Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Milline on vabatahtliku tegevuse majanduslik väärtus?

Täna klopime tolmu ühelt vanavõitu teemalt: kas ja milleks võiks ja tuleks mõõta vabatahtliku tegevuse majanduslikku väärtust? 2011. aastal on Praxise abiga hinnatud, et Eestis on vabatahtliku tegevuse väärtuseks ligikaudu 1% SKP-st. Ka hiljuti valminud vabatahtliku tegevuse uuringus on välja toodud samasugune number.

2004. aastal Johns Hopkinsi Poliitikauuringute Instituudi Kodanikuühiskonna Uuringute Keskuse poolt valminud uuringus on kajastatud vabatahtliku tegevuse ja annetuste väärtused suhtena SKP-sse aastate 1995-2002 kohta (uuri joonist siit). Nimetatud uuringus on vaadeldud 36 riigi andmeid erinevatest maailma piirkondadest, mis kokkuvõttes moodustab hea valimi üldistuste tegemiseks. Nende andmete järgi on Euroopa riikidest on vabatahtliku tegevuse väärtuse poolest esirinnas Skandinaaviamaad (Norra, Rootsi, Soome) ja Lääne-Euroopa riigid (Holland, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Saksamaa). Vabatahtliku tegevuse väärtus neis riikides jääb 2% ja 5% vahele SKP-st. Veidi jäävad maha Lõuna-Euroopa riigid (Portugal, Hispaania ja Itaalia), väärtused 0,5% kuni 1,25% SKP-st. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid (Rumeenia, Tšehhi Vabariik, Ungari, Poola ja Slovakkia) on nimetatud näitaja poolest riikide tagumises otsas. Vabatahtliku tegevuse suhe SKP-sse jääb neis riikides 0,04% ja 0,45% vahele SKP-st. Sealjuures enamikus riikides on annetuste osakaal kogu filantroopilises tegevuses oluliselt väiksem kui vabatahtlikul tegevusel. Kõige põhjalikumalt ja regulaarsemalt on vabatahtliku tegevuse väärtust riiklikul ja kohalikul tasandil uuritud näiteks mõnedes Austraalia piirkondades ja Kanadas. Vaata Austraalia kohta näiteks siit ning Kanada kohta siit.

Milleks mõõta?

Sedalaadi info saaks anda asjakohast sisevaadet otsustajatele, kes kujundavad kodanikuühiskonna ja teiste valdkondade elu Eestis; samuti kodanikuühenduste tegevuste rahastajatele, et osata paremini mõista ja hinnata vabatahtliku tegevuse väärtust nende rahastatavates tegevustes. Samuti saaksid infot kasutada vabatahtlikke kaasvad organisatsioonid ning vabatahtlikud ise: mida paremini me oma tegevuse ulatust ja iseloomu tunneme, seda paremini ja efektiivsemalt saame neid tegevusi juhtida. Mõnel juhul võib see olla vabatahtlikule igati motiveeriv: eriti siis, kui tegutsetakse valdkonnas, kui mõju ei ole nö käega katsutav, vaid tegevus on pikaajaline ning muutused aeglased. Loomulikult ei tohi selliste püüdluste juures unustada, et vabatahtlik tegevus ei ole lihtsalt tasuta tehtud töö ning sellel on lisaks majanduslikule mõõtmele ka selge sotsiaalne ja ühiskondlik mõõde.

Üheks vabatahtliku tegevuse majandusliku väärtuse mõõtmise argumendiks võiks olla seegi, et vabatahtliku tegevuse laiapõhjalisemaks analüüsimiseks on Euroopas üsnagi vähe kõrvutatavat materjali, kuid oleks hea, kui oleks. Muidugi on ka vabatahtliku tegevuse rahalise väärtuse mõõtmiseks erinevaid metoodikaid (vt allpool), kuid rahvusvaheliselt ühtset metoodikat kokkulepitud ei ole. Seetõttu on rahvusvahelised võrdlusuuringud äärmiselt harvaesinevad. Igasuguse hindamise arendamisel tuleks aga kindlasti püüelda regulaarsuse ning standardsete lahenduste poole.

Rahusvaheline tööorganisatsioon ILO ilmutas 2011. aastal käsiraamatu sellest, kuid vabatahtliku tegevuse majanduslikku mõju mõõta. See käsiraamat koondab endasse hulgaliselt argumente, miks vabatahtliku tegevuse väärtust on vaja süsteemselt hinnata. Kõiki väljatoodud põhjuseid saab käsiraamatust täpsemalt lugeda, kui olulisimana on välja toodud asjaolu, et vabatahtlikul tegevusel on arvestatava maht ning see loob olulist majanduslikku väärtust. Lisaks majanduslikule mõjule annab vabatahtlik tegevus olulist laiemat sotsiaalset väärtust nii ühiskonnale kui ka vabatahtlikele endale, näiteks võib vabatahtlik tegevus olla tööturule sisenemisele kaasaaitaja. Samuti suurendab vabatahtlik tegevus suurendab solidaarsust, sotsiaalset kapitali, poliitilist legitiimsust ning ühiskonna elukvaliteeti ning see võib olla oluline vahend kaasamise ja lõimumise edendamisel. Vabatahtlik tegevus pakub vabatahtlikele isiklikku rahuldust, eneseteostust, heaolu ning kuuluvustunnet. Ometigi, nenditakse käsiraamatus: mida ei mõõdeta, on raske efektiivselt juhtida. Ometigi on vabatahtliku tegevuse seosed sotsiaalsete väärtuse väljunditega (sotsiaalne sidusus, kodanikuaktiivsus, usaldus, koostöö jms) ebaselged ning sõltuvad paljudest teguritest, sh kultuurilistest eripäradest. Seega on neid keerukas ka mõõta.

Kodanikuühendused võiksid aga pidada arvestust kaasatud vabatahtlike arvu ning nende panuse üle, samuti võiksid nad oma tegevusteks rahastuse võimalusel näidata vabatahtlike panust osana omafinantseeringust, sellist võimalust pakub näiteks ka KÜSK.

Kodukant on vabatahtlike kaasamismudeli piloteerimisel hoolekandeteenuste juurde asunud läbi mõtlema, kuidas võimalikult sisukalt hinnata vabatahtlike seltsiliste tegevuse väärtust. Projekti tegevuste lõppedes peame andma ülevaate tehtud tegevustest ning andma soovitused riiklikul ja kohaliku omavalitsuse tasandil, kas ja mismoodi tegevusega jätkata. Sisuliste tegevuste hindamiseks viime iga poole aasta tagant abi saanud inimeste seas läbi küsitluse, et hinnata abivajajate ja vabatahtlike suhte sisu ning uurida, kas abivajaja ootused on täidetud. Samuti analüüsime, mislaadi tegevusi vabatahtlikud teevad ning kas ja kuipalju kipuvad need kattuma teiste sotsiaalteenustega. Lisaks sellele oleme koostöös sotsiaalministeeriumiga võrrelnud erinevate hooldustöötajate, abihooldustöötajate ja huvijuhtide tunnitasu ning tunnitasu lähiaastate prognoose  ning saanud seltsilise tegevusele arvestusliku brutotunnihinna (4 eurot ja 92 senti). Valdkonda toodud arvestuslik lisaressurss saab olla üheks argumendiks otsustajatele kohalikes omavalitsustes.

Kuidas mõõta?

Tehniliselt lihtsamaiks viisiks on lokaalse väärtuse hindamine ehk miinimumpalga meetod. Selle meetodi eelduseks on, et vabatahtliku tegevuse üks ajaline ühik on väärt miinimumpalgana teenitud tulu ühes ajaühikus. Ehk siis selle meetodi abil leitakse vabatahtliku tegevuse minimaalne väärtus, kui see oleks tasustatud. Loomulikult on sellisel viisil antud hinnang üldistatud ning pigem alahindab rahalist panust. Kuna see on aga tehniliselt lihtne meetod, saab seda kasutada nii mikro- kui ka makrotasandil. Vabatahtlikke kaasavad organisatsioonid saavad selle meetodi abil näiteks hinnata nende heaks tegutsevate vabatahtlike tehtud töö agregeeritud miinimumväärtuse, saades väikeste kuludega väärtusliku sisendi organisatsiooni (finants)juhtimisse.

Teiseks võimaluseks on riikliku väärtuse hindamine ehk keskmise palga meetod. Selle meetodi eelduseks on, et vabatahtliku tegevuse üks ajaline ühik on väärt keskmise palgana teenitud tulu ühes ajaühikus (arvestusel lisatakse ka maksud, ehk siis kasutatakse keskmist tööjõukulu ühes ajaühikus). See meetod on juba keerukam, sest keskmise palga hindamiseks on meil vaja teada vabatahtlike sotsiaalmajanduslikku tausta jm detaile.

Kolmandaks võimaluseks on vabatahtliku töö investeerimisväärtuse hindamine. Selleks on kaks meetodit: vabatahtliku investeeringu väärtuse auditi alusel (Volunteer Investment and Value Audit), mille käigus hinnatakse iga vabatahtliku majanduslik lisandväärtus lähendades seda mõnele sarnasele tasustatud tegevusele (näiteks vabatahtlik autojuht lähendatakse taksojuhile). Hinnangu aluseks on nimetatud sarnase tegevuse tööjõukulu (analoogselt keskmise palga meetodiga). Sellest lahutatakse organisatsiooni poolt tehtud investeeringud, mis on jagatud vabatahtlike arvuga. Ehk siis kasutatakse keskmisi investeeringuid vabatahtliku kohta. Nendeks investeeringuteks on näiteks haldus- ja juhtimiskulud, reklaam ja värbamine, koolitamine, vabatahtlike kulutused, varustus ja seadmed, toit ja majutus, kindlustus, kinnisvara jms. Hinnangud näitavad tehtud investeeringutest saadavat rahalist kasu.  Tehniliselt on lähenemine keeruline ning seega kulukas ning mõeldav kasutada pigem organisatsiooni kui riigi tasandil.

Vabatahtliku tegevuse mõju hindamine sobib vabatahtlikke kaasavate organisatsioonide poolt korraldatud vabatahtliku tegevuse majandusliku väärtuse hindamiseks (mikrotasandi lähenemine). Igale huvigrupile (vabatahtlikud, vabatahtlike organisatsioonid, teenusekasutajad ning laiem ühiskond) on loodud vastavad küsimustikud ning fookusgruppide läbiviimise juhendid. Neid kasutades hinnatakse vabatahtliku tegevuse väärtus (nii füüsiline, majanduslik, inimlik, sotsiaalne kui ka kultuuriline). Välja selgitatakse nii kulud kui tulud. Hinnangud näitavad tehtud investeeringutest saadavat rahalist ja mitterahalist kasu.

Vabatahtlikule tegevusele kulutatud aja väärtuse alternatiivsed hinnangud. Selle meetodi puhul on neli lähenemisviisi:

  • Kui palju vabatahtlik teeniks rohkem kui ta teeks tasustatud ületunde vabatahtliku tegevuse asemel?
  •  Küsitakse, kui palju vabatahtlik tahaks saada tasu vabatahtliku tegevuse eest, kui see oleks tasustatud?
  • Küsitakse, kui suured oleksid vabatahtliku tegevusega seotud palgakulud, kui vabatahtlikke ei oleks?
  • Küsitakse, kui vabatahtlik teeks sarnase iseloomuga tööd, siis kui palju ta teeniks?

Kõikide eelpool nimetatud meetodite kasutamise eelduseks on see, et teada on vabatahtliku töö maht mingites ajaühikutes (reeglina tundides). Vastavalt erinevatele eeldustele on tarvilik teada ka töö tegijate sotsiaal-demograafilist tausta ning vabatahtliku töö sisu. See aitab hinnata vabatahtliku töö väärtust kas väiksemate kuludega, kuid üldisemalt (vähemtäpselt) või vastavalt suuremate kuludega, kuid täpsemalt.

Mõtiskles Anu Viltrop

Tagasi nimekirja