Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Seltsis on segasem

Möödunud aasta augustis asus Liikumine Kodukant kuues maakonnas välja töötama ja testima vabatahtlike kaasamismudelit hoolekandesüsteemis.  Tänasel päeval pakuvad vabatahtlikud seitsmes (!) Eesti maakonnas seltsi ligi kolmesajale eakale ja erivajadusega täisealisele inimesele. Nende inimeste omavahelistest kohtumistest on sündinud juba praeguseks mitmeid tuhandeid eripalgelisi lugusid ning ühiselt on tehtud hulgaliselt põnevaid asju. Ütlemata hea meel on selle üle, et tänu vabatahtlikele on üle Eesti tekkinud juurde inimesi, kellel on üksilduse peletamiseks häid ja armsaid seltsilisi külla oodata.

Tiiut ja Andret ei seosta esmapilgul miski. Nad elavad küll ühes väikelinnas, kuid nad pole sugulased ega vanad peretuttavad. Üks neist on vana ja teine noor. Üks on jutukas ja teine vaiksevõitu. Üks vaatab mind otse ja suure huviga, teine piilub pigem altkulmu.  Ometigi kohtuvad nad regulaarselt ja naudivad teineteise seltskonda. Tiiu ja Andre said esmakordselt kokku tänavu kevadel, kui  Kodukandi Harjumaa piirkonna koordinaator nad kokku viis, tegevuse sisu selgitas ning portsule paberitele allkirju palus. Edasine suhtlus jäi Tiiu ja Andre korraldada ning välja nuputada.

Kui ma viis kuud hiljem Tiiu koduuksest sisse astun ning tema pisikesse kööki toolile istuma mahutan, näen kohe, et olen trüginud sõprade omavahelisse juturingi. Olen tüütu ja ebavajalik, kuid tahan ometigi teada, kuidas nemad vabatahtliku seltsilise teenust on sisustanud.

Tiiu istub oma toolil tikksirgelt ja enesekindlalt: „Vabatahtlikkus on mulle tuttav teema ja seetõttu ei kahelnud ma hetkegi, kui mulle sotsiaalosakonnast helistati ja sellist võimalust pakuti.“ Tiiu tõdeb, et tema ümber oli piisavalt nõuandjaid, kes oma küsimusi ja kahtlusi vaka all ei hoidnud ning ei soovitanud võõrast inimest oma koju lasta. Tiiu vastuväidetest ei hoolinud. Tema töö on alati nõudnud palju suhtlemist ning inimestega läbikäimist ning hirmu ta seetõttu ei tundnud. „Mõtlesin, et kui inimene ei sobi, siis ei sobi, mis siis ikka“ nendib Tiiu. Näib siiski, et Tiiu ei riskinud asjata. Andre on igati viisakas ja hea lastetoaga noormees, teab ta kindlalt väita.

Andre jaoks on vabatahtlikuks seltsiliseks olemine esmakordne kogemus vabatahtlik olla ning on oma valikuga väga rahul. „Otsisin endale vabatahtlikku tegevust justnimelt sotsiaalvaldkonnas, sest tahtsin seda eriala ka ülikooli õppima minna (muide, kooli sai Andre sisse!). Leidsin Vabatahtlike Väravast kuulutuse, kirjutasin, käisin koolitusel ja nii see läks. Ikka aitad inimesi, aga sedasi saab põhjalikumalt“ muheleb noormees ning nendib, et tal läks ilmselt väga hästi, sest klapp Tiiuga on imehea.

Eks alguses oli natukene kohmetust ka, kuid ühine keel leiti kiiresti. Üldjuhul kohtuvad Tiiu ja Andre kord nädalas. Kui Andrel tööl kiire on, siis ka kahe nädala tagant. Tiiu igatähes on kodus ja ootab.

Peaasjalikult kohtutaksegi Tiiu köögis ning aetakse juttu, kusjuures jututeemad varieeruvad elust-olust maailma võluni ja valuni. Andre noogutab: „Hakkasime kiiresti hästi läbi saama ning ühiseid jututeemasid on meil palju!“ Tiiule sõnab naeru pugistades sedagi, et tänu Andrele  teab ta, kuidas noored elavad.

Tiiul on jalad haiged ning üksi kodust väljapääsemine raske. „Valla poolt käib inimene üks või kaks korda nädalas ning toob toidu koju, kuid rohkemaks ei jätku tal aega,“ jutustab Tiiu. Seega, kuigi enamasti istuvad Tiiu ja Andre köögis ja jutustavad, käiakse mõnikord koos majast väljas ka. Andre kõrval ei pea Tiiu kartma, et õues hätta jääb, kuigi energiat röövib treppidest alla-üles saamine ja ringi kõndimine siiski omajagu.

Teinekord võtab Andre Tiiu aga oma auto peale ning minnakse seiklema. Näiteks on nad käinud Keila mõisapargis ning Laulasmaa metsaradadel jalutamas. Kaugele ei olegi vaja minna, sest kauneid paiku on kodu lähedal küllaldaselt. „Mina metsa oma jalgade ja mõistusega üksi ei läheks. Aga kui noor inimene viib, siis lihtsalt tambin suure innuga järgi. Metsas on väga hea olla,“ muheleb Tiiu.

Kui küsin, kui kauaks nende suhtlust võiks jätkuda, on Andre optimistlik: „Ma ei usu, et midagi muutub. Meil on mõnus omavahel suhelda ja küllap see nii ka jääb.“ Tiiu on prognoosides mõnevõrra tagasihoidlikum: „Mina sõltun Andrest, sest ta on veel noor inimene. Ta töötab ja õpib ning oma elu on ka vaja ära elada. Seda on päris palju! See on imetore, et Andre jõuab oma elu kõrvalt minu juures käia. Püüan meeleheitlikult meenutada, mida ise 23-aastaselt tegin. Kas ma käisin kellelgi abiks või ei käinud? Võibolla ei tahagi enam mäletada. Igal juhul on see suur asi, kui inimene vabatahtlikult tuleb ja klapib nii hästi. Isegi, kui me tulevikus riidu läheme, on see, mis olnud, suur asi.“

Andre sõnul on kõik tema sõbrad noored ja uljad ning üksteise eripärade ja veidrustega lepitakse kergesti. „Eks on küll küsitud, et misasja ma siis täpselt teen. Eks ma siis seletan. Minu jaoks on see südameasi, teengi neid asju, mis mulle meeldivad. Olen mõelnud, et läheks vabatahtlikuks ka hooldekodusse, aga hetkel ei jätku selleks aega. Eks ma siis koolis õpin ja kogen. Minu jaoks on seltsiliseks olemine palju teadmisi juurde andnud, näiteks saan teada, kuidas sotsiaaltöötaja Tiiut abistab,“ jutustab Andre.  Igal juhul soovitab Andre vabatahtliku seltsilisena kätt proovida igaühel, kel on soov aidata inimesi.

Tiiu on üllatunud, kui kuuleb, et sugugi kõik inimesed avasüli vabatahtlikku oma koduuksest sisse ei lase. Tiiu lausub sedasi: „Kui inimene on adekvaatne, siis ta saab aru, kellega ja kuidas ta suhtleb. Mingisugune elukogemus on ju juba olemas, selle põhjal tuleb inimest hinnata ja otsuseid teha. Kuigi vanemad inimesed kipuvad natukene umbusklikumad olema, võiksime üldiselt inimesi ikkagi usaldada. See on suur ja imeline asi, kui inimene – eriti noor inimene – tahab vabatahtlikuks tulla ja seltsiks olla,“ mõtiskleb naine.

Süda on kerge, kui koju lähen. Soovin vaid, et suudaksime seltsilisi pakkuda rohkematele inimestele. Ehk tuled ka sina appi?

Kirja pannud Anu Viltrop

2018. aasta augustist kuni 2020. aasta juunini viib Eesti Külaliikumine Kodukant Sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi hanget “Vabatahtlike rakendamise koostöömudeli testimine hoolekandesüsteemis ja üle-eestiliselt rakendatava koostöömudeli väljatöötamine”. Hanget rahastab Euroopa Sotsiaalfond projektist nr 2014-2020.2.02.001.01.15-0002.

Tagasi nimekirja