Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Tähelepanu! Hundid taas tulekul!

Pimedate Ööde Filmifestival ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist: juba 22 aastat järjest on filmihuvilistel nii Eestis (kui ka kaugemal!) põhjust põnevusega novembrit oodata. PÖFF on aja jooksul jõudsalt kasvanud ning 30 filmi asemel linastub nüüd kahe nädala jooksul 250 täispikka filmi ning lisaks põhiprogrammile toimub paralleelselt veel kolm festivali:  PÖFF Shorts, JustFilm ja rahvusvahelise filmitööstuse üritus Industry@Tallinn ja Baltic Event.

Juba päris esimesest festivaliaastast alates on sündmuse läbiviimiseks kaasatud vabatahtlikke. Kui esimesel aastal piisas kümnekonnast abilisest, siis tänaseks on festivali sujuvaks läbiviimiseks vaja ligi 400 vabatahtlikku. PÖFF aga muudkui kasvab ning hinnanguliselt on mõne aasta pärast vaja juba üle 600 vabatahtliku abilise.

Selline hulk nõuab nutikat süsteemi, et kõik vabatahtlikud end hästi tunneks, oleksid asjadega kursis ning tahaksid järgmisel korral tagasi tulla. „Pole kahtlustki, et festival on vabatahtlike nägu. Nii see peabki olema! Seega ei saa me teha allahindlust. Kui festivalikülastaja saab kassas hea teeninduskogemuse või infokeskuse vabatahtlik annab asjatundlikku nõu, tundub ka festival kvaliteetne“ sõnab Mikk Granström, Pimedate Ööde Filmifestivali juhatuse liige. Mikk teab täpselt, et A kategooria festivali sujuvalt läbiviimine eeldab väga motiveeritud vabatahtlikke!

PÖFF tõmbab ligi väga erinevaid inimesi, nii noori kui vanu. Samuti on filmifestival alati olnud kakskeelne ning seega liituvad vabatahtlike ridadega meeleldi inimesed, kes on alles hiljuti Eestisse elama kolinud.

Vabatahtlike juhi Jaan Ulsti hinnangul tuleb üle poole vabatahtlikest festivalile ikka ja jälle tagasi. „Me vaatame igal aastal vabatahtike kaasamisstruktuuri üle ning analüüsime kuidas koolitame, õpetame, juhendame, toetame. See hoiab meid vormis. Tagasisideankeedis toovad vabatahtlikud välja, et peamine tulekupõhjus pole teps mitte unetud ööd, vaid vahetu suhtlus ja toredad inimesed. Tahetakse midagi ägedat ja ainulaadset: filmifestivalist ei saa ju osa iga päev. Tulemused näitavad, et festivali vabatahtik olla on atraktiivne ja üha atraktiivsemaks läheb. Ega me Jaaniga seisma ei jää, teeme plaane juba uueks aastaks ja pikemaks tulevikuks,“ jutustab Mikk.

„Kui me mõtleme, kuidas PÖFF üles ehitatud on, kuidas leitakse, valitakse välja ja tuuakse Eestisse filmid, kuidas filmi esitletakse, kuidas publik filmini jõuab: see vajab igas hetkes vabatahtliku abi. Festival on justkui luustik, vabatahtlikud on liha luudel. Mina hakkan lihaskonda ülevalt juhtima, kuid igal valdkonnal on oma juht, kes koordineerib vabatahtliku sisulist tööd. Suure hulga vabatahtlike kaasamine eeldab läbimõeldust ning ülesannete jagamist,“ jutustab Jaan.

Kuidas vabatahtlikke ette valmistatakse?

Vabatahtlikel on võimalus PÖFFil teha mitmesuguseid asju. Nad võivad olla infotöötajad, piiksutajad (piletikontrollijad), piletimüüjad, autojuhid, kinotehnikud, ürituste korraldajad või hoopis kassapidajad.  Iga valdkond on iselaadi ja isesuguse spetsiifikaga. Näiteks nõuab infotöötajate graafikute kokkupanemine ja materjalide laiali jagamine hoopis teistsugust lähenemist kui autojuhtide töö ettevalmistamine ja korraldamine. „Iga juht peab oma töövaldkonda hästi tundma, et ta suudaks vabatahtliku lühikese aja jooksul ette valmistada ja tegevusse suunata,“ nendib Jaan.

Igast vabatahtlikust sõltub palju. „Näiteks on autojuht väga oluline isik, sest ta on paljude külaliste jaoks esimene kontakt Eestis. Inimesi tuleb festivali ajal siia 78 erinevast riigist, neil kõigil on erinev taust ja erinevad kombed. Kes ootab, et uks tehakse lahti ja kohver tõstetakse autosse, kes eelistab seda ise teha.  Ja oh häda, kui autojuht loeb inimest valesti. Siis oleneb külalisest, kui suureks fopaa puhutakse. Kui ühe lennuga tuleb üks inimene Indiast ja teine Ladina-Ameerikast, siis nõuab see häid taustateadmisi ja suurepärast inimesetunnetust,“ selgitab Mikk autojuhi töö tagamaid.

Festivali korraldamine käib kindlas ajarütmis. Iga aasta augustikuu jooksul annavad valdkonnajuhid vabatahtlike juhile teada, kuipalju vabatahtlikke on sel aastal vaja, millised on nende rollid, tegevused ning tööde maht. Seejärel arutatakse läbi, millised võiksid olla kõige paremad inimesed ühte või teise rolli, millised peaksid olema nende oskused ja isikuomadused.

Järjepidevus ning vabatahtlike kogukonna hoidmine ja kasvatamine on PÖFFil väga oluline. Seetõttu alustatakse vabatahtlike armee kokkupanemist inimestest, kel festivalil tegutsemise kogemus juba olemas.  Nimelt selgitatakse augustikuus välja, kui paljud senistest vabatahtlikest on taas appi tulemas. Alles seejärel, septembri keskpaigas, algab avalik konkurss vabadele kohtadele. Tihtipeale on mõnda rolli alles jäänud vaid üksikud vabad kohad! Kuna kohti täidetakse põhimõttel kes ees, see mees, tasub konkursi avanedes kindlasti kiirustada!

Kõikide uute vabatahtlikega vesteldakse, kusjuures vestlusest võtab osa nii Jaan kui ka 1-2 osakonnajuhti, kelle valdkonda huviline kandideerimisankeedi järgi kõige paremini sobida võiks.

„Üldjuhul ei pea me inimestele ütlema ära seetõttu, et me ei leia neile sobivat rolli. Meil on palju erinevaid võimalusi erinevate huvide ja oskustega inimestele,“ arvab Jaan ja Mikk lisab: „Me eeldame, et iga vabatahtlik panustab festivali ajal, so kahe nädala jooksul, vähemalt 40-50 töötundi. Siis astub nii mõnigi ise sammu tagasi ja loobub.“ Selline töömaht on paratamatu, et ajagraafikud kokku jooksesid: suurel filmifestivalil elavad paratamatult täpse ajagraafiku järgi nii festivali eestvedajad, autojuhid, piletimüüjad, piiksutajad kui ka kõik teised.

Festivali aeg on kiire ja pingeline ning on väga halvasti, kui keegi poole pealt „välja praakida tuleb“. Õnneks selliseid viperusi igal aastal ei juhtu. „Muidugi juhtub, et keegi ei tule kohale, käitub halvasti või teeb vigu, aga eks me siis püüame klattida. Peaasi, et festivalikülastaja jaoks midagi ei muutu,“ jutustab Mikk.

Üldjuhul alustavalt vabatahtlikult erilisi oskusi ei eeldata (tõsi, autojuhiks ilma juhilubadeta tulla ei saa), kõik vajalik õpetatakse ettevalmistuse ja sisseelamise käigus. „Proovin esmase intervjuu käigus aru saada, millised on vabatahtliku oskused, huvid, motivatsioon, ambitsioon. Võimalusel paigutan inimesed sinna, kus neil oleks kõige põnevam ja kasulikum. Näiteks kui inimesel on soov saada kinno tööle või liikuda edasi filmitööstusesse, saame sobiva rolliga tema püüdlusi toetada,“ jutustab Jaan.

Vabatahtlike ettevalmistamisel on olulisel kohal infopäev, kuhu tulevad kokku kõik vabatahtlikud. Kõigepealt on umbes 3-4 tunni pikkune üldosa ning seejärel jätkub töö sektsioonides. Näiteks on infotöötajatele ette nähtud teeninduskoolitus, kus muuhulgas räägitakse erinevatest juhtumitest läbi aegade. Piletimüüjatele ja -kontrollidele, nö piiksutajatele, on ette nähtud praktiline koolitus, kus õpitakse kasutama vajalikku tehnikat. Seda koolitust aitab läbi viia Piletilevi.

Omaette ooperiks on graafikute paika loksutamine ning igapäevase töö korraldamine. Olulisema info saadab Jaan vabatahtlikele igal  hommikul meili teel. Varasemalt on vabatahtlikega tehtud lepinguid, viimasel ajal pigem mitte. „Suurte süsteemide puhul on ülereguleerimise oht suur, tekib kiusatus kõik detailid mõne dokumendi, paberi või lepinguga ära fikseerida, kuid tegelikult ei aita alati pabergi. Püüame teha oma tööd nii hästi, et inimesed ei jätaks tulemata,“ arvab Mikk. Jaan lisab, et oluline on  avatud ja läbipaistev kommunikatsioon, et vabatahtlikul oleks selge, millisel juhul ja kellega ta peab küsimuste ja probleemide puhul ühendust võtma: „See võtab pinge maha, kui tead, kelle poole pöörduda, kui kimbatus tekib,“ lisab Jaan.

Vabatahtlike töö efektiivsemaks korraldamiseks on kasutusele võetud meeskonna juhtimise rakendus Zelos, mis on loodud eelmise PÖFFi vabatahtlike juhi poolt just PÖFFi vajadustele mõeldes.

Kuidas hinnata, kas vabatahtlikud on teinud oma tööd hästi? Jaani ja Miku sõnul on väga oluline esmane tunnetus: kui asjad sujusid, siis oligi hästi. Igal juhul teeb iga osakond festivali järel kokkuvõtva koosoleku, et arutada, mis läks hästi, mis halvasti ning mida võiks edaspidi teisiti teha. Samuti kogutakse andmeid nii meeskonnalt kui vabatahtlikelt küsitluse kaudu, et teha sisukamaid järeldusi. „Võtsime eelmisest aastast suuna, et tahame teha tõenduspõhiseid muutusi ning korjame selleks süsteemselt andmeid,“ sõnab Mikk.

Vabatahtlike kogukond

Esiteks, muidugi, tuleb jalg ukse vahele saada. Filmifestivali vabatahtlikuks peab kandideerima ning sugugi igaüks sinna ei pääse. On auasi olla usaldatud ja meeskonda vastu võetud.

Vabatahtlike kogukonna kasvatamine algab juba enne festivali algust: toimuvad filmiõhtud, koolitused, ühised üritused. „On oluline, et inimesed saaksid juba eelnevalt üksteisega tuttavaks, sest festivaliaeg on pingeline ning meeskonnavaimu loomiseks pole mahti,“ tõdeb Jaan. Festivali ajal saab meeskond hoopis kõvasti vatti, sest tööd tehakse ikka hullumoodi.

Kogukonna kasvatamiseks on teisigi nippe. PÖFFi vabatahtlikud on festivali ajal tavaliselt kaelani selle sees: kaelakaart annab võimaluse tööst vabal ajal filme vaatama minna ning samuti on vabatahtlikul võimalus tasuta kinno tuua oma sõpru.

Lisaks palehigis töötamisele saab ka pidu: on PÖFFi ava- ja lõpugalad, on pidu festivali keskel. Igaastasele kogemusele paneb hüüumärgi vabatahtlike tänuüritus. Seal saab süüa-juua ning valdkonnajuhid annavad üle auhinnad oma tiimi ägedamatele abilistele.

PÖFFil vabatahtlikuks käimine on põnev kogemus ja ainulaadne seiklus, kuid sellel on veel teisigi hüvesid. Näiteks võib festivalil saadud kogemus tuua endaga kaasa tööpakkumisi. Kuivõrd näiteks piletimüüjad on saanud nii põhjaliku Piletilevi koolituse, on mitmed neist pärast sinna tööle läinud. Tehnikavaldkonnas tegutsevad vabatahtlikud satuvad tihtipeale tööle näiteks kinno. „Ju on meil sisukad koolitused,“ on Mikk uhke.

Filmifestivali vabatahtlikkond on ka PÖFFi enda tulevaste töötajate kasvulava. „Töötan siin juba kaksteist aastat ning selle aja jooksul on vabatahtlike juht vahetunud kolm korda: seni on kõik uued tötöajad tulnud meie vabatahtlike seast: kuulutame konkurssi välja ja teeme huvilistega vestluse. Kui me täna otsime oma meeskonda töötajaid, siis esimesena läheb kuuluus vabatahtlike gruppi ja sealt suure tõenäosusega leiame sobiva inimese ka,“ nendib Mikk. Jaan kinnitab Miku sõnu: „Ka mina olin enne vabatahtlike juhina alustamist mitu aastat vabatahtlik. Töötasin festivali keskuses, kus oli palju suhtlemist rahvusvahelise seltskonnaga. See andis hea ettevalmistuse ning korraldusmeeskonnale kindluse, et oskan oma uut rolli hästi täita.“

Pimedate ööde Filmifestival kindlasti kasvab ja areneb. „Ma arvan, et Götteborgi suuruse filmifestivali korraldamine oleks jõukohane ka Tallinnas. Tallinnas on praegu 80 000 külastust ja 1200 väliskülastust, Götteborgis ulatub külastuste arv 120 000-ni. Seega on kasvuruumi on veel palju. Kasvada tahame esmajoones nii, et filmide arvu asemel kasvaks nö festivaliturism,“ unistab Mikk.

Seega: kui tahad sinagi sellisest seiklusest osa saada, ole valmis, sest peagi hakkavad hundid taas uluma!

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja