Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Milline on vastupidav kogukond?

Hinnaguliselt panustavad (nii omaalgatuslikult tegutsevad kui organiseerunud) vabatahtlikud üle-maailma aastas töötunde samapalju kui seda teevad 109 miljonit täistööajaga töötavat inimest. Kui need töötajad moodustaksid omaette riigi, oleks see riik töötajate arvult maailmas viiendal kohal. Kahtlematult on tegemist märkimisväärse nähtusega, millest tahavad osa saada nii erinevad vabaühendused, avaliku sektori asutused kui ka otsustajad.

On ilmne, et vabatahtlikku tegevust tunnustatakse üha enam ka mitmesugustes rahvusvahelistes raamistikes ja lepingutes. Säästva arengu tegevuskava aastaks 2030 tunnustab vabatahtlikke kui kriitilist ressurssi ja valdkondadevahelist rakendamisviisi. ÜRO äsja valminud uuring „State of the World’s Volunteerism Report The thread that binds – volunteerism and community resilience“, uurib milline on kohalike kogukondade vastupidavus ning millist tuge ja toetust oleks oleks kogukondadel vaja, et olla paidlikud ja vastupidavad erinevates (sh ka ohu-)olukordades ja kriisides. Vastupidavuse üheks oluliseks eelduseks on aga vabatahtlike läbimõeldud kaasamine.

Selles uuringus vaadeldi nii organiseeritud kui omaalgatuslikku vabatahtlikkust. Hinnanguliselt toimub ca 70% maailmas aset leidvast vabatahtlikkusest mitteformaalselt (st toimub otse inimeselt inimesele) ning kõigest 30% toimub formaalselt, so erinevate organisatsioonide kaudu.

Uuringusse oli kaasatud enam kui 1200 osalejat 15 erinevast kogukonnast üle maailma.

Kogukonna vastupidavust defineeritakse uuringus kui võimet valmistuda ja planeerida, vastu võtta, taastuda ning edukamalt kohaneda erinevate sündmustega, olukordade ja kriisidega. Paraku ei  õnnestu ei looduslikke ega inimeste põhjustatud kriise alati vältida ning seetõttu oleks hea, kui kogukonna arendaksid oma valmisolekut reageerida erinevatele olukordadele. Uuringus leitakse, et inimestel, veelgi enam kogukondadel, on vabatahtliku tegevuse kaudu võimalik mitmesuguseid otsustusprotsesse otseselt mõjutada. Seda enam, et  vabatahtlikud on olnud kõikide suuremate kriiside ja katastroofide tagajärgede likvideerimisel esiliinil. Näiteks võitsid vabatahtlikud märkimisväärse rolli 2015. aastal Nepalis toimunud maavärina järel. Väljakutseks on aga see, et kui kogukondades tegutsevad vabatahtlikud peaasjalikult omaalgatuslikult, mitteformaalselt, võib see takistada tõhusat reageerimist ohu- või katastroofiolukordades.

Ohukohaks on seegi, et rohujuuretasandi vabatahtliku tegevuse iseorganiseerumine on tihedalt seotud kogukonna võimudünaamikaga, mis tähendab, et mõned haavatavad sihtrühmad võivad sellest ringist välja jääda. Vastastikune abi, eneseabi ja vastastikkus on isoleeritud ja haavatavate kogukondade jaoks eriti olulised toimetulekustrateegiad. Seega võib kohaliku tasandi vabatahtlik tegevus suurendada või hoopiski vähendada raskustes olevate kogukondade suutlikkust.

Vastupidavad kogukonnad on aga paindlikumad ning kiiremad, kui on vaja lahendada probleeme, likvideerida looduskahjusid. Hästi ja kaasavalt korraldatud vabatahtlik tegevus võimaldab kõikidel kogukonnas elavatel inimestel koos töötada ning olla enam nähtavad ka väljaspool kogukonda,  sh selleks, et olla märgatud ja (rahaliselt) toetatud ka laiemate tugisüsteemide poolt. Vabatahtlikkus kui universaalne sotsiaalne käitumine on seepärast kogukonna vastupidavuse kriitiline ressurss. Aktiivsed kogukonnad hindavad lisaks välisele toetusele oskust ja võimalust ise oma tegemisi korraldada (sh ka inimesi, vabatahtlikke kaasata), seada ise oma arengueesmärgid ning võtta nö omaks kohalikud probleemid.

Uuring juhib tähelepanu sellelegi, et kuigi otsustajate ootused vabatahtikele ja kogukondadele on üpris suured (ning ajas pigev üha suurenevad), ei peaks vabatahtlike võimalikku panust siiski üle romantiseerima. Iga kogukond vajab järjepidevat välist toetust ja tuge, et olla jätkusuutlik ja efektiine.

Uuringut saab täies mahus lugeda siin.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja