Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Elupõline vabatahtlik Riho

Kes Tallinna kandis vabatahtlikuks käinud, teab kindlasti ka Riho Tuisku (65). Riho on käbe ja väle ning jõuab appi pea igale poole.

Mis teda küll kannustab? Ühel üritusel tõusis Riho püsti – rind erinevaid vabatahtlike rinnamärke täis – ja ütles, et vabatahtlik tegevus aitab tal elus püsida. Minus tärkab huvi: mismoodi küll? Sestap võtan ühel päeval julguse kokku ja helistan Rihole. Palun võimalust kohtuda. Riho on õnneks pikema jututa nõus.

Riho Tuisk
Riho Tuisk

Kokkulepitud ajal pargin auto värava ette. Ümberringi on aguliidüll. Päike paistab, jasmiinid lõhnavad ning koerad lontsivad aeglaselt … kuskile. Sammun väravast sisse. Riho juba ootabki, beebiohtu kutsikaga koos. Too on väga elevil ning püüab igati minu tähelepanu ja paisid võita.

Sammume tuppa. Täna, selgub, on vägagi elev ja tegemisi täis päev. Paar minutit pärast minu saabumist jõuab kohale ka hooldusõde, kes tuleb abistama Riho ema. Riho silmad sädelevad uhkusest: „Minu ema on 91-aastane ning vajab palju abi ja hoolitsust. Ta on minuga ikka väga rahul. Tema sõbrannad ja endised töökaaslased kõik kadestavad, et näe, mis sul viga, poeg võttis enda juurde elama.“

Noorpõlves töötas Riho elektrikuna ja hiljem hõbesepana. Vabatahtliku tegevuse juurde jõudis Riho juba ammu. Ta on olnud tegev nii Rahvamalevas, Kodukaitses kui Kaitseliidus. Riho on osalenud näiteks Teeme ära, Toidupanga ning Serve the City tegemistes. Neid kohti on kindlasti veelgi, kes neid kõiki mäletada jõuab. Lisaks vabatahtlikule tegevusele on Riho olnud aastaid veredoonor.

2008. aastal oli väga kuiv ja palav ning toimus mitmeid ulatuslikke metsapõlenguid. Riho läks vabatahtlikuna appi Vihterpallu. Riho kommenteerib ise: „Mul on kõik meelest läinud. Ma ei mäleta enam, kui keeruline oli Vihterpalus töötada ning kui rasked olid voolikud, aga mulle jääb elu lõpuni meelde, kuidas leidsime täiesti söestunud tedrekana, kes viimase hetkeni oli püüdnud kaitsta oma pesas olevaid mune. See on ühtaegu kurb ja võimas tunne, kuidas loodus emainstinkti niimoodi sättinud on.“ Riho pilk eksleb aknast välja, hääl väriseb ja silma valguvad pisarad. Hiljem näitab ta mulle söestunud puuronti, mis talle todasama tedrekana meenutab.

Söestunud tedrekana meenutav puuront.
Söestunud tedrekana meenutav puuront.

Riho väidab, et kõige suuremaid elamusi on talle toonud osalemine Serve the City tegemistes, kus peaasjalikult noored inimesed käivad supiköögis, vanadekodus, orbudekodus lastega mängimas ja loomade varjupaigas loomadega jalutamas. Riho silmad lähevad jälle unistavalt särama: „Mulle meeldib, kuidas Lauri (Serve the City eestvedaja Lauri Luide) noori kaasab. Enne supijagamist istusime kõik ringis ja rääkisime uutele tulijatele, miks me vabatahtlikuna sellises tegevuses kaasa lööme. Kui järjekord minuni jõudis, siis ütlesin ausalt: teate, mina käin ainult teie – noorte – pärast. Mina saan sellest niipalju positiivset, kui ma näen, kui tublid te olete. Supi ettekandmine on lihtsalt loomulik asja jätk.“ Riho hindab üle kõige häid emotsioone, mida vabatahtlik tegevus kuhjaga pakub.

Riho kõige suurem mure ongi, kuidas rohkem noori vabatahtliku tegevuse juurde meelitada. Küsin, mis tema meelest kõige paremini noori vabatahtliku tegevuse juurde tooks? Riho loodab, et kõige nakatavam on isiklik eeskuju ning kogemuste jagamine tuttavate ja sõpradega. Rihol on endal viis poega (neli poega ja üks naise poeg, peab ta vajalikuks täpsustada). Kas tema enda pojad on vabatahtlikuna aktiivsed, uurin. Siinkohal kratsib Riho murelikult kukalt, et nad võiksid ikka toimekamad ja tublimad olla. Näiteks räägib Riho, kuidas tema noorim poeg tahtis temaga kinno minna ning nad sõlmisid kokkuleppe: isa läheb pojaga kinno kaasa, kui poeg tuleb pärast appi supikööki suppi jagama. Nii tehtigi.

Riho elutee pole sugugi olnud kerge ja probleemitu. Omal ajal tuli rabeleda mitmel töökohal, kasvatada lapsi, ehitada maja, aga ometi sai kuidagi hakkama. 2009. aastal tabas Rihot vähk. Riho ise arvab, et vabatahtlik tegevus hoiab teda liikumises. Talle ei meeldi kodus istuda ja telekat vahtida. Tema tahab teha päris asju. „Ma arvan, et kuigi mul on olnud vähk ning mul on raske puue, saab organism aru, kui ma tegelen heade asjadega. Siis ei saa haigused minust võitu. Seetõttu ongi vabatahtlikkus osa minu elustiilist.“ on Riho mõtlik. Riho näitab mulle oma kalendermärkmikku, kus on pea igaks päevaks miskit kirjas. Seal leidub isiklikke käike, aga sinna on hoolega kirja pandud ka kõik planeeritud vabatahtlikud tegevused. Kõiki käike tuleb sättida niimoodi, et ema soovid ja vajadused oleksid kaetud.

Et Riho Serve the Cityst nii soojade sõnadega räägib, uurisin Serve the City direktorilt Lauri Luidelt, mida tema Rihost arvab. „Riho liitus Serve the Cityga suhteliselt juhuslikult. Kuulis kusagilt ja ilmus välja. Kuna meil on valdavalt nooremapoolsed vabatahtlikud, võeti Riho vastu positiivse ehmatusega, aga tema kohalolu mõjus kõikidele innustavalt ja tema positiivne ja pealehakkav suhtumine on heaks eeskujuks igas vanuses vabatahtlikule. Minule meeldib Riho juures see, et ta ei ole kitsi sõnadega ja väljendab igal võimalusel oma tundeid selle kohta, et tema meelest on maailma parim asi see, et noored inimesed vabatahtlikuna panustavad.

Tema töö väärtus seisneb paljuski tema suhtumises. Kunagi ei kuule nurinat või hädasid. Võimalusel tuleb oma ettepanekutega, ent ei pressi neid peale ega solvu, kui juhtkond ei suuda neid koheselt käiku panna.

Mina olen Riholt õppinud seda, et vabatahtlikuna panustamine ei ole midagi, mida ma teen selle pärast, et ma olen noor ja mul on palju energiat. See võib tõepoolest olla elustiil ja et teisi aidates saan ise tagasi rohkem kui mul üldse anda on,“ ei ole Lauri kiidusõnadega kitsi.

Üks mure on Rihol siiski veel. Pelgulinna päevade ajal korraldas Riho oma aias kirbuka, et koguda ühtlasi raha annetamiseks Serve the City jaoks. Kirbukal müüs ta vanu armatuure, ema riideid ning veel üht-teist. Paraku ei sujunud kõik nii nagu plaanitud. Riho lootis korraldada oksjonit, aga paraku inimesed tulid ja läksid ning mõistlikum oli asju lihtsalt euro-paariga maha müüa. Seetõttu jääb nüüd annetussumma pisemaks kui plaanitud. „Minu põhimõte on see , et ma ei ole nii rikas, et rahaga toetada, mina toetan oma tegudega, oma käte ja peaga niipalju kui ma oskan.  Minu põhimõte on tegus olla,“ võtab Riho jutuajamise kokku.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja