Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Euroopa vabatahtlikust teenistusest solidaarsuskorpuseni: välisvabatahtlike mentor jääb ikka

Allkirjutanu viibis 24.-26. oktoobrini Brüsselis ning võttis osa Euroopa Vabatahtlike Keskuse (CEV) sügiskonverentsist. Konverentsi esimene päev keskendus Erasmus + rahastatud projekti „EVS Realm: Masters of the Learning Path” tegevuste tutvustamisele.

Euroopa vabatahtlik teenistus (EVT) on noortele inimestele pakkunud võimalusi välismaale vabatahtlikuks minna juba üle 20 aasta. 2016. aasta lõpus saabus uudis, et EVT programmi hakkab asendama Euroopa solidaarsuskorpus. Just hiljuti, 2018. aasta oktoobri keskpaigas, esitati esimesed projektitaotlused solidaarsuskorpuse programmi raames.

Kuigi mitmed aspektid on üldjoontes jäänud samaks, pakub solidaarsuskorpus enam võimalusi (muuhulgas võib solidaarsuskorpuse projekte algatada ka oma koduriigis) ning keskendub esmajoones kohaliku kogukonna vajadustele.  Võrdluseks meenutagem, et EVT keskendus peaasjalikult noorte vabatahtlike mitteformaalsele haridusele ja uute oskuste õppimisele.

Kuigi üks programm on asendunud teisega, on välisvabatahtlikku toetava mentori töö jäänud samasuguseks. Alljärgnevalt soovin lugejale tutvustada projekti käigus väljatöötatud mentorite käsiraamatut.

Mentor, kriisijuht või hoopis lapsevanema aseaine?

Noore inimene, kes solidaarsuskorpuse projekti raames lühemat või pikemat aega välismaal viibib, satub tahes-tahtmata väga erilisse arengukiirendisse. Võõras keskkonnas elamine ja tegutsemine arendab ja rikastab noort inimest nii isiklikus kui ka professionaalses plaanis. Vabatahtlikku toetav mentor saab noort inimest sellel keerulisel ja väljakutseid pakkuval teel mitmekülgselt toetada.

Mentorile võiks panna ka teistsuguseid nimesid: treener, õpetaja, tark-mees-taskus, kriisijuht, lapsevanema aseaine jms. Milliseks see roll täpselt kujuneb, sõltub vabatahtlikust ja mentorist ning nende omavahelisest suhtes. Igal vabatahtlik on erinev ning seetõttu pole mentoril võimalik sajaprotsendiliselt ette valmistuda, kuid mõningad etapid on siiski alati ühesugused. Vabatahtlikuga tuleb tegeleda enne saabumist, vahetult pärast saabumist ning loomulikult kogu projekti vältel. Vabatahtliku ja mentori tegevuse intensiivsus ja vorm sõltuvad paljuski sellest, kas tegemist on lühiajalise või pikaajalise projektiga.

Tegevuse kestel peaks vabatahtliku eest peaks vastutama vähemalt kaks inimest: tööpõhine toetaja ning mentor. Ometigi ei ole mentori roll sugugi ühe inimese etteaste. Ideaalis peaks mentori roll olema jagatud tiimiliikmete vahel (saatvad ja vastuvõtvad organisatsioonid, kohalikud vabatahtlikud jne). Muidugi on siinkohal ülioluline, et erinevad rollid ja ülesanded oleksid omavahel selgeks räägitud ja ära jaotatud (nippe selleks leiab samuti käsiraamatust). Meeles tasub pidada sedagi, et toetajate ülesandeks on kohandada oma tegevusi vabatahtliku vajaduse järgi, mitte vastupidi.

Käsiraamatusse on koondatud mitmesuguseid tööriistu, et vabatahtlike muredele ja rõõmudele asjakohaselt reageerida ning pakkuda neile sobilikku toetust. Eraldi on tähelepanu pööratud mentori võimalustele toetada vabatahtliku vaimset heaolu, sest see, kui hästi või halvasti vabatahtlik end tunneb, mõjutab otseselt tema mõtteid ja tegusid. Võõral maal tegutsedes on suurem risk erinevate vaimsete probleemide tekkeks (kohanemisraskused, stress, läbipõlemine jne). Mentor saab aidata vabatahtlikul läbi mõelda, kas tema eluviisid on  tervislikud, kas ta saab piisavalt puhata, kas ta on suutnud luua enda ümber piisava sõprus- ja tutvusvõrgustiku jne.

Üldjuhul otsivad sõpradest ja lähedasest eraldatud vabatahtlikud väga aktiivselt uusi kontakte ja tutvusi. Mida paremad on välisvabatahtliku suhted teiste projektis tegutsevate töötajate ja vabatahtlikega, seda õnnelikumad ja produktiivsemad nad on.

Eriti just pikaajalise projekti puhul on oluline vabatahtliku ja mentori vahel kokku leppida ootused ning ühised tegevused. Käsiraamat tutvustab mitmeid nippe, kuidas vabatahtlikuga sisukat suhet luua ning tehnikaid, kuidas mentorirolli tõhusamalt täita (nt empaatia arendamine, aktiivne kuulamine).

Ka probleemid ja väljakutsed on vabatahtlike projektides üsnagi tavapärane osa. Käsiraamat pakub välja mitmeid, mille abil mentor saab suunata vabatahtlikke mõtlema, mis tema projektis toimub ning milliseid asjaolusid vabatahtlik saab ja tahab muuta. Samuti on mentori ülesandeks aidata vabatahtlikul mõista õppeprotsessi ning seeläbi mitte lasta vabatahtlikul tekkida tunnet, et ta raiskab oma aega.

Kes käsiraamatuga lähemalt tutvuda soovib, kirjutab Vabatahtlike Värava toimetajale anu.viltrop@gmail.com.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja