsine sidemete ja tutvuste näol. Mind kuulatakse, ma leian alati kaasamõtlejaid,“ võtab Ain rahulolevalt mõttelõnga kokku.

Laevaehitusest

Ain sügab kukalt: „ Mõnes mõttes on ju kõik lihtne. Mitte et igaüks peaks laeva ehitama, aga me oleme siiski mererahvas. Baltikumis ehitatakse hetkel täpselt kaht kahemastilist rannasõidukaljast – ärgem hetkel väiksematest alustest rääkigem – ja teine neist on Suursadama ellingus Hiiumaal. Kahtlematult on tänapäevane meresõit raske ja keeruline töö, kuid punktist A punkti B  sõitmine ei kätke endas meresõiduromantikat, sadamakõrtse ega muud sellist. Meie ehitame laeva, mis tooks meile tagasi vana aja hõngu.“

Laevaehitus pole korteriremont. Mehed nendivad, et laevaehituse käigus on õpitud palju uut. „Ma olen tegelenud väikelaeva remondiga, aga selle laeva puhul on  suurusjärk ikka hoopis teine. Ma olen väga õnnelik, et sain seda ehitada ja arvan, et saadud oskused on olulised ka teistele kaasalöönutele. Olen seda kõik teinud heas usus, et Hiiumaa on mereriik ja peaks olema seda ka tulevikus. Seetõttu peavad meil olema nii meresõitjad kui ka need inimesed, kes laevu ehitada oskavad,“ Mareki silmad säravad.

Mehed tõdevad, et teadmised on jõudnud nendeni mitut rada pidi. Eestis on veel mehi, kes oskavad ja sõpru, kes teavad. Maailmas on ilmunud mitukümmend raamatut, kus laevaehitamise protsess detailselt kirja pandud. Eesti Ajalooliste Laevade Seltsilt, Puulaevaseltsilt Vikan ja Emajõe Lodjakojalt saab alati nõu küsida. Aidatakse nii nõu kui jõuga. Kõike eelnevalt arvesse võttes: kui puutööd oskad, siis laev ehitamata ei jää. Märkamatult on asjalood muutunud nii, et nõuküsijatest on saanud nõuandjad!

Inimestest ja kogukonnast

Laeva ei ehita üksi, selleks on vaja palju osavaid käsi.  Abistajaid on olnud ikka kümneid ja kümneid. On neid, kes on panustanud pool tundi oma head tahet ja neid, kes on panustanud aastaid. Ühtpidi ebavõrdne võrrelda ja teistpidi ebavõrdne võrdlemata jätta.

Tänusõnad saadetakse vabatahtlikule Jürile. Ain kommenteerib: „Jüri töötab osaliselt Hiiumaal ja osalt mandril. Igal vabal hetkel on ta plõksti! siin ja nii juba neli aastat järjest.  Lisaks käivad meil igal võimalikul hetkel abiks mitmed kaitseväeohvitserid.“

Mis paneb inimesi tulema, küsin. Ain teab vastust: „Kui vähegi suudad ja tahad meresõidust hoolida, siis on see paljupakkuv süsteem, eriti inimsuhetes kesk merd. Samuti on algusest peale olnud selge, et me ei tea laeva mitte iseendale, vaid tervele kogukonnale. Me tahame, et see laev oleks kõigile avatud ja et sõidud oleksid haridusliku iseloomuga. Me tahame, et kasvaks peale uusi huvilisi.“

„Kui idee on hea ja õige, siis leiad kõrvale kaaslasi, nii mõtlejaid kui tegijaid,“ võtab Marek teema kokku ja lisab: „Meresõit ei ole kosmoseteadus ja see ei sõltu rahast. Vaja on head tahet, siis tulevad põhioskused ruttu. Isegi mina õppisin selle ära, järelikult saavad ka kõik teised hakkama!“ Marek näib siiralt uskuvat, et meresõit ongi kõigile: „Mul on paar nägemispuudega tuttavat ja ma tahaks proovida nendega sõita. Kui ma öösel sõidan, siis ma ka ju ei näe. Augustis mõtlesime proovida.“

Laevaehitusele juurde on mitut puhku kaasatud vabatahtlikena ka töötuid. Korraldati koolitusi ja anti igaühele võimete piires tööülesanded kätte. Kahtlematult on palju pikaajalisi töötuid, kes hiljem tavapärase elurütmi juurde tagasi pöördusid, aga koolituse käigus näidati, et paljud asjad on meie endi kätes, peas ja elustiilis. Mitmed töötud leidsid endale hiljem ka laeva juures rakendust.

Vabatahtlikud merepäästjad

See on ikka nii, et tegijad jõuavad palju. Marek ja Ain on eestvedajad Hiiumaa Vabatahtlikus Merepääste Seltsis. Marek kommenteerib: „Kuna minu ja minu sõpruskonna vaba aeg – mõnel ka tööaeg – möödub merel ja mere ääres, siis on õlg-õlatunne, abistamise ja abi vajamise tunne väga oluline. Mere peal ei ole sellist võimalust, et paned auto parklasse ja tuled ülehomme järele. Meil on tubli Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), kuid igale poole nad ei jõua.“ Kirjade järgi peaks olema nii, et PPA päästab inimesi, vabatahtlikud aga vara.

Kuigi üksteisel käidi merel abiks varemgi, siis Hiiumaa Vabatahtlik Merepääste Selts on üks noorimaid teiste omasuguste seas Eestimaal. Katusorganisatsioon Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste pakub vabatahtlikele koolitusi ning korraldab suhtlust riigi ja PPA-ga.

Muresid on siiski ka. Marek sõnab: „Selge on see, et merepääste pole riigi poolt nii populaarne teema, sest näib, justkui puudutaks see vaid marginaalset osa elanikkonnast.“

Marek nendib, et omavalitsus aitab nõu ja võimaluste piires ka jõuga. Aga – merepääste on kallis. Kallis on nii väljaõpe kui ka koolitus, aga tehnika on kallimgi veel! Hiiumaa näitel võib küll öelda, et merepääste on vajalik ja huvipakkuv teema: asutamiskoosolekul oli palju huvilisi ja kõik on siiani kaasa löönud. Seltsil on liikmeid üle kahekümne, osa neist ka juriidilised ühingud. Vastava koolituse läbinud vabatahtlikke on hetkel 12.

Tehnikaga on keerulisemad lood, hetkel on mõlemad paadid remondis ja ka projektitaotlustega pole õnnestunud hetkel finantse leida. Eestis pole palju võimalusi, kust toetust taotleda, sest paljud projektitaotlusvoorud ja programmid ei kata merepäästega seonduvat. Niiviisi on keeruline end ka ise aidata.

Hetkel ongi nii, et oma alust pole. On aga inimesi, kes lubavad oma sõiduvahendeid kasutada. See pole siiski kindel garantii, sest vajalikul hetkel võib olla see inimene oma alusega hoopis ise merel. Me ei ole paraku 24 h valmis, nendib Marek

Ometigi on Hiiumaal, väikeses kogukonnas keset merd, vabatahtlikel merepäästjatel oluline roll täita. Ressursid on alati piiratud. Kui PPA-l inimjõud otsa saavad, rakendatakse vajadusel vabatahtlikud merepäästjad appi.

Marek toob välja veel ühe olulise nüansi: „Ennetus ja inimeste koolitamine on tunduvalt tõhusam ja odavam. Sellega peaks tegelema kindlasti veel rohkem kui praegu. Kui inimene oskab merel käituda, on ka õnnetuste tõenäosus väiksem.“ Selge ju see, et mida vähem juhtumeid, seda parem.

Lõpetuseks?!

Meeskonnatöö on oluline, see kasvatab kohusetunnet ja üksteisega arvestamist. Merel on see kõik kordades olulisem. Sest kui sa oled kord otsustanud laevale tulla ja oled mere peal,  siis pole küsimusteks aega. Laeval käsutab kapten, peab olema disipliin ja kohusetunne, vastutus enda ja teiste inimeste ees. Laeva meeskond on üks, koos rõõmustatakse, koos kurvastatakse. Sarnaseid tundmusi võiks rohkem jõuda ka maismaale.

Kui teha midagi, mis kogukonda kõnetab, siis see toob juurde abikäsi ja paneb ühises rütmis hingama. Otsigem need asjad üles!

Marek tõdeb: „Tegelikult oleme me siin iga päev ikkes. On palju asju, mis lihtsalt tuleb ära teha. Aga elada ja töötada tuleb eriliste hetkede nimel. Tähthetkede nimel. Need tuleb meeles pidada ja vaeva näha, et uuesti samasse seisu jõuda. Seetõttu ongi tähtis unistada ja otsida seda südameasja.“

Kirja pannud Anu Viltrop

* Elu on elu (toim)

PS. Hoia halulaeva tegemistel silm peal http://www.halulaev.ee/!

Tagasi nimekirja