Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Kas vabatahtlikkus on tõepoolest kõigile?

Kutsume meelsasti vabatahtlikeks noori ja vanu, kuid tähelepanekud näitavad, et erivajadusega inimesed on vabatahtlikku tegevusse kaasatud tunduvalt väiksema tõenäosusega. Tihtipeale on need meie endi eelarvamused ja hirmud, mis pärsivad erivajadusega inimeste kaasamist vabatahtlikuks. Kas ma oskan inimese erivajadusele õigesti reageerida? Kuidas ma juhendan näiteks pimedat või liikumispuudega inimest? Kuidas ma planeerin tegevusi, kui ma ei tea, kuidas inimese psühholoogiline häire võib mõjutada tema meeleolu ja valmisolekut tegevustes osaleda?

Paljud inimesed meie seast vajavad igapäevastes tegemistes rohkemal või vähemal määral toetust ja tuge, kuid see ei anna veel alust arvata neid vabatahtlike ringist välja. Niisamuti on ju väga paljudel inimestel väärtuslikke oskusi, kogemusi ja teadmisi, mida jagada.

Millele võiks siis mõelda, et erivajadusega inimesi kaasates oleks kogemus mõlemale osapoolele positiivne?

  • Kandideerimisprotsess. Erivajadusi on väga erinevaid ning väga suur osa nendest ei paista esmapilgul väljagi. Kandideerimisvormidel ei peaks me küsima nii delikaatseid andmeid nagu seda on inimese erivajadus või tervis. Et aga saada aimu, millised erilised vajadused inimesel on, soovitan temaga kohtuda ning silmast-silma vestelda. Vestluse võiks läbi viia võimalikult rahulikus ja sundimatus keskkonnas pigem vestluse kui intervjuu vormis. Aus suhtlus aitab välja selgitada inimese vajadusi ning vastastikkuseid ootusi. Sedasi suurendame tõenäosust, et pakume vabatahtlikule ühenduses just temale sobilikku rolli.
  • Pidev toetus. Erivajadusega inimene võib vajada vabatahtlikuna tegutsemise ajal toetust ja juhendamist. Olgem ausad, tegelikult vajavad kõik vabatahtlikud juhendamist, märkamist ja asjakohast tagasisidest. Vabatahtlike kaasajast sõltub, kui osav on ta küsima ja mõistma (igasuguse!) vabatahtliku vajadusi. Vabatahtlike kaasaja peaks olema paindlik ning kohandama oma tegevust ja suhtlusstiili vastavalt vajadusele. Mõnel juhul võib erivajadusega inimese sisseelamist ja hakkamasaamist toetada vabatahtlik sõber või mentor: samas ühenduses vabatahtlikuna tegutsev inimene, kes erivajadusega inimesega kõrvuti toimetama hakkab.
  • Kohanemine ja kohandamine. Sõltuvalt erivajadusest tuleb vabatahtlike kaasajal läbi mõelda mitmesuguseid küsimusi. Kas vabatahtliku tegevuse asukoht on ligipääsetav? Kas olemasolev koolituse formaat sobib erivajadusega vabatahtlikule või tuleb seda kohendada? Kui inimesel on vaja organisatsiooni pääsemiseks eritransporti,siis kes selle eest maksab? Kas ühenduses on rahulikku kohta, kus vahepeal maha istuda, hinge tõmmata ning hetkeks puhata?
  • Suhtlemine. Kui sa ei ole päris kindel, mida peaks silmas pidama, kuidas käituma ning kuidas keskkonda sobivaks kohendama, siis küsi seda oma vabatahtliku käest.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja