Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Mis seal Helsinkis siis toimub?!

Eelmisel kevadel käisid vabatahtliku valdkonna eestvedajad Eha Paas ja Anu Viltrop uurimas, kuidas on Helsinki linnas vabatahtlikke kaasatakse (loe lisaks näiteks siit  ja siit).  Saime tookord aimu Helsinki linna aktiivsest rollist vabatahtliku tegevuse korraldamisel ning tahtsime seda tutvustada ka meie kohalike omavalitsuste esindajatele.

Möödunud neljapäeval, 23. mail, sai õppereis ka teoks. Helsinki linna vabatahtlike kaasamismudeliga tuli tutvuma 15 inimest.

Hommikul saime tutvuda Helsinki linna sotsiaal- ja tervishoiu osakonna juhataja Juha Jolkkoneni ning Helsinki linna vabatahtlike koordinaatoritega. Saime teada, et Helsinki linna soovitakse arendada koos elanikega: linn peaks olema ideede ja teenuste platvorm; see on igaühe jaoks ja seda ehitatakse üheskoos. Oluline on mõista, et kui soovime edukalt vabatahtlikke kaasata, tuleb kohandada oma tööstiili ja protsesse vabatahtlike vajadustest lähtuvalt.

Helsinki linna vabatahtlike võrgustikku kuulub üle 3000 inimese, kusjuures kõige enam tegutsevad vabatahtlikud sotsiaalvaldkonnas. Saime teada, et suur osa sotsiaalvaldkonnas tegutsevaid vabatahtlikke on ise praegused või endised sotsiaalteenuste kliendid: sotsiaaltöötajad pakuvad oma klientidele julgelt vabatahtliku tegevuse võimalusi välja, see on justkui omalaadi osa rehabilitatsiooniprogrammist. Ka meie võiksime julgemini mõelda sellele, kuidas kaasata vabatahtlikke erinevatest riskigruppidest ja toetada vabatahtliku tegevuse abil nende elukorralduse paranemist.  Nägime ka seda, et Helsinkis pakuvad eakatele tegevusi tihtipeale justnimelt eakad vabatahtlikud.

Saime reisil kinnitust, et vabatahtlike koordinaator peab tegutsema piirkondlikult. Koordinaatori olemasolu aitab asutustel keskenduda põhitegevustele.  Eestis tasub ilmselt siiski mõelda, kas meil on mõistlik vabatahtlike kaasamist korraldada omavalitsuste poolt või hoopis koostöös kohalike ühendustega.

Oli südantsoojendav näha teadlikku, avatud ja toetavat suhtumist vabatahtlikkusse tegevusse. Vabatahtlik tegevus võiks muutuda loomulikuks osaks ka Eesti organisatsioonides ja omavalitsustes. Selleks, et see juhtuda saaks, tuleks eelkõige tuleb tegelda omavalitsuse juhtidega ning piirkondlike vabatahtlikke kaasavate asutuste ja organisatsioonidega. Vabatahtlikkuse arendamisega tuleb tegelda järjepidevalt ja koostöös erinevate osapooltega.

Pärastlõunal külastasime Helsinkis Kustaankartano ja Kampi teenusekeskuseid, kus meile avaldas muljet vabatahtlike panus ringide eestvedamisel ning grupitegevuste läbiviimisel. Osaliselt toimib see täna ka Eestis,  näiteks pakuvad vabatahtlikud eakatele tegevusi mitmetes päevakeskustes. Nii süsteemset ja läbimõeldud süsteemi me ometigi Eestist ei leia.

Erinevalt meie pilootprojektist, Helsinkis vabatahtlikud üldjuhul abistatava kodus ei käi. Külastatud teenusekeskustes vabatahtlikud ei tee personali abistavaid töid, vaid nad viivad läbi erinevaid ühistegevusi ning huviringe. Alustavale vabatahtlikule tutvustatakse asutuse töökorraldust, kuid põhjalikumat koolitust läbi ei viida: vabatahtlikud pakuvad tegevusi, mis eriteadmisi ei vaja. Loomulikult sõlmitakse teenusekeskuses vabatahtlikega lepingud, mis sisaldavad ka konfidentsiaalsusnõuet. Lepingud sõlmitakse üldjuhul tähtajatud. Vabatahtlik saab lepingu alati lõpetada, kui ta enam abiks käia ei saa ega jaksa.

Kustaankarto teenusekeskuses on vabatahtlikel spetsiaalne riietus. Ka meie võiksime korraldada näiteks hooldekodudes tegutsevate vabatahtlike eristamiseks spetsiaalse riietuse või tunnusmärgi.  Mõelda tuleks ka vabatahtlike tegevusega seotud maksukohustustele: näiteks kui me tahame tänasel päeval motiveerida vabatahtlikku teatripiletiga, tuleb sellelt maksta erisoodustust.

Helsinki linnas on vabatahtlikud kindlustatud. Meil Eestis on aastaid olnud probleemiks, et vabatahtlike kindlustamiseks sobivat kindlustustoodet Eestis ei ole. Samas on näiteks loodustalgutel, varjupaikades, sihtgrupiga töötades kindlustus kindlasti oluline. Helsinki linna näitel võib küll öelda, et kindlustusjuhtumeid on aastate jooksul tekkinud vaid paaril korral.

Eesti on väike, kuid meie piirkonnad ja omavalitsused on erinevad, muuhulgas on erineval tasemel arenenud koostöö. Seetõttu on mõistlik vabatahtlike kaasamiseks leida erinevaid toimimismudeleid. Ometigi võiks arusaam sotsiaalvaldkonnas tegutsevast vabatahtlikest ja nende kaasamisest põhiprintsiibis olla ühtne. Kindlasti tuleb vältida ülereguleerimist.  Sotsiaalvaldkonnas on kohalike omavalitsuste roll väga oluline, riik ei saa sotsiaalvaldkonnas omavalitsuste eest vabatahtlike kaasama hakata. Riigi ülesandeks võiks olla pigem teadlikkuse tõstmine, selgete standardite ja juhiste tagamine.

Helsinki kogemus näitas, et ka meie Eestis oleme õigel teel: asjad võtavad lihtsalt aega.  Ka meil siin Eestis on vabatahtlikes suur potentsiaal, mida on mõistlik „ära kasutada“ ka sotsiaalvaldkonnas.

Kirja pannud Anu Viltrop ja Eha Paas

Tagasi nimekirja