Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Millist vabatahtliku tegevuse keskkonda me Eestis näha soovime?

Vabatahtliku tegevuse keskkond (inglise keeles volunteering infrastructure) on suhteliselt uus termin, mille all mõistetakse  vabatahtlikku tegevust soodustavat raamistikku, tegevusstruktuure (nt teatud sihtrühmadele suunatud vabatahtliku tegevuse programme) ja rakendamisvõimekust (tehnoloogilised keskkonnad, rahastus jms). Soodne vabatahtliku tegevuse keskkond toob (uusi) inimesi vabatahtliku tegevuse juurde ja toetab nende tööd. Toetava keskkonna all mõistetakse nii vabatahtlike ja kaasajate omavahelisi või laiemaid ühiskondlikke kokkuleppeid, aga ka seadusi või määrusi, mis kaitsevad ja stimuleerivad vabatahtlikku tööd.

Üle maailma on märgata, et ka poliitikategijad saavad üha paremini aru vabatahtlikust tegevusest ja selle. Ei ole ju enam ammuilma uudiseks, et ka avalik sektor kaasab vabatahtlikke üha enam ja laialdasemalt. Eestis on meil nii abipolitseinikel kui  vabatahtlikel päästjatel oma kindel roll kanda, vabatahtlikke kaasavad ühe julgemalt ka raamatukogud ja muuseumid nii haridustegevustesse aga üha enam ka kogudega seotud tööde juurde. Alates möödunud aasta augustist piloteerib Liikumine Kodukant koostöös sotsiaalministeeriumiga vabatahtlike kaasamist sotsiaalhoolekandes.

Sarnased arengusuunad on üle maailma toonud üha enam kaasa soovi vabatahtlikku tegevust paremini struktureerida ja määratleda. Sooviks on vältida vabatahtlike ärakasutamist ning piiritleda vabatahtlike ja vabatahtlike kaasajate õigusi ning kohustusi. Tõepoolest, läbimõeldud tegutsemiskeskkond võib suurendada sotsiaalset sidusust, kuid ülevalt-alla vabatahtliku tegevuse korraldamine võib pisendada iseorganiseerumise väärtust või kitsendada haavatavamate sihtrühmade ligipääsu vabatahtliku tegevuse juurde.

Vabatahtliku tegevuse keskkonna loomine ja toetamine võib riigiti tähendada väga erinevaid tegevusi ja toetavaid dokumente: traditsioone, ühiskondlikke norme, hea tahte kokkuleppeid, strateegiaid, seadusi ja määrusi. Milliseid meetmeid rakendatakse, sõltub kohalikust vajadusest, aga ka kohalikest muredest ja hirmudest. Üldjoontes võime Euroopas eristada kolme erinevat regulatsioonitüüpi.

Esimene mudel: tavad, praktikad ja traditsioonid

Selline mudel on tavapärane Skandinaaviamaades (nt Rootsi, Taani). Vabatahtlik tegevus on sealkandis populaarne ning üldiselt ühiskonnas arusaadav ja mõistetav. Vabatahtliku tegevuste raamistamiseks ei ole ühtegi seadust ning valdkonda reguleerivad esmajoones (suusõnalised) tavad ja praktikad. Kõik, mis vaja, lepitakse kokku vabatahtlike ja vabatahtlike kaasajate vahel.

Teine mudel: vabatahtlikku tegevust reguleeritakse muude seaduste sees

Seda mudelit iseloomustab asjaolu, et vabatahtlikku tegevust puudutavaid aspekte reguleeritakse mitmetes erinevates seadustes. Näiteks on mõnes riigis maksuseaduses reguleeritud see, kuidas maksutatakse vabatahtliku tegevusega seotud kulusid. Mõnes riigis käsitletakse vabatahtlikku tegevust seadusandlikul tasandil vaid seoses noortega (nt Kosovo) ning mõnes riigis leidub sätteid vabatahtlikkuse kohta  esmajoones töötamisega seotud õigusaktides.

