Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Mis oleks, kui jätame ressursid kogukonda?

Küllap on iga vabatahtlikke kaasav organisatsioon mõtisklenud, kuidas tänada vabatahtlikke tehtud töö eest. Ilmselgelt pole olemas ühest ja kõigile sobivat retsepti, sest inimesed on väga erinevad, samuti on väga erinevad nende eesmärgid ja motivatsioon vabatahtlikus tegevuses kaasa lüüa. Tõsilugu on aga see, et vabatahtlike tunnustamine ja tänamine on tegelikult pidev protsess.

Eestis pole sugugi harv, kui vabatahtlikke tänatakse kingituste, kinkekaartide ja ühisüritusega, aga on  teisigi võimalusi. Näiteks – kogukonnaraha.

Mis on kogukonnaraha?

money_183294Seaduslikuks maksevahendiks on Eestis loomulikult euro. Samas pole midagi ebaseaduslikku selles, kui osapooled lepivad omavahel kokku teistsugustes arveldusviisides. Näiteks võivad müüja ja ostja kokku leppida, et arveldavad omavahel värvilistes klaasikildudes (nö lepinguline maks). Loomulikult puudutab taoline arveldamine ainult kokkuleppe osalisi, keda võib olla 2, 20 või ka 2 miljonit – kuni maksevahendit ei suruta peale kokkuleppevälistele isikutele, pole vahet. Lepingulist maksevahendit võib nimetada kuidas iganes, ka rahaks. Tinglikult võib nimetada sama nähtuse ilminguiks ka kaupluste või lennuliinide sooduskaarte või miks mitte ka Bitcoini – internetikogukonna raha.

Maailmas on selliselt toimivaid kohalikke rahasid kuni 5000 ringis, mis on väga erinevad nii ülesehituselt, loogikalt kui ka eesmärkidelt. Mõned on olnud kõigest paarikuulised eksperimendid, mõned on toiminud juba aastakümneid. Mõned on läbi kukkunud, teised jälle olnud väga edukad. Mõned neist on elektroonilised, teised paberil.

Esimesed Eesti alternatiivrahad sündisid kolmes eri paigas üksteisest peaaegu sõltumatult. Võrumaal Urvastes on käibel urban, Luigel, Harjumaal Kiili vallas on käibel kroon ning Paides on käibel P.A.I. Urban ja P.A.I loodi mõlemad 1. mail 2010, Luige kroon sündis aasta hiljem, 1.mail 2011.  Neid kogukonnarahasid on Kristjan Jansen nimetanud oma bakalaureuse töös talgurahadeks, sest sisult on tegu uuendusliku võimalusega, kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd.

Alternatiivraha-algatusi on Eestis veel. Näiteks 2009. aastal käivitus Teeme Ära tegemistest välja veebipõhine ajakrediidisüsteem Õnnepank, alates 2011. aastast annab Tartu Hoiulaenuühistu välja Eesti veksleid, 2012. aastast on oma kogukonnaraha – jullar – ka Juula küla Seltsil (Jõgevamaal), mille eest saab tasuda seltsi liikmemaksu ja rentida näiteks külamaja.

Täna räägime lähemalt P.A.I.st

Mis on P.A.I.?

P.A.I. väljaandmise peamiseks aluseks on kogukonna heaks tehtud vabatahtlik töö, st tegevus millega on panustatud mitte erahuvidesse, vaid kohalikesse avalikesse huvidesse ning mille eest ei saada tasu. Sellisteks töödeks võivad olla talgud, vabatahtlik tegevus vabaühendustes või ka lihtsalt kogukonna liikmete toetuseks tehtud heateod. Lisaks võib P.A.I.sid osta (kursiga 1:1 eurole) või hankida neid kohalikku kaupa müües või teenust osutades.
Kehtib egalitaarsuse printsiip: P.A.I. väljaandmise aluseks on vabatahtliku tegevuse tunnid, st üks töötund – sõltumata töö liigist – vastab 3-le P.A.I.-le. Töötades näiteks avalikel talgutel 4 tundi, võib seega teenida 12 P.A.I.d. P.A.I.sid annab välja P.A.I.de Pank, mis koosneb omakorda seitsmest kohalikust seltsingust.

Tulenevalt vabatahtliku tegevuse olemusest ei ole P.A.I.de Pangal kohustust neid esmasel väljaandmisel (nö emiteemirisel) vabatahtliku töö eest välja anda.  Ka P.A.I nimetus iseenesest viitab tänule või kingitusele ning Pangal on õigus täiesti iseseisvalt otsustada, kas sellist tänu osutada või mitte. Oluliseks märksõnaks see, kas tööd on tehtud avalikes huvides ja tasuta või mitte. Pärast P.A.I.de esmast väljaandmist P.A.I.de Panga poolt on nende edasine kasutus juba täiesti vaba, st P.A.I. omanik otsustab ise, kas seda müüa, kinkida, selle eest midagi osta vms.

Kui mõni kaupleja (kauplus, omavalitsus, MTÜ jne) soovib hakata P.A.I.sid kasutama, siis lepitakse Pangaga kokku vastavates tingimustes, mille kohta Pank väljastab kirjaliku kinnituskirja, kuhu märgitakse et milliseid kaupu ja millises ulatuses (näiteks 40% ulatuses koguhinnast) ning mis tingimustel (näiteks iga kuu esimesel kuupäeval) saab P.A.I.de eest osta.

Mida teha teenitud P.A.I.dega?

Praegu saab P.A.I.sid kasutada näiteks Paide kogukonnakeskuses, kus poole hinna ulatuses saab tasuta P.A.I.des ostes taaskasutuses ehitusmaterjali (vanad ehituspalgid, uksed, aknad jms), laenutades tööriistu, tasudes koolituste eest, makstes Welopargi rataste laenutamise eest. Mõnikord saab P.A.I.dega tasuda wabakohvikus ja kontserditel, samuti kehtib P.A.I. Paide kinos.

Milline võiks olla P.A.I laiem rakendus?

Kes siis saaksid või võiksid olla P.A.I. des kauplejad? Selleks võivad olla nii äriühingud, omavalitsused kui ka vabaühendused. P.A.I. on tegelikult omavalitsuse jaoks väga heaks võimaluseks toetada vabatahtlikku tööd ja kohalikku arengut ka siis, kui ei ole võimalik selle jaoks otseselt rahalisi vahendeid panustada. Kuna P.A.I.sid antakse välja kohaliku kogukonna heaks tehtud vabatahtliku töö eest, siis võib öelda et selles osas on omavalitsus raha nö kokku hoidnud.

See tähendab, et kui omavalitsus otsustaks tänuks tehtud töö eest pakkuda mõnd teenust nö P.A.I. soodustusega (näiteks spordisaali, ujula, kino, ürituste vms eest saaks poole hinnast maksta P.A.I.des), siis toetaks ta otseselt neid, kes tema piirkonnas on kogukonna arengusse panustanud (seda tagab P.A.I.de väljaandmise alus). Sel moel saaks omavalitsus panustada vabatahtlikku töö ja kogukonna arengu toetamisse kaudselt.

Kuna soodustusega kaasneb suurenev teenuse tarbijate hulk, siis ei pruugi omavalitsus ka nö pärisrahas kaotada (käive kokkuvõttes suureneb). Nö P.A.I. soodustus ei pea ju olema alaline, piisaks ka ühest „P.A.I.-päevast“ kuus või nädalas. Ent ka minimaalse rahalise kaotuse puhul on P.A.I. soodustuse moraalne tähendus väga oluline.

Äriühingud teevad ikka aegajalt hinnasoodustusi. Nende tähendus oleks aga suurem, kui hinnasoodustus toetaks kohalikku ja kogukonda (kaudselt siis äriühingu klientuuri) toetavat ostjat. Sellise ostja kindlakstegemine on väga lihtne, sest sellisel ostjal (ja ei kellelgi muul) on P.A.I.d. Seega kui kord kuus või nädalas teha teatud kaupadele P.A.I.-soodustusi (näiteks poole hinnast võib tasuda P.A.I.des), siis oleks soodustuse mõju kohalikule tarbijale suurem, samuti toetaks ettevõtja avalikult kohaliku kogukonna arengut ning sellesse panustamist. Ka suureneks suure tõenäosusega klientuur (see on ju ka igasuguste sooduskaartide kasutamise eesmärk).

P.A.I puhul peaks selline kaup olema kindlasti kohalikku päritolu (näiteks Järvamaal toodetud) ning mitte minema vastuollu nn säästva arengu põhimõtetega. See omakorda aitab kauplejal eristuda ja fokuseerida ühele kindlale tarbijate grupile.

Vabaühendused saavad mitmeid teenuseid pakkuda P.A.I.de eest – näiteks koolitusi, osalemist üritustel, meenete ostmist jms. Sel moel julgustatakse ostjaid osalema vabatahtlikus tegevuses (kasvõi sellesama vabaühenduse kaudu), millega P.A.I.sid saab teenida. Nii kasvab ühenduse võimekus vabatahtlike kaasamiseks ja oma tegevuse laiendamiseks.

Üks põhjus kasutada euro kõrval paralleelselt sellist kohalikku maksevahendit on ka see, et nii on võimalik hoida kaupade ja teenuste käivet aktiivsena ka siis, kui tarbijatel „pärisraha“ napib.

Milline on kogukonnaraha laiem kasu?

Raha võib olla muuhulgas tõhusaks vahendiks kohaliku võimekuse või konkurentsivõime tõstmiseks, või ka kohaliku eneseteadvuse või hoopis sotsiaalse läbikäimise hoogustamiseks. Rahvusvahelised suurkorporatsioonid ei ole tingimata kurjast, rahvusvahelisel suurkaubandusel on oma olulised plussid, ent reeglina imevad nad kohaliku kogukonna ressursid tühjaks. Sealt, kuhu tekivad näiteks supermarketid, kaovad järjekindlalt ja lõplikult väikeärid, mille pidajad on olnud just kohalikud inimesed ja kus reeglina just kohalikku kaupa ja toodangut pakutakse.

Lisaks voolab kogukonnast välja tarbijate raha, sest reeglina ei ole selliste suuräride omanikud kohalikud. Kohaliku ressursi kaitsmise üheks vahendiks ongi kohalik raha. See ei asenda näiteks eurot, vaid toimib selle kõrval, paralleelselt. Kohaliku raha eest saab osta üksnes kohalikku kaupa või teenust, kas seda määratletakse linna, maakonna vm piiridega ning milliste kriteeriumite alusel – see on juba iseküsimus.

Seega, kui ostjad tasuvad kohaliku toodangu või teenuse eest kohalikus rahas, siis on garanteeritud, et see ressurss ei voola kogukonnast välja, sest kohaliku rahaga pole väljaspool kohalikku kogukonda lihtsalt midagi peale hakata. Selline kauplemine toetab just kohalikke ärisid. Nii muutub kohalik raha omamoodi „kliendilojaalsusrahaks“, st seob ostjad ja müüjad kokku ning toetab niimoodi kohalikku arengut.

Võimalik, et ärimees mõtleb ainult sellele, kuidas kasvatada käivet ja teda ei huvita eriti kohalik areng. Ka kohalik tarbija võib mõelda peamiselt võimalikult soodsate ostude, mitte kohalike äride toetamise peale. Ent tegelikult ei ela ja toimeta kauplejad ja tarbijad isoleeritult. Nende mõlema parimad huvid on seotud just kohaliku keskkonna arenemisega. Kokku on nad tegelikult kogukond. Kaupleja huvides on ostujõuline ning võõrale just teda eelistav tarbija. Selline tarbija tekib aga siis, kui tema elukoht pole lihtsalt koht, kus magada ning tööl käia tuleb kusagil mujal. Kui tarbijal on põhjust ja võimalusi olla rohkem kohapeal, sest siin on töökohad, mitmekesine kauba- ja kultuurivalik ning kui ta tänu sellele on hakanud suhtuma oma elupaiga ehk kogukonna arendamisse terviklikumalt, siis külastab ta ka kohalikku kaupmeest rohkem.

Ja teistpidi – kui kohalik kaupmees mõistab, et kogukonna arengusse panustamine on nii tema ärihuvides, kui parendab ka tema enda elukeskkonda, siis paranevad ka tarbija jaoks võimalused – rohkem mitmekesisust, valikut ja hinnasoodustusi. Sellised on olnud mitmete kohalike rahasüsteemide mõjud.

Kuidas edasi?

Loomulikult ei juhtu ülalnimetatud arengud automaatselt. Ei piisa sellest, kui keegi kohaliku raha tähed valmis trükib.

Vastupidi, kogukonna raha arendamine nõuab palju tööd ja kokkuleppeid erinevate osapoolte vahel. Eesti kogukonnarahade tugevamat levikut on piiranud paraku inimressursside nappus – Paide P.A.I. vajab asjaosaliste hinnangul edasiarendamist, Luige kroonil ei ole hetkel palju reaalseid rakendusvõimalusi, Urvaste urbanit jagatakse suures jaos talgute ajal ning põhiline kasutusvõimalus on nendega maksmine kohalikul urbanipäeva laadal.

Potentsiaali aga on.

 

Antud blogilugu on kokku pandud kahe materjali põhjal:

  1. Järvamaa kogukonnaleht “Koosolek” nr 13, 2013
  2. Kristjan Jansen – Brasiilia ja Eesti alternatiivrahasüsteemid, bakalaureuse töö. Tartu Ülikool, 2014
Tagasi nimekirja