Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Millega peaksid vabatahtlike kaasajad arvestama 2019. aastal?

Meile, vabatahtliku valdkonna eestvedajatele, näib juba pikemat aega, et vabatahtlikuna panustamiseks on üha enam võimalusi. Kui varasemalt on vabatahtlike kaasajatena peetud silmas esmajoones vabaühendusi, siis  juba mitmeid aastaid on üha usinamalt hakanud vabatahtlikke kaasama avalik sektor (politsei, päästeamet, aga ka näiteks muuseumid, raamatukogud).  Enam ei tundu võõras isegi see, kui mõni eraettevõte vabatahtlikke kaasab, kui vabatahtlikele pakutavas tegevuses on näha selge avalik huvi ja ühiskondlik mõõde.

Ometigi on meid kimbutanud kahtlus, kas vabatahtike arv on kasvanud samas tempos nagu võimalused või tuleb vabatahtlike kaasajal nö konkurentsis püsimiseks üha enam pingutada? Tänavu on üle pika aja taas oodata vabatahtliku tegevuse uuringu tulemusi, eks siis näis.

Aga seniks: mida võiks käesoleval aastal silmas pidada nutikas vabatahtlike kaasaja?

Vabatahtlikud tegutsevad episoodilisemalt ja lühiajalisemalt kui kunagi varem

Paraku tajume pahatihti, kuidas aeg meie ümber üha kiiremini mäsleb ja tormab. Ka meie vabatahtlikel on palju kohustusi: töö, kodu, sõbrad, hobid ning kõige selle keskel tahaks ju säilitada killukestki aega iseendale ja oma salajasematele mõtetele! Kiire elutempo ning hirm heast ja paremast ilma jääda, sunnib meid kiiresti tegutsema ning olukordi kiiresti vahetama. Ka meie potentsiaalne vabatahtlik tuleb meeldi korraks appi, et siis mõne aja pärast uute väljakutsete poole liikuda. Sellist nähtust on nimetatud ka mikrovabatahtlikkuseks: soov teha natukene aega lihtsasti, mugavalt, mitteformaalselt ja täita võimalikult selgepiirilisi ülesandeid. Märkimisväärset sotsiaalset mõju on sedasi päris keeruline luua.

Kuidas peaks sellele reageerima vabatahtlike kaasaja, kelle tegevus eeldab pühendumust ja püsivust, süvenemist, suhte loomist ja hoidmist ning pikaajalisust? Kas rassime vastuvoolu või püüame oma tegevusi läbi mõelda nõnda, et pakkuda vabatahtlikele võimalust panustada natuke(haaval) ja lühikest aega? Näeme, et sarnane trend on levimas üle maailma.

Vabatahtlikud tahavad teha mõttekaid asju

Eriti just noored ei pea vabatahtlikuna panustamist millekski hirmus eriliseks ja ainulaadseks. Vabatahtlikele on vabatahtlikkus elu loomulik osa, väljendusviis ning võimalus panustada enda jaoks hingelähedastesse eesmärkidesse. Seega muutub iga kaasaja jaoks üha olulisemaks läbi mõelda, kuidas paistaks iga vabatahtliku rolli tagant välja ühenduse suurem eesmärk, pealisülesanne.

Kas võiks lahendus olla seegi, et me päriselt kuulame, mida meie vabatahtlikud mõtlevad ja arvavad? Mis siis oleks, kui ülesannete jagamise asemel otsiksime lahendusi koos oma vabatahtlikega? Kas me oleme valmis oma vabatahtlikke kuulama? Mõelgem hästi järele: ei ole vist midagi vähem motiveerivamat, kui küsitakse nõu ja siis ettepanekuid üldse ei kuulata. Seega, küsi ja aruta vaid siis, kui sa tõesti tahad teada.

Me oleme jõukamad kui kunagi varem

Tundugu Eesti elu nii hea või halb, kui ta parajasti tundub, kuid nii jõukalt ei ole inimesed maailmas, sh Eestis, varem elanud. Me pigem armastame reisida, end võõras keskkonnas proovile panna ning uusi kogemusi saada. Seetõttu on jätkuvalt – eriti noorte  – seas populaarne leida endale vabatahtliku tegevuse võimalusi välismaal, näiteks arengumaades. Ka voluntourism on trend, mis Euroopas ja maailmasüha kindlamalt kanda kinnitab.

Näib ka, et nooremad inimesed peavad olulisemaks kogemusi ja elamusi kui asju. Ja see on imetore!

Vabatahtlikkus kui karjääri alustala

Kuigi näiteks Suurbritannias tehtud uuringute tulemused näitavaid vaid õhkõrnu seoseid (vaata näiteks siit ja siit) , peetakse vabatahtlikku tegevust suurepäraseks võimaluseks turgutada oma tulevast tööalast karjääri. Eriti just noored kasutavad vabatahtliku tegevusi võimalusi selleks, et õppida tulevases tööelus vajalikke oskusi.

Igal juhul tuleb vabatahtlikuna tegutsemine inimese arengule kasuks, näiteks õpetab vabatahtlik tegevus suure tõenäosusega mitmesuguseid üldpädevusi nagu näiteks aja planeerimise oskus, suhtlemisoskus, meeskonnatöö jms.

Välismaal vabatahtlikuks olemine õpetab aga paindlikust ja kohanemisvõimet, et tulla toime teistsuguses kultuurikontekstis ja keeleruumis.

E-vabatahtlikkus

Kindlasti võime üha enam märgata, kuidas ühenduse vabatahtlikud panustavad üha enam hoopiski erinevaid e-kanaleid pidi. Virtuaalselt on võimalik vabatahtlikuna panustada kust iganes, olgu see siis kodus diivanil või puhkusereisil palmi all. Küllap võime näha mitmesuguseid põnevaid e-tööriistu, mis aitavad kaasajatel vabatahtlike tööd paremini korraldada. Näiteks siinsamas Eestis loodud Zelos on alguse saanud selleks, et PÖFFi vabatahtlike aega efektiivsemalt hallata.

Nagu muutuvad ajad, muutuvad ka kombed. Uute trendide valguses peaks ka iga vabatahtlike kaasaja läbi mõtlema, kuidas oma tegevusi korraldada nii, et köita tänaseid ja tulevasi potentsiaalseid vabatahtlikke.

Mõtiskles Anu Viltrop

Tagasi nimekirja