Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Imedemaa Pärnu nukuteatris

Pärnu nukuteatri uus maja
Pärnu nukuteatri uus maja

Nukuteater võiks olla lähedal. No vähemalt sama lähedal kui supermarket, siis on lastel seal hea ja mugav käia. Nukuteatrisse võiks aga jõuda iga laps: see on osa kultuurist; teatris kuuldu-nähtu-kogetu julgustab lapsi kuulama, unistama, fantaseerima.

Ka Pärnus on nukuteater olemas. Pärnu nukuteater on aga üks isevärki värk, seal tegutsevad vaid vabatahtlikud.

Minuga on nõus kohtuma Kairi Kuusk, kes  liitus nukuteatri seltskonnaga alles hiljuti. „Kolm kuud sai just täis,“ loetleb ta sõrmedel ja lisab: „Teatripisik on minus niikaua sees olnud kui ma mäletan. Töötan juba aastaid Mai lasteaias muusikaõpetajana. Omal ajal tegime töökaaslastega näidendeid. Mulle meeldis kirjutada tekste, luua muusikat, teha proove ja pärast esineda ka. Tänasel päeval on lasteaia töökorraldus teistsugune ja etendustele enam aega ei jää.“ Kairi mäletab hästi aega, kui nukuteater loodi. Luges temagi kuulutust, kus kutsuti inimesi teatrisse appi. „Millegipärast mõtlesin, et mind see ei puuduta: küllap otsitakse ikka lapsi ja noori,“ muigab Kairi.

Sellel kevadel kutsus Kairi nukuteatri lasteaia sünnipäevale etendama tükki „Trille ja päike.“ Pärast etendust läks ta Eha Tammiku käest uurima, kuidas need lood siis Pärnu nukuteatriga on ning pakkus end appi. Kairi võeti vastu avasüli ja kuna lasteaia muusikaõpetajal on suvi üsna vaba, käib ta pea iga päev teatri ruumides miskit toimetamas.

12.12.12

Eha Tammiku olla pikalt unistanud, et Pärnus oleks nukuteater. Ta rääkis Rein Laose pehmeks ning 12.12.12 oligi see tähtis päev, kui nukuteater ametlikult uksed avas. Toona tegutses nukuteater Laatsareti tänaval, aga sealsed ruumid jäid kitsaks ja oli vaja uut lahendust. Linnavalitsus tuli appi ja andis nukuteatri käsutusse terve maja Kuninga tänaval.

Ennem nukuteatrit asus samas majas öölokaal Nastja. Pilt oli järgmine: akendel punased kleepsud, seinad külluslikku punast värvi ja põrandale kleebitud mustusest läbiligunenud punane mistravaip. Nukuteatri rahvas pani ühiselt avamiskuupäeva paika – 20. juuli 2015 – ja siis ligi kuu aega ainult kraamiti ja koristati. Sikutati akendelt kleepse ja iga põrandaplaat kraabiti eraldi liimist puhtaks. Abilisi oli ka. Näiteks Pärnu Shalomi Abikeskusest tuli appi töömehi, kes aitasid seinu värvida ja teha muid keerukamaid töid.

Üüri linnavalitsus maja eest ei küsi, kuid tasuda on vaja kommunaalkulud. Seega peab etendustega vähemalt nii palju teenima, et hädatarvilikud kulud katta. Suurimaks mureks on  see, et majas puudub küte. Saalis aga läheb etenduse ajal väga palavaks ja õhku napib. Õhksoojuspumpade hindu uurides selgus, et tuleb leida ligi 4000 eurot. Algatusele saab iga teatrihuviline hoogu lükata Hooandjas. Projekti leiab aadressilt: http://www.hooandja.ee/projekt/parnu-nukuteatri-pesa-soojaks.

Etendustest

Nukud
Nukud

Mõne tegutsemisaasta jooksul on oma etendusi lavastatud õige mitmeid. Lisaks käiakse erinevatel vabaõhuüritustel näitlemas. Pärnu gildipäevadel mängiti lastega Steineri aias ja seejärel tuldi suure rongkäiguga ja pillilaulu saatel nukuteatrisse vaatama etendust „Päike ja Trille.“  Eks kõik ikka selleks, et lastel saaks tee nukuteatrisse hästi selgeks.

Kui uus maja korda sai, tuli Pärnu nukuteatrile appi UNIMA (UNion Internationale de la MArionette) Eesti keskus, kes aitas organiseerida külalisetendusi. Suvisel ajal on olnud teatris kord nädalas üks külalisetendus. See aitab maja käigus hoida, lisaks annab see nukuteatri rahvali palju uusi ideid.

Hetkel on tõsisemalt töös kaks etendust: „Trille ja päike“ ja „Tuhkatriinu ball.“ Kairi usub, et need on sisseelamiseks ja  suured teod on veel ees.

Inimestest ja ajast

Etenduse tegemine ei tule kunagi niisama. Vastupidi, see on pikaajaline ja pidev tööprotsess. Kõigepealt on vaja lugu, siis on vaja seda lavastada, on vaja kujundust ja nukke, näitlejaid, proove teha. Etendus on vaid täpike i-tähel. Kes need tublid inimesed on?

Aktiivsed tegijad on hetkel kuus. Rein Laos lavastab ja õpetab nii vabatahtlikke näitlejaid kui ka noori, kes käivad tema juures näiteringis; Maiga Tamm hoiab silma peal raamatupidamisel, tegeleb kuulutustega ja mängib nukkudega; Ene Riso aitab lavakujundusega ja meisterdab nukke; Anne Aas ja Heldur Aas näitlevad ja lisaks on Heldur osav remondi- ja meistrimees. Kairi mängib ka nukkudega ning lisaks loodab, et tulevikus on tal võimalus kaasa lüüa näidendite ja muusikalise kujunduse kokkupanemisel. Iga vabatahtlik on justkui hunt Kriimsilm. Ta näitleb, õmbleb, koristab, organiseerib, müüb pileteid, võtab vastu külalisi jne.

Nukud
Nukud

Kairi usub, et abilisi tuleb juurde, aga kuidas kõik päriselt kokku klapituma hakkab, alles selgub. Ta tunnistab, et suviti käiks ta selles majas justkui tööl.  Sügisel läheb keerulisemaks ja jõulude aegu, kui armastatakse  teatris käia jõuluetendustel, on temal lasteaias tihe tööaeg. Ka kõigil teistel nukuteatriga seotud inimestel on  oma igapäevane palgatöö ning päris kogu vaba aega ka Nukuteatrisse panna ei saa. Seetõttu ongi olnud mõttes otsida vabatahtlikke näitlejaid lisaks, et oleks kaks truppi, kes teeksid erinevaid etendusi.

„Kuniks jaksu ja tahtmist on, saab kõigega hakkama,“ usub Kairi siiski: „Kõik on meil hakkajad ja praegu ei ole tunnet, et kõik oleks ainult ühe inimese peal. Igaüks panustab nii nagu jõuab ja jaksab.“

Keda nukuteatrirahvas oma ridadesse ootab?

„Eks see ikka näitlemispisik või armastus teatri vastu on, mis meid siia tõi. Tegelikult on kõik toredad ideed oodatud. Meil on siin ruumides palju võimalusi. Kui keegi tahaks näiteks näputöö ringi vedada või kohvikut pidada, siis saame siia vajalikud tingimused luua,“ jääb Kairit mõttesse ja lisab: „selles majas saab vaimses mõttes kindlasti ruttu rikkaks.“

Palju asju on veel õhus ja lahtised. Puudu on mitmetest elementaarsetest asjadest. Näiteks ei ole nukuteatril päris oma makki, see tuleb alati endaga kaasa võtta kui proov või etendus on. Valgustus on kehva. Saali neli seasilma ei anna lavale piisavalt valgust. Kairi loodab, et etendustelt saadavast piletitulust teenitakse nende asjade ostmiseks vajalik raha kokku.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja