Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Mida võib leida kõledavõitu haiglaseinte vahelt?

Võru linna külje all Meegomäel kõrgub Kubija järve ääres sirgete mändide vahel Lõuna-Eesti haigla. Muidu haigla nagu haigla ikka, kuid üks asi on selles majas küll üpris vahva ja eriline: vabatahtlikud on sellesse majja väga oodatud!

Kohtumine Liikumisega Kodukant, et arutada võimalusi liituda vabatahtlike kaasamismudeli pilootprojekti.

Ma ei saa öelda, et ma haiglates end tavaliselt väga mugavalt tunnen, kuid kui mind puhkeruumi juhatatakse ning kohvitass ja rabarberikook nina ette lükatakse, pole enam väga vigagi. Seda enam, et avatud aknast puhub tuul sisse kosutavat metsalõhna. Puhkeruumi laua ümber istub palju inimesi, kes mulle haigla vabatahtlike kaasamise lugu tutvustavad: õendusabikeskuse juhataja Lilia Leppsaar, vastutavad õed Hille Vaht ja Tiia Toots ning hooldaja Miina Lepik. Märkan, et Lilia süles on paks mustade kaantega kaust. Mis kaust see küll on, mõtlen.

Õppereisil Soomes.

„Meie vabatahtlike kaasamislugu sai alguse 2014. aastal kui Tartu Ülikooli Kliinikumi õendusjuht Tiina Freimann käis Taivanis ja kuulis seal eakasõbralikust haiglast. Teema tundus ülimalt põnev.  Seetõttu liitusime algatusega ning tõlkisime ja kohandasime enesele sobivaks eakasõbraliku haigla enesehindamisküsimustiku. See küsimustik hõlmab muuhulgas ka vabatahtlikke kaasamist. Küsimustikke läbi viies ja tulemusi analüüsides selgus, et meie jaoks on vabatahtlike kaasamine olnud seni täiesti hall alla! Paljudes haiglates üle maailma tegutsevad vabatahtlikud, aga meil ei ole kedagi,“ alustab Lilia ning otsib süles olevast kaustast paljude muude paberite seast mulle tutvumiseks näidisküsimustiku. Koostöös Kliinikumiga asuti läbi mõtlema, milline võiks olla vabatahtlike kaasamisprotsess haiglas. „Jäime toppama selle taha, et meil ei jätku inimesi, kes jaksaks muude töiste tegevuste kõrvalt vabatahtlike tegevusi koordineerida, neid koolitada ja juhendada,“ jätkab Lilia. Seetõttu otsustati möödunud aasta augustis liituda Kodukandi projektiga vabatahtlike kaasamismudeli väljatöötamiseks hoolekandeteenuste juurde.

„Ma olen selle projekti kaudu saanud palju häid tarkusi. Sain teada, et me omal ajal mõtlesime kõikvõimalike juhendite, regulatsioonide, ootuste, eelduste, nõudmiste ja eeskirjadega kõvasti üle! Olime väga kinni oma piirides ja harjumustes. Tegelikult ei ole vaja niipalju mõelda! Vabatahtlike kaasamiseks tuleb olla avatud ja paindlik ning peame olema valmis inimest võtma sellisena nagu on. Suurte ootuste ja nõudmiste kõrvale ei mahu vabatahtlikud hästi ära,“ naerab Hille, kelle õlul on haigla igapäevane vabatahtlike kaasamise koordineerimistöö. Niimoodi siis ongi, et vabatahtlikke puudutav teemakaust – seesama kaust, mis Lilia põlvedel lebab – on kogemuste omandamisel ja sobiva teekonna otsingutel juba üsna mahukaks kosunud.

Praegu kaasatakse vabatahtlikke vaid hooldekodu poolel, kuid tulevikus tahab haigla laiendada vabatahtlike mudelit ka õendusabisse. Muideks, hooldekodul ja õendusabil on suur erisus. Hooldekodus ollakse pidevalt, tähtajatu lepinguga, kuid õendusabis saab inimene haiglas viibida maksimaalselt 60 päeva. Vabatahtlikele võib selline olukord olla aga hirmutav ja koormav: kui oled jõudnud mõne inimesega juba natuke tuttavaks saada, tulevad juba uued inimesed ja suhte loomine hakkab otsast peale. Seega, kui hooldekodus on palju individuaalset suhtlust ja tegevust, siis õenduse poolel saaks vabatahtlik teha üldisemaid asju: lugeda grupile raamatut või ajalehti ette, viia läbi erinevaid grupitegevusi. Aga kust leida vabatahtlikke, kes oskaksid sellises kiiresti muutuvas olukorras toimetada, olla piisavalt paindlikud? Erinevad patsientide seas läbiviidud küsimustikud aga näitavad, et neil on haiglas igav ning vabatahtlike pakutavad huvitegevused oleksid igati teretulnud.

Mida vabatahtlikud enesega kaasa on toonud?

Hetkeseisuga tegutseb hooldekodus kolm vabatahtlikku: Merle, Rainer ning ajuti ka Tiina.

Haiglas on mõistetud, et grupitegevuste kaudu sulanduvad vabatahtlikud kampa mugavamalt ja valutumalt: sedasi on vabatahtlikul lihtsam suhteid luua ning eakatel on neid kergem ja turvalisem omaks võtta. Huvitav on seegi, et alguses tegutsesid vabatahtlikud oma riietes, kuid kummalisel kombel järgnes sellele rünnak ja tõrjuv suhtumine. Seetõttu otsustati vabatahtlikele anda selga sarnased tööriided kui haigla töötajatel ning – oh imet! – vabatahtlikud võeti kohe omaks. „Kui meie vabatahtlik Rainer töökitli selga sai, arvati alguses, et ta on mingi doktor,“ muheleb Miina.

Hille sõnul on vabatahtlikud julgustanud ja aktiviseerinud hooldekodus olevaid eakaid. „Meiega, töötajatega, jutustavad meie kliendid muidugi ka meelsasti, kuid ikkagi tekib mõningane distants. Vabatahtlikke võetakse kui pereliikmeid või häid tuttavad. Vabatahtlike seltsis on meie eakad avatud, nad julgevad olla nemad ise, tunnevad, et ei pea pingutama. Samuti toovad vabatahtlikud uusi juttuteemasid, uusi mõtteid ning seda värskust jätkub veel ka pärast vabatahtlike lahkumist,“ tunnustab Hille vabatahtlike tööd. Tõsiasi on ka see, et kui vabatahtlikud majas on, tuleb üha rohkem eakaid oma toast välja ning on valmis tegutsema. Kõik tahavad valmistuda ning olla teisipäevaseks vaba aja tunniks heas vormis. Enamgi veel – üks vabatahtlik hakkas lausa käsitsi luuletusi kirjutama!

Tegevuste käigus ollakse õppinud, et vabatahtlike jaoks tuleb luua tegevuste pakkumiseks ja läbiviimiseks nende jaoks soodne keskkond. Loomulikult ei võta sugugi kõik patsiendid vabatahtlike pakutavatest tegevustest osa: on küllaga inimesi, kes ei taha, et nende juures käiakse juttu ajamas. Väga raskete haigete ning tugevate mäluprobleemidega inimestega on vabatahtlikel endil aga keeruline suhelda.  „Meie oleme harjunud väga vanade ja väga haigete inimestega, kuid vabatahtlik ei pruugi seda olla. Vastupidi, väga keerulises olukorras inimese kõrval võib vabatahtlik end ebamugavalt tunda, see võib ehmatada ja ängistada. Selleks ongi end keeruline ette valmistada. Me ei tohi vabatahtlikke meditsiinilise poolega koormata,“ jagab Hille kogemusi. Seega nüüd alustataksegi vabatahtlike sisseelamist grupitegevustest ning ka individuaalseteks kohtumisteks ja vestlusteks püütakse leida neutraalne ja privaatne nurgake väljaspoole kliendi magamistuba.

Vabatahtlikud on majja oodatud ka oma ideede ja mõtetega, pea kõike saab katsetada ja proovida, kas maja asukatele sobib. „Esimesed vabatahtlikud alustasid tööd novembris ning siis viis vabatahtlik Tiina läbi ajalootunde ning rääkis eakatele Petseri ajaloost ja eluolust. Pärast pisikest vahepausi on Tiinal plaanis alustada muusika- ja luulepõimikutega,“ toob Hille näite.