Sedasi on võimalik vabatahtlikku tegevust küll kiiresti reguleerida, kuid väljakutseks on see, et erinevates seadustes mõistataks vabatahtlikku tegevust ühtmoodi. Samuti võib olla keeruline seadusest üles leida just vabatahtlikku tegevust reguleerivaid sätteid ning hoida end kursis võimalike õigusalaste muudatustega.

Sellesse mudelisse sobitub ka Eesti.

Kolmandaks:  (kõikehõlmav) vabatahtliku tegevuse seadus

Üha rohkemates riikides püütakse vabatahtlikku tegevust, selle erinevaid valdkondi ja aspekte käsitleda ühes seaduses. Riigiti on märgata siiski erisusi seaduse fookuses ja struktuuris. Näiteks jäävad mõnikord sellisest seadusest maksuküsimused täiesti välja. Positiivne on kindlasti see, et vastused küsimustele leiab ühest kohast, ühest seadusest.

Loomulikult võib hästi välja töötatud seadus olla efektiivne tööriist vabatahtiku tegevuse populariseerimisel (eriti riikides, kus pole pikaajalist vabatahtliku tegevuse traditsiooni) ning see võib koostöös riiklike poliitikate ja strateegiatega tõhusalt kaasa aidata vabatahtliku tegevuse traditsioonide kujundamisele.

Suurimaks väljakutseks on hõlmata ühte seadusesse kõik oluline, kuid samas mitte üle reguleerida vabatahtlikku tegevust. Samuti võib juhtuda, et seadusega püütakse lahendada mõnd ühiskonnas esilekerkinud probleemi, mis pikaajaliselt olukorda ei lahenda või toob endaga kaasa JOKK-skeeme. Näiteks on Horvaatias seadusega keelatud vabatahtlikke kaasata ettevõtetesse, kuid see on kaasa toonud mitmed MTÜ-d, mille eesmärgiks on kaasata vabatahtlikke mõne ettevõtte tegevuste juurde.

Serbia vabatahtliku tegevuse seadus (aastast 2010) määratleb vabatahtliku tegevuse üldprintsiibid (mh vabatahtlike kaitse ning olulised põhimõtted, nt vabatahtlikkuse altruistlik olemus). Seadus määratleb lühiajalise ja pikaajalise vabatahtliku tegevuse, kusjuures pikaajaline on vabatahtlik tegevus siis, kui inimene panustab kolme kuu jooksul järjepidevalt enam kui 10 tundi nädalas. Selliste vabatahtlikega tuleb sõlmida leping ning neil on õigus ravikindlustusele.

Mõnes riigis (nt Makedoonia) määratleb seadus välismaale lähetatud vabatahtlike ning riigis tegutsevate välisvabatahtlike õigused ja kohustused. See on kaasa toonud arutelusid üle-Euroopalise seaduse vajalikkusest, et välisvabatahtlike õigusi ja kohustusi mõistetaks ühtmoodi.

Kokkuvõtteks

Küllap ongi kõige suuremaks väljakutseks toetada strateegiadokumentide, seaduste ja määrustega vabatahtlikku tegevust nõnda, et seda üle ei reguleeritaks ning et vabatahtlikul säiliks vabadus ja paindlikkus tegutseda oma südametunnistust mööda. Püüd kõike reguleerida võib kaasa tuua soovitule hoopis vastupidise olukorra: kui vabatahtlike kaasamine on liialt keeruline, püütakse hakkama saada ilma nendeta.  Küllap on nüüd – uue arengukava koostamise aegu – paslik meilgi mõelda, millist vabatahtliku tegevuse keskkonda me arendada soovime.

Mitmete Euroopa riikide vabatahtliku tegevuse keskkonnast saab lugeda Euroopa Vabatahtlike Keskuse käsiraamatust.

Mõtiskles Anu Viltrop

Tagasi nimekirja