Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Kuidas püüda noori?

18. juunil toimus Brüsselis SolidAlCity projekti lõpukonverents, milles Kodukant osales partnerina. Projekti tulemustest kirjutame hiljem pikemalt, kuid tänases blogiloos soovib allakirjutanu teiega jagada seda, mida kuulis noorte motivatsiooni ja vabatahtlikkuse teemat käsitlevast töötoast.

Mitmel pool Europpas, sh ka Eestis, viitavad uuema aja vabatahtlikkuse trendid noorte potentsiaali alakasutamisele. Mis siis teha, et noored vabatahtlikuks tuleksid ja oleksid?

Töötoas tutvusime Belgia Punase Risti ning Montenegros tegutseva ühenduse Mladiinnfo nippide ja kogemusega noorte kaasamisel vabatahtlikeks.

Belgia Punane Rist peab noorte kaasamist vabatahtlikeks ülioluliseks, et kasvatada neis harjumust olla aktiivsed kodanikud. Belglaste sõnul võiks iga inimene olla CRACS. CRACS on akronüüm, kus C tähendab kodanikku (Citizen), A aktiivsust (Active), C  teadlikkust ja kriitilisust (Conscious, Critical) ning S  solidaarsust (Solidarity).  Üle maailma on ligikaudu pooled Punase Risti vabatahtlikud noored inimesed. Vahemärkusena, nooreks peab Punane Rist 16-35-aastaseid noori.

Mis motiveerib noort inimest olema Punase Risti vabatahtlik? Hiljuti küsitlesid nad oma vabatahtlikke ning said teada, et üle poole vabatahtlikkonnast (so 53,7%) hindab Punase Risti juures vabatahtlikena tegutsedes uusi oskusi, ligi pooli (47,2%) kannustab see, et nad tunnevad end sedasi kasulikuna. Noorte, 16-35 aastaste, vastused olid mõnevõrra erinevad. Selle vanusegrupi jaoks nimetati kõige olulisemana hoopiski vabatahtlikuna tehtavat tegevust (64,9%) ning asjaolu, et Punane Rist tegeleb nende jaoks olulise sihtrühmaga (43,9%). Hinnati ka Punase Risti professionaalsust ning erinevate võimaluste rohkust vabatahtlikuna tegutsemiseks.

Belgia Punase Risti eestvedajad tunnistavad, et neil on noorte osakaal vabatahtlikena viimastel aastatel märkimisväärselt langenud ning nad on asunud mõtlema, mida peaks oma tegevustes ja sõnumites muutma, et noori paremini kõnetada. Nad tunnistasid, et kasutavad vabatahtlike otsimiseks üsna traditsioonilisi meetodeid ja kanaleid (esmajoones koduleht) ning need enam ei tööta hästi.

Samuti tõid Punase Risti esindajad välja, et vabatahtlikele peab suutma pakkuda väga erinevaid vabatahtlikke rolle: erinevaid nii tiheduse, paindlikkuse kui ka ülesannete laadi osas. Vanusegrupp 16-35 on väga suur ja eriilmeline ning neile ei saa läheneda ühtmoodi. Punane Rist on kogenud, et kõige kriitilisem iga on 26-35 eluaasta vahel: selles vanuseperioodis vabatahtlike tihtipeale muutub väga palju (tehakse karjääri, luuakse pere jms) ning organisatsiooni seisukohast on ülioluline painduda vabatahtlike võimaluste ja soovide järgi (näiteks pakkuda rohkem online vabatahtlikkuse võimalusi). Vastasel juhul on need inimesed Punase Risti vabatahtlike ridadest lihtsalt kadunud.

Töötoas toodi välja, et Punase Risti noored kuuluvad kahte erinevasse põlvkonda (põlvkond Y ehk millenniaalid ning põlvkond Z), mis on väga erinevad oma tähelepanuvõimelt, meediakäitumiselt jms. Seega, ei tasuks rääkida noortest üldiselt vaid rihtida oma sõnumid väga täpselt igale kitsamale eagrupile eraldi.

Oma kogemust jagasid ka kaks noort Belgia Punase Risti vabatahtlikku, Aline ja Liliana. Aline hindas oma vabatahtliku karjääri jooksul enim Punaselt Ristilt saadud esmaabikoolitust. Noore neiu sõnul on ta koolituselt saadud oskusi kasutanud juba nii koolis kui ka tänaval. Tal on hea meel, et ta ei kaota pead ning oskab inimestele esmaabi anda, kui juhtub mõni õnnetus või kui sõbral tekib ootamatu terviserike. Liliana hindab kõige enam rahulolu koos sõpradega, kaasvabatahtlikega, tehtud ühistest õnnestunud projektidest. Alati ei ole lihtne, teab Liliana, ning mõnikord tahaks kõik lubatud asjad tegemata jätta. Ometigi on kaasvabatahtlike toel üksteist innustades võimalik kriitilistest hetkedest üle saada. Liliana on küll tähele pannud, et suuremas grupis juhtub tihti nii, et käputäis entusiaste teeb ära suurema osa tööst.

Mladiinfo on noorte inimeste kaasamisel paindlikum ning kiirem muutusi tegema. Näiteks soovitasid nad oma info ja sõnumite edastamiseks kasutada just neid kanaleid, mida noored kasutavad. Võime ju mõelda, et paneme info kodulehele ja Facebooki ning meieni jõuab hordides noori. Tegelikult võivad meie potentsiaalsed noored vabatahtlikud liikuda hoopiski Instagramis, Whatsapis, Snapshotis või mõnes muus äpis, mida me veel isegi ei tea.  Seega tasub noorte sotsiaalmeedia käitumist tähelepanelikult jälgida ning oma värbamiskanalites vajadusel muutusi teha. Ja tõepoolest, see on kaasajate asi õigesse kanalisse jõuda! Mis siis, kui see on sinu jaoks ebamugav ja harjumatu. Uute äppide selgeks õppimine ja kasutamine hoiab ka sinu vaimu ärksa! 😊

Samuti tasuks mõelda sellele, milline on noorte huviliste kandideerimisprotsess. Mladiinfo on kogenud, et noortele inimestele on enamasti pelutav saata kandideerimiseks oma CV-d. Noortele lihtsalt tundub, et nende CV on veel lahja, kõhnuke. Nutikam on kandideerimiseks kasutada ankeeti või küsimustikku.

Montenegro kogemus näitab, et noored on väga asjalikud ja praktilised. Nad tahavad täpselt teada, mida neilt vabatahtlikena oodake ning mis nad vastu saavad. Väga oluline on noortele vabatahtlikele pakutavad tegevused hoolega ette planeerida: kui me kaasama vabatahtlikke (igaks juhuks) liialt palju ning meil ei jätku kõigile tegevust, mõjutab see ühenduse mainet veel pikalt. Samuti tasub noortele vabatahtlikele pakkuda turvalist keskkonda ning lasta neil arutada, mida nad ise tahaksid teha. Noorte initsiatiivi tuleb toetada ning lasta neil protsessi käigus õppida, õnnestuda ja ebaõnnestuda.

Võibolla tasub väärika ajalooga organisatsioonidel (nagu näiteks Punane Rist) kaaluda suisa re-brändimist, sest pikk ajalugu, väljakujunenud maine ning traditsioonilised värbamiskanalid ja -sõnumid võivad noortes tekitada tunde, et need ühendused ei olegi nende jaoks.

Kuuldut vahendas Anu Viltrop

Tagasi nimekirja