Haigla töökorraldus on selline, et see sobib pigem sellistele inimesele, kes kellast kellani tööl ei käi: tegevusi on lihtsam korraldada tööaja sees. Näiteks Rainer ja Merle tulevad majja kord nädalas: teisipäeviti kella kümneks.

Puiga lasteaed käib jõulude ajal külas, annavad kontserdi ja hooldekodu asukad räägivad, kuidas hooldekodus elatakse.

Suviti, ilusate ilmade korral, oleks tegevusi pakkuda ka nendele, kes päevasel ajal tööga hõivtatud: siis oleks haiglapersonal tänulik iga abikäe üle, et patsiendid enne õhtuund õue värsket õhku hingama viia. Ning uskuge vaid, see töö on palju lõbusam, kui pealt näha paistab! „Kui suurema rühmaga õue läheme, siis üks töötaja mängib akordionit, me laulame ja ajame juttu!“ räägib Hille. Haigla ümbrus kaunis ja sopiline ning kes nii tihedat seltsielu ei kannata, saab saatja abil minna metsaalust vaatama ning ehk isegi mõne metsmaasika põske pista.

Lisaks regulaarselt abiks käivatele inimestele, satub haiglasse ka ühekordseid abilisi. Näiteks käiakse juba aastaid lasteaedadest esinemas ning kirikuõpetajad käivad paaril korral nädalas hingehoidu pakkumas.

Kuidas haigla end vabatahtlike tulekuks ette valmistas?

Loomulikult tuli enne vabatahtlike saabumist teha omajagu selgitustööd haigla personali seas. Lilia sõnul viidi enne vabatahtlike tulekut hooldekodu töötajatele läbi sisekoolitus, et tutvustada protsessi ning vabatahtlike rollipiire.

Hille otsustas programmi läbi mõlemalt poolt: „Olen nii asutuse kontakt kui ka vabatahtlik, et näha erinevaid nüansse ning paremini õppida ning mõista, kuidas vabatahtlike kaasamismudel saaks meie haiglas toimida. Arvan, et kui ma poleks neid koolitusi läbi viinud ja ei käiks vabatahtlike koosviibimistel, oleks mul sootuks piiratum pilk. Me kipume nägema asju ikkagi meditsiini poolelt. Minu kogemus on aidanud sättida ka meie kui haigla ootusi vabatahtlikele.“  Samas kinnitab Hille, et samas asutuses töötaja ja vabatahtlik olla ikka ei saa: patsiendid vahet küll ei oska teha. „Aga eks ma valmistun pensioniks,“ naerab Hille, kellel on vabatahtlikuks olemise kogemus nii kirikus kui naiskodukaitses.

Hetkel teeb väga suure osa ettevalmistavatest tegevustest vabatahtlikega ära piirkondlik koordinaator: tema korraldab teavitustegevusi, vestleb kandidaatidega, kontrollib nende tausta, valib inimesed välja ning valmistab neid ette. Samuti aitas koordinaator ette valmistada vajalike dokumente (vabatahtlike lepingud) ning haiglale jäi vaid allkirjastamise rõõm. Samuti on olnud väga turvaline, et väljaspool haiglat toimetab veel keegi, kes on teemadega üldjoontes kursis ning kellega saab vajadusel üles kerkivaid probleemkohti lahendada. Lilia lisab: „Meie ootus oleks, et koordinaator jääks tegutsema ka pärast pilootprojekti lõppu, sest iseseisvalt me ei jaksaks uusi vabatahtlikke otsida ja koolitada. Pigem suudaksime jätkata tööd olemasolevate vabatahtlikega.“

Hille on optimistlikum: „Me ei pea kindlasti loobuma nendest vabatahtlikest, kes praegu meil juba käivad. Me mõtleme endiselt natuke üle, me ei pea vabatahtlikke ette valmistama doktoritööks! Minu meelest on suurimaks murekohaks, et jätkuks vabatahtlike kooskäimine ning oleks hea, kui keegi Võru linnas selle vedamise enda peale võtaks.“

Hetkel mahuks Võru haiglasse häid abilisi veelgi. Suur suvi ilusate ilmadega on veel ees. Kas patsiente haiglaõuele värsket õhku hingama viima läheme?

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja