Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Kohustuslik vabatahtlik tegevus

Tahaksin siinkohal jagada teiega üht unenägu, mida mõned kuud tagasi nägin ning siiani pole meelest läinud. Nimelt kehtestati minu unenäos Eestis määrus, mis kohustas iga täisealist Eesti kodanikku valima endale vähemalt ühe vabatahtliku tegevuse rolli avalikus sektoris. Unenäos oli minu suurimaks mureks asjaolu, et olen viimastel aastatel olnud vabatahtlik päris nõudlikus rollis ning ma kartsin, et ma kaht rolli kanda ei jaksa. Loomulikult ja õnneks oli see kõigest unenägu ning taolisi arutelusid Eestis pole peetud ja küllap ei hakata kunagi pidama ka.

Ometigi, kuidas kõlab teie jaoks kohustuslik vabatahtlik tegevus? Minu arusaamist mööda peaks mõlema sõna tähendusväli üksteist välistama. Üldjuhul mõistame Eestis vabatahtliku tegevusena ju midagi, mida me teeme vabast tahtest ja ilma sunnita. Kui vabatahtlikkuse juures kaob vaba tahte, mis siis alles jääb? Ometigi on maailmas selline mõiste nagu kohustuslik vabatahtlik tegevus (compulsory volunteering, mandatory volunteering) täiesti kasutusel.

Trend sai alguse 90ndatel USA-s ja Kanadas. Näiteks muutus 1999. aastal Ontarios (Kanada) keskkooliõpilaste kooli lõpetamise eelduseks 40 tunni pikkuse kogukonnateenistuse (community service) läbimine. Seega pidi (ja peab tänaseni) iga Ontario keskkooliõpilane enne kooli lõpetamist panustama 40 tundi vabatahtlikuna mõnes (vaba)ühenduses. Ilma teenistuseta lõpudiplomit ei saa. Igapäevases kõnepruugis kasutatakse mõisteid kogukonnateenistus ja (kohustuslik) vabatahtlikkus segiläbi ning suur segadus ongi sündinud.

Kogukonnateenistuse pooldajad hindavad selle programmi mõju kõrgelt ning loodavad, et see kasvatab noorte teadlikkust vabatahtliku tegevuse võimalustest ning toetab harjumust tegutseda vabatahtlikuna ka edasises elus. Kriitikute hinnangul tuleb loomulikult igati tunnustada ja soodustada noorte panustamist vabatahtlikena, kuid neid ei tohi selleks sundida. Samuti arvatakse, et selline teenistus ei õpeta noort ilmtingimata olema parem kodanik ning – kõige olulisemana – kogukonnateenistus ei seostu kooliprogrammis õpetatavaga. Kohustusliku vabatahtlikkuse ehk kogukonnateenuse mõju Ontario noortele ning nende edasisele käitumisele vabatahtlikuna on ka uuritud[1]. Ei ole leitud seoseid, et kohustuslik vabatahtlikkus suurendaks keskkooliõpilaste altruismi ning vabatahtlike hulka ühiskonnas. Pigem viitavad uuringutulemused sellele, et teenistuse mõju on kahetine ning absoluutselt vastandlik. Loomulikult on palju noori, kes tänu sellisele programmile tutvuvad vabaühenduste tööga ning saavad inspiratsiooni jätkata vabatahtlikuna ka edasises elus. Kuidas kas eesmärk pühitseb abinõu? Uuring näitab ka, et kui noore jaoks on kohustusliku vabatahtliku programmi läbimine ning tundide „täis tegemine“ vastumeelne, muutub vähetõenäoliseks, et see inimene tulevikus vabatahtlikuna tegutseda tahab.

Kohustuslik kogukonnateenistus on üsna populaarne ka USAs, kus seda teinekord õpilaste poolt kahtlusteta „orjuseks“ nimetatakse ning otsitakse võimalusi, kuidas tüütu kohustus võimalikult kerge vaevaga tehtud saada. USAs kaalutakse muuta vabatahtlik tegevus kohustuslikuks kõigile, kes tahavad saada toetusrahasid. Sealsed mittetulundusühendused ei kiida arenguid heaks ning avaldavad kahtlust, kas USA vabaühendustel jätkub võimalusi ja vahendeid tegeleda inimestega, kes tulevad vabatahtlikuks vaid sellepärast, et peab.[2]

Tänaseks päevaks on kogukonnateenistus muutunud ka Euroopas üha populaarsemaks kohustuslikuks keskkooli ja ülikooli programmi osaks (nt Poola, Prantsusmaa).

Eestis kogub hoogu kogukonnapraktika. Koolinoored saavad minna mõneks nädalaks appi enda valitud vabaühendusse ning täita mõnd endale huvipakkuvat ja jõukohast ning vabaühendusele vajalikku ülesannet. Kogukonnapraktika abil saab noor aimu, kuidas toimib kodanikualgatus ning kuidas saab vabaühendus aidata kaasa ühiskonnaprobleemide lahendamisse. Lisaks juhendamisele vabaühenduses, aitab ühiskonnaõpetuse õpetaja koolitunnis kogetud analüüsida ning siduda teoreetiliste teadmistega. Seni on kogukonnapraktika kommunikatsioonis selgelt  väljendatud, et kogukonnapraktika ei ole vabatahtlik tegevus.

Mida me siis õieti tahame? Palju inimesi vabatahtlikuks või seda, et vabatahtlik tegevus oleks inimese südamest tulev valik?

“Täis teenitud” kogukonnateenistuse tunde või seda, et noored saavad täiendada koolis õpetatavaid teadmisi praktilise kogemuse abil?

Mõtiskles Anu Viltrop

[1] https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/09645292.2016.1182622 ja https://editorialexpress.com/cgi-bin/conference/download.cgi?db_name=CEA2010&paper_id=648

[2] https://www.councilofnonprofits.org/trends-policy-issues/mandatory-volunteerism

Tagasi nimekirja