Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Kas osta seljakott või korter?

Kõlab kui viledaks kulunud klišee, aga maailm meie ümber muutub üha pisemaks. Internet, mobiilne andmeside ning digitaalsed suhtluskanalid toovad uudised ja kassipildid üle maailma meile nobedasti koju kätte. Ka reisimine ei ole kunagi olnud nii lihtne kui nüüd: lennupiletid on muutunud odavamaks ning seega on reisimiseks vaja enam pealehakkamist kui kõhukat rahakotti.

Kõrgõzstani mägedes loominguline olles – seljakotist elades on kaasas vaid kõige praktilisemad asjad

Ka Madle Timm võib kinnitada, et reisimine on imelihtne. Reisipisik on teda sedavõrd tugevasti nakatanud, et pikalt paigal ta ei püsi. „Suurema osa ajast olen ma Eestis eemal,“ kinnitab noor naisterahvas ja lisab: „Mulle meeldib väga reisida, aga eelistan seda teha kohalikku kogukonda säästvalt. Tahan saada uusi muljeid ja kogemusi, näha nurga taha ning samal ajal anda kohalikule kogukonnale tagasi oma aega ja oma oskusi, vastavalt nende vajadustele.“ Üldjuhul avastabki Madle maailma reisimist ja vabatahtlikku tegevust osavasti kombineerides.

Kõige enam eelistab Madle reisidel jagada oma erialaseid oskusi: tegutseda ajakirjanikuna või anda nõu kommunikatsioonitegevuste osas. Elu on temani toonud ka sootuks teistsuguseid väljakutseid. Näiteks aitas Madle saamide juures kelgukoerte eest hoolitseda ning Aasia mägikülakestes õpetas ta lastele inglise keelt. Sobivaid ja vastutustundlikke väljakutseid leiab Madle peaasjalikult Workaway kaudu, kus saab valida vabatahtlikuks tegevuseks endale sobivat riiki ja projekti. Näiteks möödunud aastal tegi Madle pikema reisi Kesk-Aasias, külastades Kõrgõzstani, Kasahstani ning Iraani, samuti käis ta Norras ja Walesis. Hetkel baseerub ta aga Filipiinidel – selleks, et aidata Punase Risti kaudu riiki, mis kogeb maailmas pea kõige enam looduskatastroofe aastas.

Kui mujal Eesti sõpru ei kohta, siis lennujaamas ikka!

Pole kahtlustki, et Madle reisib kogemuste ja inimeste pärast. „Reisimine arendab mind kiiremini. Reisil olen ma mugavustsoonist väljas ja pean kümmet ametit korraga: kui vaja, olen kokk, kui vaja, siis hoopis psühholoog, leiutaja või logistik,“ ütleb Madle.

Mõningate vabatahtlike projektide puhul tuleb ise kanda reisikulu. Madle seda suure probleemina ei näe, sest kohapealne elamine ja toitlustus on üldjuhul tagatud ning hoiab kulusid all. „See on müüt, et reisimiseks palju raha vaja on,“ kinnitab ta. Tegelikult piisab vaid korralikest praktilistest asjadest ning  heast seljakotist.

Kasahstanis filmiprojektis vabatahtlikuna kaasa löömas. Ja vabal ajal mägismaal ratsutamas.

Madle sõnul on tema vanemad ja sõbrad olukorraga leppinud. Pigem on sõbrad üllatunud, kui kogemata kombel temaga Tallinna või Tartu tänavatel kokku põrkavad. Madle tunnistab, et teisi inspireerida on vahva, samuti loodab ta, et tema reisiblogi innustab unistuste kannul kõndima ka teisi. „Kui Kasahstanis olin, kirjutas mulle üks tüdruk, keda vist korra olin mõni aasta tagasi ühel sünnipäeval näinud. Ta luges blogi, ostis piletid ning me matkasime koos Kõrgõzstanis ringi,“ räägib Madle ja lisab, et tal on alati siiralt hea meel, kui unistustest jõuatakse reaalsete tegudeni.

Seda pole mõtet vist öeldagi, et igal reisil sõlmib Madle hulgaliselt uusi sõprussuhteid.

Mida pidev liikvel olemine õpetab?

Kõige olulisemaks nimetab Madle inimeste lugemise oskust. „Olen kindlasti avatum ja suudan näha suuremat pilti. Olen väga iseseisev ning julgen usaldada oma intuitsiooni,“ loetleb neiu. Kuidas Madle oma tulevikku näeb, ta veel ei tea: „Ma ei oska sedagi öelda, mis ma homme teen. Teen asju, mis mind õnnelikuks teevad! Teiste aitamist võib minu tegemiste juures aga läbivaks jooneks pidada. See annab mulle kõige rohkem energiat.“

Teinekord on Madlel au anda olulisi õppetunde hoopis teistele. Norras, saamide juures, elas Madle ühe vahva saami pere juures. „Nagu selgus, olin selle pere esimene vabatahtlik. Pärast kolme päeva olin neile nii oma ja nemad mulle, suur õde pere pisematele ja sõber vanematele. Siis pereema tunnistas, et ta väga-väga kartis minu tulekut. Tänu nii lähedasele kokkupuutele välismaalasega sai ta üle väga suurest hirmust ning kui lahkusin, sõlmis pere kokkuleppeid juba uute vabatahtlike tulekuks,“ on Madlel hea meel. Üldjuhul arvab Madle, et minimaalselt võiks ühes riigis olla kuu aega: nii jõuab minna sügavamale kultuuri, õppida tundma inimesi ja näha kaugemale turistilõksudest.

Saksa Punase risti kaudu toetamas kohalikke kogukondi. Pildil 82-aastase muusiku ja riisikasvataja Fernandoga

Kas tahaksid elada samasugust elu nagu Madle? Kõik on peas kinni ja tegelikult võtab otsus oma unistused või soovid päriselt ka täide viia, vaid sekundi. Neiu julgustab algajat alustama kõigepealt vabatahtlike projektidest, mida pakuvad Eestis tegutsevad ühendused (nagu näiteks EstYes, Seiklejate Vennaskond, Mondo). See on alustuskes turvaline ja mõnus, hiljem, kui kogemust rohkem, saab juba omal käel ringi vaadata.

Reisida ja matkata tasub ikka, sest nagu Madle oma blogis on kirjutanud, siis seljakotil pole juuri, ta ei sõltu kohast, ta laseb minna ja istuda ühe diivani asemel mitmel. Ta laseb aknast välja vaadates näha kord kodutänavat, kord suurlinnatulesid, kord mägismaad. Ta laseb mul kohtuda inimestega, kes muidu kunagi mu korterisse ei satuks. Seljakotiga on kogu maailm üks suur korter.

Kui ka sina soovid astuda Madle jälgedes, mõtle läbi, et sa reisimise ja vabatahtlikkuse kombineerimisega kohalikele kogukondadele hoopistükkis kahju ei tee.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja