Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Läbi raskuste tähtede poole

1904. aastal sai Ameerikas alguse Vanema Venna Vanema Õe programm (edaspidi VVVÕ), mille eesmärgiks on luua sõprussuhe lapse ja vabatahtlikust täiskasvanu vahel. Eestis tegutseb VVVÕ Tartus ja Pärnus. Lisaks on programm tegutsenud Rakveres, Viljandis, Kuressaares ja Narvas.

Vanem Vend Vanem Õde Pärnu logo
Vanem Vend Vanem Õde Pärnu logo

Ulvi Nõmm – programmi eestvedaja Pärnus – kommenteerib: „Kõigepealt oli meil Pärnus laste varjupaik. Selle kõrvale tekkis palju erinevaid teenuseid ja nimi muutus pereabikeskuseks. 2010. aastal saime innustust Tartu VVVÕ kogemusest.[1] Kuigi meil olid tööl tugikasvatajad, tundus siiski, et varjupaiga lastel on kõige enam puudus usalduslikust sõprussuhtest.”

2011. aastal otsustas linnavalitsus aga pereabikeskuse kinni panna ja olemasolevad teenused jagati erinevate asutuste vahel laiali. VVVÕ programmi otsustati jätkata omaette MTÜ alt, ka paljud varjupaiga lapsed tulid nö klientidena kaasa.

Sedasi on siis mõned aastad tegutsetud. Tegevustoetust on andnud Pärnu linnavalitsus. Selle raha eest on võimalik üleval pidada kontorit, maksta natukene palgaraha ning paaritoetust. Mentori töö, vanema õe-venna töö, on vabatahtlik panus. Kõik justkui toimib. Samas on juba mõnda aega olnud tunne, et miskit olulist on justkui puudu. Kuidas Pärnu VVVÕ sellist ängi lahendanud on?

Alustame algusest: kuidas saada vanemaks õeks või vennaks?

Mentoriks võib saab täisealine isik, kes peab esitama karistusregistri väljavõtte (muuhulgas ei taheta mentoriks võtta kroonilist kiiruseületajat) ning täitma 15-leheküljelise ankeedi, kus on igasuguseid küsimusi kandideerija isikuomaduste, tugevuste-nõrkuste, lapsepõlve ja muu säärase kohta. Tundub hirmuäratavalt mahukas, aga samas aitab see ka kandideerijal endal aru saadada, kas soov kindel ja mida oleks tal nooremale õele-vennale pakkuda.

Seejärel peab mentoriks-pürgija läbima koolituse, kus räägitakse programmi põhimõtetest. Neist olulisim: mentori ülesandeks ei ole perekonna või isiksuse muutmine, vaid olla lapsele toeks ning salamõtete, salamurede ja salarõõmude pelgupaik. Oluline on ka individuaalsuse printsiip: igal vabatahtlikul mentoril on üks noorem vend või õde, et jääks piisavalt aega suhtlemiseks, süvenemiseks ja sõpruse kasvatamiseks.

Aastate jooksul on mentoriteks olnud väga erinevaid inimesi erinevatelt elualadelt. Pärnu kogemus näitab, et peaasjalikult tulevad sõprussuhteid looma sotsiaaltöö tudengid Tartu Ülikooli Pärnu kolledžist, aga tegelikult pole sotsiaaltöö õppimine ega varasem kogemus määrav. Paljudele mentoritele on see olnud esimene – aga tavaliselt mitte viimane! – vabatahtlik kogemus. Ulvi nendib, et hetkel on Pärnu vanemate vendade ja õdede seas ka 30-40 aastaseid inimesi.

Hetkel on Pärnus 15 paari ning 5 inimest on täitnud mentoriankeedi ning on nö ootel.

Kuidas jõuavad programmi nooremad vennad ja õed?

Pärnus saadavad lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad lapsi VVVÕ-sse jooksvalt. Ulvi on seejärel alati lapsega kohtunud ja natukene juttu ajanud. Kuidas läheb kodus ja koolis, millised on hobid jne.

VVVÕ Pärnu laager 2014
VVVÕ Pärnu laager 2014

Tavaliselt on paaride kokkusobitamine käinud Ulvi äranägemise ja sisetunde järgi. Kõhutunne. Sarnased iseloomud. Ühised huvid.

Mõnel korral on sobivate paaride kokkupanemiseks korraldatud ka ühisüritusi. Ulvi meenutab: „Ükskord küll juhtus nii, et mindi ühiselt bowlingut mängima. Paraku mängis muusika nii kõvasti, et üksteisega rääkida ei saanud ning omavahel tuttavaks ei saadudki.“

Paariline leitud. Kuidas edasi?

Algatuseks kohtuvad Pärnu VVVÕ kontoris Ulvi juhendamisel laps, tema ema (ja mõnikord ka isa) ning mentor. Saadakse tuttavaks ning lepitatakse põhimõtetes kokku. Samuti sõlmitakse aasta aja pikkune hea tahte reeglistik. Reeglistikus on muuhulgas kirjas, et lapsevanem soodustab seda suhet ning laps ja mentor annavad üksteisele teada, kui kokkusaamisele siiski tulla ei saa. Ulvi kogemus ütleb, et paari peab toetama esimese poole aasta jooksul, pärast läheb juba palju ladusamalt.

Kuigi kokkuleppe näeb ette, et taoline suhe võiks kesta vähemalt aasta, pole Pärnus suhteid ametlikult lõpetatud. Kõik nö käimasaanud paarid on jäänud pärast ametlikku aastat omavahel suhtlema.

Muidugi juhtub teinekord ka nii, et omavahel ei klapita ning suhe jääb soiku. Sellisel juhul otsistakse väikesele õele või vennale uus vanem kaaslane.

SEVi vabatahtlike värbamise arenguprogrammist

Pärnu VVVÕ oli üks kaheksast vabaühendusest, kes Sotsiaalse Ettevõtete Võrgu vabatahtlike värbamise arenguprogrammis osales.

Programmi tuli kandideerida: sõel oli tihe ja seetõttu tuli mitu korda käia Tallinnas vestlemas ning mõõtu võtmas. Osututi valituks ja järgnes tihe töö: poole aasta jooksul kohtuti kaks korda kuus. Koolitustel käsitletavate teemadering oli lai: alates organisatsiooni struktuurist ja lõpetades koostööstööga äriühingutega.

Ulvil on elavalt meeles liftikõne koolitus. Eriti see, et pärast koolitust pidi minema tänavale vabatahtlikke kaasama. Kõik tarkus oli mudugi peast pühitud. Ometi andis see palju julgust juurde: on täiesti võimalik minna inimese juurde ja hakata niisama lihtsalt oma tegemistest rääkima. Seda enam, et üks arenguprogrammis osaleja – Merimetsa tugikeskus – leidis endale niiviisi vabatahtliku!

„Arenguprogramm aitas meil mitmed asjad korralikult läbi analüüsida. Näiteks ei ole meil seni olnud korralikku struktuuri. Olid asutajaliikmed ja õed-vennad, keda kutsusime aegajalt koosolekutele kaasa mõtlema. Tundsin end sageli üsna üksi. Sügiseks peaks valmis saama meie esimene kirjalik organisatsiooni struktuur,“ sõnab Ulvi ja jätkab: „Kutsusime vanemaid õdesid ja vendi oma organisatsiooni liikmeteks ja korraldamise juhatuse valimised. Juhatusse said kolm vanemat venda, kelle tegemistesse on tulnud täiesti uus hingamine! Tublidest mentoritest on saanud tõsiseltvõetavad organisatsiooni hea käekäigu eest seisjad!“

Samuti on Ulvi on tükk aega tundunud, et oleks abilist vaja. Leidnud ühe väga asjaliku tütarlapse, kutsus Ulvi ta endale assistendiks. Arenguprogrammist saadud soovitustest innustatuna kaardistati koos ülesanded ning sõlmiti vabatahtliku tegevuse kokkulepe kolmeks kuuks. Ehk siis võib julgelt öelda, et on paranenud oskus kaasata abi, mis tegelikult koguaeg olemas on olnud.

Olulise uuendusena võeti Jaan Apsi soovitusel kasutusele hindamisvahend, mis koosneb 15 lihtsast küsimusest. Seda hakatakse nüüd kasutama, siis kui paar alustab ja aasta pärast küsitakse samu küsimusi uuesti lapselt, lapsevanemalt, õpetajalt jne. Siis saavad kõik osapooled selgema pildi VVVÕ mõjudest ja tulemustest.

Uusi nõkse saadi ka vabatahtlike kaasamiseks. Seni käis Ulvi igal aastal noortele tudengitele rääkimas: tulge kõik, kes vähegi midagi teha tahavad! Sellel sügisel proovitakse teistsugust lähenemist: kaardistatakse täpselt, milliseid valdkonnad/ülesanded on katmata (nt turundus, koduleht, lugude kirjutamine, pressiinimene, ühisürituste korraldajad). Mentoritele luuakse tuutorite süsteem, sest VVVÕ on niipalju suureks paisunud, et üks inimene ei jõua enam kõike üksi hallata.

Vabatahtlike sõbra märk

Pärnu VVVÕ on üks üheksateistkümnest organisatsioonist, kes otsustas esimeste hulgas taotleda Vabatahtliku sõbra märgist. Ulvi arvab, et märgis annab inimesele julguse tulla appi ka siis, kui tal pole otseseid teadmisi, kuidas last toetada. Märk annab vabatahtlikule kindlustunde, et tema taga on toetav meeskond.

Teisalt on VVVÕ oma tegevusega alati toetanud vabatahtlikkuse kui mõtteviisi levikut. Koos käiakse vabatahtlikena abiks erinevatel üritustelt (nt Kahe silla jooks, laulupidu). Ulvi vajub mõttesse: „Ma arvan, et on oluline õpetada aktiivset ellusuhtumist. Ei maksa istuda ja oodata, vaid ikka ise alati appi minna, kui vaid jaks peale käib.“

Mis tulevikuplaanides on?

Hetkel tegeletakse koostööpartnerite võrgu arendamisega, et laieneks nende ettevõtete ring, kus programmis osalevad sõbrapaarid saaksid teenuseid kasutada soodsama hinnaga või suisa tasuta. Selleks on vabatahtlikuna appi tulnud turundusspetsialist.

Mõtted liiguvad omatulu teenimise suunas. Nimelt on nooremad õed-vennad joonistanud meeleldi heategevuskaarte, mida saab hetkel osta paarist Pärnu poest. Ulvi nendib: „Ega see raha ei ole ju tegelikult kõige tähtsam. Tegelikult saame ju ikka hakkama! Aga kaartidest saadud omatuluga tahaks korraldada ühe vägeva ühisürituse. Telliks bussi ja käiks näiteks Ida-Virumaal kaevandusmuuseumis, vaataks veel natukene Eestimaad ja siis tuleks tagasi. Ühised üritused liidavad ja seovad meid veel tihemini kokku.“

[1] Ajaloo huvides tasub siiski märkida, et esimest korda algatas Pärnus selle programmi 2001. aastal üks Tartu Ülikooli Pärnu kolledži tudeng, kuid toona jäi asi soiku.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja