Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Lase armastusel enda juurde tulla!

Ka uus vabatahtliku tegevuse uuring näitab, et sotsiaalvaldkonnas vabatahtlikuks olemine ei ole väga populaarne. Selleks on küllap mitmesuguseid põhjusi: inimeste endi hirmud keerulise valdkonna ees ning sotsiaalvaldkonna töötaja hirmud selle ees, et vabatahtlik on võõras, teadmata taustaga ega tunne asju.

Hiiul asuv Tallinna Diakooniahaigla on Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kuuluv õendus-hooldushaigla, mis  asutati 1999.a. ühisprojektina EELK välispartneritega ja on kuni tänaseni ainus kirikule kuuluv haigla Baltikumis.

Diakooniahaigla pakub hooldusravi, hospiitsteenust, koduõendus- ning pansionaaditeenust.  Osakondande juures on voodikohad üldhooldekodu ehk pansionaadi teenuse jaoks. Diakooniahaiglas on vabatahtlikud igatahes arvestatav ning tänuväärne lisaressurss. Vabatahtlike kaasamisega tegeleb siin tegevusterapeut Hanna-Stiina Henmets.

Fookus koguduse noored vabatahtlikud

„Vabatahtlikud olid siin juba enne mind,“ alustab Hanna-Stiina: „Aastaid on siin käinud palju vabatahtlikke Norrast, kuna just tänu norrakatele sai see asutus kunagi rajatud. Vabatahtliku töö vastu tunnevad huvi ka Eesti inimesed. Üldiselt on vabatahtlikega tegelemiseks ja nende parimaks rakenduseks vajalik kindel inimene, kes koordineerib vabatahtlikku tegevust, sest ka vabatahtlikud tahavad juhendamist, küsida ja tagasisidet saada.

Tegelikult tuli Hanna-Stiina omal ajal Diakooniahaiglasse kõigest praktikale, mille järgselt loodi võimalus asutuse poolt edasi tööle jääda. „Kuna enne mind siin tegevusterapeudi ametikohta ei olnud, oli mul loominguline vabadus tegutseda enda äranägemise järgi. Oleksin justkui helikopterilt niitmata karjamaale sattunud ja hakkasin tegevusteraapia rada sisse tallama: see on olnud isiklikus plaanis väga põnev ja arendav,“ on Hanna-Stiina rahul. Tegevusterapeudina nägi Hanna-Stiina kohe, et 76 patsiendiga tegelemiseks ei jätku tal üksi käsi ega aega. Seega oli vabatahtlike kaasamine igati loogiline samm.

Kuidas vabatahtlikud Diakooniahaiglasse jõuavad?

Hanna-Stiina meelest on tegevusterapeudil hea võimalus vabatahtikke kaasata seetõttu, et  erinevad ühistegevused koos patsientidega üldjuhul vabatahtlikele sobivad. Tegevuste käigus õpitakse üksteist tundma ja abistama. Oluline on seegi, et grupitegevuste käigus saab vabatahtlik sujuvalt selgeks ka maja kodukorra: kuhu minna, keda aidata, kes on töötajad jne.“ Alles seejärel, kui üksteist on tundma õpitud ning vabatahtlik grupitegevuste kaudu patsientidele ja personalile tutvustatud, usaldab Hanna-Stiina inimese tegutsema iseseisvalt ning andma talle järk-järgult rohkem vastutust. Diakooniahaiglas on vabatahtlikel palju võimalusi alates grupitegevustest kuni individuaalse suhtluse ning patsientide hooldamise-pesemiseni. Viimane toimub kindlasti hooldajate käe all ja juhendamisel. Seda võib küll kahtlusteta öelda, et Diakooniahaigla töötajate silmis on vabatahtlikud väga oodatud ja austatud.

Hanna-Stiina meelest on oluline kõik inimesed, kes endast märku annavad ja soovivad panustada, kutsuda vestlusele ja leida igale vabatahtlikule sobiv  väljund.

Vabatahtlikud jõuavad Diakooniahaiglasse väga erinevaid teid pidi. Eraldi grupina joonistuvad välja noored inimesed, kes tahavad sotsiaal-, või tervishoiuvaldkonda õppima minna, kuid tahavad kõigepealt ameti sobivust proovida. Tudengid, kel Diakooniahaiglas selja taga õnnestunud praktika, soovivad tihtipeale vabatahtlikuna jätkata ning oma erialaseid oskuseid lihvida. Eriti meelsasti jätkavad praktikat Usuteaduste Instituudi kaudu praktikale tulnud hingehoidjaid. Hetkel on neid majas kolm. Palju abilisi jõuab majja ka koguduste kaudu. Samuti erinevate organisatsioonide ja asutuse kaudu, kus on kombeks üheskoos midagi head teha. Näiteks tullakse terve meeskonnaga patsientide juurde ja korraldatakse neile näiteks sünnipäevapidu või heategevuslik kontsert korraldada. „Meie jaoks on see niivõrd liigutav, et märgatakse meie maja patsiente  ja meie tööd,“  ütleb Hanna-Stiina tänutundega.

Aeg-ajalt  jõuavad Diakooniahaiglasse inimesed, keda kimbutab mõni raske haigus, kuid ometigi soovitakse olla kasulikud. Raske haigusega silmitsi seismine paneb paika eluväärtused, mistõttu soovitakse märgata ja toetada neid, kes veel nõrgemad ja väetimad. Paratamatult mõtlevad sellises olukorras inimesed tihti, mis moodi ja millistes tingimustes elu lõpuni saab elada.

Teinekord jäävad majja vabatahtlikeks ka pereliikmed, kelle lähedane  on Diakooniahaiglas pikemat aega patsiendina viibinud: hingeline seotus asutusega ja nende elanikega toob neid ikka ja jälle haiglasse tagasi. Näiteks on üks vabatahtlik pärast mehe surma käinud juba 10 aastat patsiente hooldamas ning huvitegevusi läbi viimas.

Lähiümbruses elavad inimesed, kes tunnevad et tahavad kogukonna ellu vabatahtlikuna panustada, leiavad samuti Diakooniahaigla kergesti üles ja pakuvad meeleldi oma abi. Sedasi on käidud näiteks oma lemmikloomaga patsientidel seltsiks ning raamatuid ette lugemas või ekskursioonidel ja jalutuskäikudel kaasa aitamas.

Diakooniahaigla ootused vabatahtlikule tegevusele

Vabatahtlik sõber

Hanna-Stiina on palju mõelnud sellele, kuidas hoida vabatahtlikku paremini ja pikemaajaliselt Diakooniahaigla juures. „Olen katsetanud vabatahtlike koosolekuid ning pannud üheskoos kirja mõtteid, mida võiksime teha, loonud ühiseid virtuaalseid vestlusgruppe. Olen püüdnud leida vabatahtlike seast endale vabatahtlike koordineerijast abilist,“ mõtiskleb Hanna-Stiina.

Diakooniahaigla patsiendid on üldjuhul oma elu lõpus. Seega võib juhtuda, et osakonda külastades kuulevad nad,  et too kena proua, kellega eelmine kord tutvuti, on  vahepeal oma viimsele teekonnale läinud. See võib olla vabatahtliku jaoks ootamatu ning vajab töötajate poolset selgitust ja toetust. Surm on elu lahutamatu osa ning Diakooniahaigla meeskonna ülesandeks (kuhu kuuluvad loomulikult ka vabatahtlikud)  on muuta patsiendi elu mugavaks ja leevendada tema kannatusi kuni viimse hetkeni.

Hanna-Stiina meelest on oluline teadvustada sedagi, et igal vabatahtlikul on konkreetne periood, mil ta soovib vabatahtliku tööd teha. Liiga kõrgeid ootuseid ei saa vabatahtlikule panna.  Seetõttu tulebki kohe alguses uurida, milliste mõtetega inimene vabatahtlikuks tuleb. Seega eeldab vabatahtlikega töötamine kaasajalt kindlasti paindlikust ning valmisolekut oma tegemisi vastavalt vabatahtlike võimalustele ümber korraldada.

Miks võiks tulla vabatahtlikuks Tallinna Diakooniahaiglasse?

Iga uue inimesega Hanna-Stiina vestleb ning teeb kindlaks, milline on inimese valmisolek: kas ta tahab lihtsalt näha, mis haiglas toimub või on tal sisemine valmisolek individuaalselt patsientidega tegeleda ja suhelda. Vestlusega selgub, millised teadmised vabatahtlikuks soovijal on ja kui palju infot on vaja  anda. Loomulikult on Diakooniahaiglas tegutsevatel vabatahtlikel oluline hoida konfidentsiaalsust ja seetõttu sõlmitakse nendega konfidentsiaalsusleping.

Nagu juba öeldud, alustab uus vabatahtlik tavaliselt grupitegevustest, kus ta saab taustajõuna olukorraga tutvuda ning patsientidega suhteid luua. See on suurepärane võimalus olukorraga kohaneda ning edasisteks tegevusteks valmisolekut kasvatada. „Kui ma siia tööle tulin, ei julgenud ma voodis lamavale patsiendile koheselt läheneda. Tundsin, et ma ei oska neile midagi öelda, ei oska neid aidata.  Kindlasti ei pea vabatahtlik kuskil üksi olema, me toetame teda ja kogemused tulevad ruttu. Abi vajavate inimestega töötamine on suurepärane võimalus ise ennast tundma õppida ja analüüsida arutada kõikide nende teemade üle, mis puudutab väärtuseid, elu filosoofiat ja inimeseks olemist jne“ julgustab Hanna-Stiina ning lisab: „Inimesed ei taha väga surmast rääkida, sest see tundub hirmutav ja sünge, kuid patsientide juures olemine ja nende abistamine, aitab meil mõista et siin ei ole midagi sünget ja see ei ole nii hirmus, kui me endale ette kujutame. See on hoopis ilus, sest pole midagi väärtuslikumat, kui kinkida kellelegi oma abi ja oma aega.“

Hanna-Stiina meelest on asi tegelikult lihtne: „Anna võimalus armastusel enda juurde tulla. Räägin siinkohal inimlikkusest ja inimesearmastusest: siin on sind vaja. Kui annad, siis saad mitmekordselt tagasi. Raskete haigetega suheldes kaob meie ego, mis tavaliselt meid igapäeva elus kammitseb. Tunded ja mõtted on siirad ja ausad, sest elu lõpus kaovad ära staatused ja tiitlid: oleme kõik inimesed, kes vajavad hoolt ja armastust, usku ja lootust, selle kõige kõrgemas jumalikus mõõtmes. Iseseisvuse kaotus on inimesele suur löök, ei ole lihtne abi vastu võta, kui oled olnud varem iseseisev ja sõltumatu. Abistaja vabatahtlik peab olema toetav ja paindlik,  olema rohkem kuulaja rollis kui lobiseja. Abistatava jaoks on oluline tunda, et tema ümber on inimesed, kes tahavad aidata ja on tänulikud selle võimaluse eest aidata. Minu meelest on see vastastikune koostöö, kus saame end kõik vajalikuna tunda. Tegelikult teeb meist inimese meie hing, keha on ainult füüsiline vorm, kuid hing vajab sama moodi hoidmist ja toetamist. Selles saabad vabatahtlikud meid ja meie patsiente suurepäraselt aidata.“

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja