Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Saara vahekokkuvõte vabatahtlikkusest

Saara Mildeberg
Saara Mildeberg

Minu nimi on Saara, olen 23-aastane tudeng Tallinnast. Muud täpsustused ehk ei olegi olulised, sest vabatahtlik võib olla igaüks, olenemata taustast või tagamõttest. Mina näiteks olin kõigest 15, kui sõbranna kesksuvel helistas ja küsis, ega ma uue kodukandi folgifestivali korraldamises kaasa lüüa taha. Mis mul ikka selle vastu olla sai, kui olemas oli hea seltskond, söök ja jook ja tööd palju tegema pidanud. „Vabatahtlik tohib nautida tööst vabal ajal kõike festivalil pakutavat,“ oli must-valgel kirjas lepingus, millele tollal vanema allkirja paluma pidin. Tundus tugev sümbioos. 2015. aasta augustis olin Viru Folgil vabatahtlikuna abiks juba kaheksandat korda. Öeldakse, et inimese elus algab iga seitsme aasta tagant uus etapp ja hoolimata sellest, et ma ei tunne jätkuvalt vajadust iga sammu või käeviipe eest tasu küsida, on küllap aeg sobilik tagasivaateks.

See on üks vabatahtlik olemise positiivsetest stereotüüpidest: raha ei saa, aga kuludega nulli ikka, lisaväärtuseks hüved ja kogemus. Kogemus, kusjuures, ei pruugi olla ainult selline, millest sõpradele hiljem vahva rääkida, vaid miskit, mille abil oma CVd täiustada. Pärast keskkooli lõppu ei olnud mul kiiret ei edasiõppimise ega täiskohaga töö leidmisega. Viimast poleks maakohast pärit plikale, kes pole eal kuskil päris palgal olnud, võõras andnudki. Ometi ei olnud selles seisus midagi morjendavat: 19 ja töötu aastal 2011, milline täpne ajastus! Tallinn, Euroopa kultuuripealinn, vajas pidevalt vabatahtlikke, ja nõnda sai minul harjumuseks kultuuriürituste kodulehtedele laekuva info abil aega sisustada, leides igal kuul erinevaid ettevõtmisi, millel vabatahtlikuna osalemine mammonat ei mõjutanud, aga arendas ometi vaimset vara ja eneseteadlikust, empaatiavõimet ja suhtlusoskust. Lisaks lugematud inspireerivad inimesed, kellega kohtusin– üldjuhul tigedad ja ihned tegelased tasuta tööd ei tee.

Just nagu Hunt Kriimsilm, olen ma alates sellest ajast vabatahtlikuna olnud pidude piletimüüja- ja kontrollija, konverentside garderoobitädi, muuseumi näitusevalvur, jalgrattaparkla ülemus, ürituseala prügikorjaja, supiköögi toidujagaja, filmisaali ehitustiimis, lavamänedžeri abi ja festivalifotograaf. Pikematest projektidest veetsin 2013. aasta suvel oma senise elu kõige kuumema juunikuu Ukraina lastelaagris inglise keele õpetajana. 2015. aasta juulikuus elasin Võru linnas vabaõhunäituse rütmis, olles abiks Kilomeeter Skulptuuri meeskonnale.

See on nagu mingi pisik: kui juba korra kuskil tegutsenud ja positiivselt meelde jäänud oled, kutsutakse sind ikka tagasi – või edasi – ja vahel viivad kontaktid korraldajate ja kolleegidega lausa tõsisemate ja püsivamate ametiteni. Praegu on vabatahtlikkus minu jaoks eelkõige ettekääne põhitegevusest kõrvale hiilimiseks, kõrgete kvalifikatsioonideta ja koolitusteta katsetamiseks, varjatud oskuste proovile panemiseks ja enese üllatamiseks. Vabatahtlikkus on vabadus valida ja võimalus kogeda. Muidugi on festivali korraldamine midagi muud kui iganädalane kõhutäite jagamine supiköögis või intensiivne mitmekuune programm võõra maa orbudekodus, aga usun, et haltuura asemel vabatahtlikuna tegutsemise alge on sama – siiras kontakt kogukonnaga, oluline olemise tunne, mida sotsiaalsel loomal elutähtsaks heaoluks tarvis.

Kui palju ja kuidas sellesse panustada, on igaühe enda otsustada, aga altruism ei tohiks tükki küljest võtta ja vähemalt lokaalsel tasandil on selle eest võimalik hoiduda. Näiteks saab vabatahtlikku tegevust vahendava või koordineeriva organisatsiooniga kirjaliku lepingu. Näib, et võimalus vabatahtliku töö puhul mõlema poole õigused ja kohustused sätestada, tuleb tihti üllatusena. Ehk on kodanikuühiskond trend, mille toimemehhanismidest ei ole Eestis veel päris selgesti aru saadud? Kuigi pea iga festival on taibanud, et särasilmsed vabatahtlikud on müstilised olendid, kelle kampa kutsumine kasu toob, jääb enamasti teadvustamata, et vastutuse andmine ja teisalt ka võtmine vajab fikseerimist. Ometi teeb lepingu olemasolu elu kergemaks, kaitstes nii organisatsiooni kui vabatahtlikku möödarääkimiste ja ärakasutamise eest. Seda ikka juhtub, nagu vahel sõprade käest kuulma olen juhtunud. Samas tuleb õnneks tihedamini ette tõdemust: iga positiivne vabatahtlikukogemus annab energialaengu, mis süvendab arusaamist: raha ei ole ja saa eales ainsaks väärtuseks, mille nimel pingutada.

Mõtiskles Saara Mildeberg

Tagasi nimekirja