Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Märka naabrit – tule ja aita!

Kui soovid elada täiesti omaette ja eraldi, siis korter suures kortermajas on kõige kindlam valik. Tihedalt üksteisega kõrvuti elades on kergem üksteist mitte märgata ja kaasinimesed tähelepanuta jätta. Kortermajas elades ei tea me sageli, kes on naabrid ja võib-olla ei huvita ka. Samas – kui võtaks vaid vaevaks – selgub kindlasti, et majas elab põnevaid, toredaid ja sõbralikke inimesi. Ning võta või jäta, nii mõnigi neist jääb teinekord oma igapäevatoimingutega kimpu.

Liikumisraskustega vanamemm elab koos oma koerakesega viiendal korrusel. Koer on soliidses eas daamile jäänud pea ainsaks seltsiliseks, kellega igapäevaasju arutada. Viimasel ajal vaevavad memmekest tasakaaluhäired ning jalutama minna on tal seetõttu raske.  Mure koera pärast on aga suur ning kohusetundliku loomapidajana laseb ta kolm korda päevas oma koerakese köie abil aknast alla, et too vähemasti oma hädad õue tehtud saaks. Pikaajalisest sõbrast loobuda ju ei tahaks, sest kõrvuti on elatud ja oldud juba aastaid. Ehk saaksid sina, majanaaber, viia tema koera õhtuti jalutama?

Naabripoiss on muidu igati ontlik noormees, kuid miskipärast tõmblevad tema nägu ja käed imelikult. Seda et imelikult, seda märkame tõenäoliselt küll. Aga kas me märkame ka seda, et tegemist on väga nutika ja toreda inimesega, kes käib tööl ning elab aktiivset ühiskonnaelu? Aga seda, et tal on tegelikult suur mure: kuidas saada argipäeva hommikul koduuks lukku ja õhtul lukust lahti, sest seda ta peenmotoorikahäire tõttu ise teha ei saa? 30 sekundit abi igas päevas ja ta saaks olla ühiskonna täieõiguslik liige? Kui elad sellise toreda noormehe kõrvalkorteris, siis astu julgelt appi!

Või siis see soliidne kaabuga vanahärra, kes on siin majas elanud juba aastakümneid. Naine suri juba mitu aastat tagasi, kuid tema jäi. Suviti sõidab ta tihtipeale võileivapaki ja oranži plastikämbriga metsa, korjab marju ning keedab kodus neist maitsvaid moose. Sügisene rõskus ning talvised külmad teevad tema jalad aga nii kangeks, et igapäevane trepist üles-alla liikumine käib üle jõu. Poodi ikka kuidagi saab – teinekord aitavad lapsed ju ka – kuid tellitud värsked ajalehed ummistavad viimasel ajal vanahärra postkasti. Mõnikord võtavad naabrid neid endale lugeda ning unustavad tagasi tuua. Vanahärra on seepärast kurb, sest tee kõrvale ajalehe lugemine on tema meelistegevusi. Ehk saad sina, hea lugeja, oma naabrihärrale posti ära tuua?

Me oskame uskumatult hästi elada kõrvuti niimoodi, et teed ei ristu. Las igaüks olla ise. Me ei ütle tere ega tunne huvi, kuidas läheb. Kui miskit on halvasti ja meid häirib, siis suure tõenäosusega alustame korralekutsuvatest kirjakestest trepikojas. Aga mis oleks, kui prooviksime sel nädalal teistmoodi: teeksime silmad päriselt lahti ning pakuksime naabrile vajadusel pisikesi teeneid?

Miks ma küll peaks?

Tõsi, kellegi aitamine ei tohi olla pealesunnitud kohustus, kuid mis tervele ja täisjõus inimesele pisiasi, võib lahendada kaasinimese suure mure ning võimaldab tal edasi elada harjumuspärast elu. See on väga suur asi!

Usun, et meil kõigil on õigus olla väärikas just sellisena nagu me oleme. Ka siis, kui meid vaevab mõni haigus või kui keha on elu lõpul juba kulunud ja väsinud – mis, muideks, juhtub suure tõenäosusega meie kõigiga. Tõsi on ka see, et nii nagu me ise muutume ja meie võimalused muutuvad, peaksid muutuma ajas ka meie harjumused. Samas võivad mõned asjad juhtuda äkki, nagu näiteks võib ootamatult kätte jõuda hetk, kui trepist kõndimine muutub liialt keeruliseks või ohtlikuks. Kas see on alati põhjus loobuda lehetellimusest või anda ära koer, oma parim sõber

Krooniliste haiguste ja erivajadustega inimestel on teinekord vaja sutsuke toetust, et nad saaksid meiega võrdväärselt ühiskonda panustada. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et mis seegi meie asi on, siis usun, et meil kõigil on oma elukeskkonnas ja ühiskonnas tervikuna kergem, kui aktiivseid, enesega toimetulevaid ja tööl käivad inimesi on rohkem.

Kuipalju võtaks aega hommikul enne tööleminekut ühe naabri uks lukku keerata, õhtusele jalutuskäigule naabrinaise koerake kaasa võtta ning tagasi tulles vanahärrale ajalehed viia? Tundub liialt palju? Aga  jagage naabriga ülesanded omavahel ära, kes, millal ja mismoodi aidata saaks.

Naabri aitamine enesele jõukohastes asjades soojendab ka iseenda südant ning rahulolu, samuti ärgitab see kogukonnavaimu ja kasvatab turvatunnet. Aktiivsetes külakogukondades on üksteise märkamine üldjuhul normaalne, üksteisest hoolitakse ja üksteise vastu tuntakse huvi. Mis me siis siin korterites kehvemad oleme?

Üksteisest hoolimine on tihtipeale algus suurematele koostegemistele: talgutele, ühistele üritustele, koduümbruse korrastamisele. Kui kortermajas tekib probleem, siis tuttavatega on asju juba palju lihtsam lahendada ning julgust läbi rääkida rohkem.

Kuidas abi pakkuda ja vastu võtta?

 Tegelikult on päris keeruline suhteliselt võõra inimese juurde astuda ning abi pakkuda. Sõbralikkus, viisakus ja asjalikkus aitavad aga esimesest kohmetusest üle. Täida abivajaja soovid ära justkui muuseas ja tunned, kuidas endal samuti rõõmsam meel.

Kui oled see, keda aidatakse, ära võta pakutud abi enesestmõistetavana. Leppige omavahel kokku, millised on aitajale jõukohased ülesanded ning mõtle, mida saad ise vastu pakkuda. Ehk on abiks, kui oled valmis teinekord naabri lastele pakkuma pärast kooli taldrikutäie sooja suppi? Või ütle siiralt aitäh ja kingi oma abistajale purgitäis omatehtud mustikamoosi.

Anu Viltrop ja Laur Raudsoo

Artikkel ilmub Ühisnädala ajal „Märka naabrit“ kampaania raames. Kampaaniat veavad Eesti Külaliikumine Kodukant, Helpific ja vabatahtliku tegevuse võrgustik. Rahastab siseministeerium ja Kodanikuühiskonna sihtkapital.

Laadi alla ja prindi välja kampaania plakat või võta plakati saamiseks ühendust anu.viltrop@kodukant.ee.

Tagasi nimekirja