Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vabatahtlike abil sotsiaalvaldkonnas muutusi loomas

Allakirjutanu viibis 30.-31. mail Budapestis, et osaleda Euroopa vabatahtlike keskuse kevadkonverentsil. Konverents keskendus Erasmus+ rahastatud ning Horvaatia, Ungari, Slovakkia, Rumeenia, Poola ja Hollandi partnerite poolt ellu viidud projekti  „Capacity building in the social sector through the Development of Volunteer Programs at Social Institutions in the CEE Region: SoVol” tulemuste tutvustamisele.

Konverentsil osalenud inimesed ei kahelnud vajaduse üle kaasata vabatahtlikke sotsiaalvaldkonda, kuid kuulsin väga erinevad arvamusi selles osas, kui struktureeritud ja raamistatud peaks see protsess olema. Projekti ellu viivate riikide esindajate suust jäi kõlama veendumus, et sotsiaalvaldkonnas on vabatahtlikke eduka kaasamise eelduseks sobilik seadusandlik taust. Tasub märkida, et kõikides ülal nimetatud riikides on kehtiv vabatahtliku tegevuse seadus. Ühel meelel oldi aga selles, et inimese jaoks peaks vabatahtlikuks hakkamine olema võimalikult lihtne ja ligipääsetav.

SoVol projekti fookuses oli vabatahtlike kaasamine erinevate asutuste – hooldekodude, päevakeskuste jms – tegevuste juurde. Peaasjalikult nähti vabatahtlike ülesandena erinevate grupitegevuste (huviringide, vestlusringide, ühiste kooskäimiste) läbiviimist. Kodudes (ja hoolekodudes) privaatselt ja individuaalselt seltsiliseks käimine – nagu Kodukandi senine kogemus – ei ole nii populaarne ja valdav.

Võime kahtlusteta väita, et ühiskond muutub kiiresti ning meie seas on üha enam inimesi, kes probleemkohti märgates ei jää ootama, et riik või omavalitsus sekkuks, vaid  käärivad ise käised üles ja teevad vajalikud asjad ära. Inimeste valmisolekut ja soovi aidata tasub kindlasti märgata ja leida asjakohased võimalused nende kaasamiseks.  Ühe mõttena jäi kõlama küsimus, milleks me vabatahtlikke vajame: kas selleks, et saada (häda)vajalikud asjad tehtud või selleks, et luua (püsivaid) muutusi? Näeme, et mis iganes Euroopa riigis – olgu ta rikas kui tahes – kimbutab sotsiaalvaldkonnas piisava inim- ja finantsressursi puudus. Alati võiks olla rohkem ja alati saaks paremini. Hoolimata sellest ei tohiks vabatahtlikud võtta üle palgaliste töötajate rolli. Paraku kipuvad sotsiaalvaldkonnas need rollid senini tihti sassi minema. Tihti võib näha, et vabatahtlikud tõttavad appi seal, kus mõni teenus kehvasti kättesaadav või sootuks puudub. Sotsiaalvaldkonnas on palju erinevaid osapooli, kes tuleb omavahel kokku viia ja koostööd tegema saada: alles siis on vabatahtlike kaasamine võimalik. Küllap jäävad teatud lõhed ning probleemkohad alles ka tulevikus, sest elu on alati dünaamiline, kuid oluline on pidev ja avatud dialoog kõikide vajalike osapoolte vahel.

Üle Euroopa levib üha mõtteviis kaasata üha enam kaasata haavataid sihtrühmi vabatahtlikeks (sama nägime ka hiljutisel õppereisil Helsinkis): sotsiaalteenusel olevate klientide kaasamine vabatahtlikena annab neile juurde eneseväärikust ja -julgust ning aitab neid (taas)siduda ühiskonnaga, kus nad igapäevaselt elavad ja toimetavad.

Konverentsi paneelis toimus elav arutelu ka selle üle, kes üldse saab ja jõuab vabatahtlikuna tegutseda: kas me võiksime jõuda kunagi sinnamaale, et me planeerime vabatahtliku tegevuse – näiteks kaks tundi nädalas – oma ajakavasse lihtsalt sisse.  Küllap ei ole see alati nii lihtne: kui näiteks mõnes riigis peavad pere täiskasvanud liikmed enda ja laste ülevalpidamiseks käima kahel-kolmel töökohal, on iga minut ja pooltund kullahinnaga.

Allakirjutanu võttis osa kahest töötoast, millest esimese viisid läbi Monika Beldowska (Poola) ja Inge van Steekelenburg (Holland) ning teemaks oli, kuidas motiveerida oma sotsiaalpartnereid julgemalt vabatahtlikke kaasama. Töötoas harjutati tunnustava avastamise (Appreciative Inquiry) metoodikat. Nimetatud metoodika keskendub positiivsetele asjadele, unistustele ning jätab hetkeks kõrvale raskused, takistused ja probleemid.

Teises töötoas uuriti, kuidas mõõta vabatahtliku tegevuse mõju. Töötoa viis läbi CEV president Christina Rigman (Rumeenia). Töötuba tugines projekti käigus valminud käsiraamatu tutvustamisele. Töötoas tõdesime, et väga paljud ühendused ei mõõda oma vabatahtlike tegevuse mõju. Põhjenduseks tuuakse tavaliselt asjaolu, et mõju mõõtmine on keeruline, selleks ei jätku aega,  raha ega inimesi. Mõtelgem, samasugused takistused on meil pea igasuguse tegevuse osas, kas pole?

Tegelikult pole mõju mõõtmine üldse hirmus keeruline. Mõju mõõtmiseks tuleks mõõta kasusaajate rahulolu (statisfaction), teadmisi (knowledge), käitumist (behavour), vabatahtlike tegevuse mõju (impact) ning SROI-d (social return on investment). Vabatahtliku tegevuse majandusliku väärtuse mõõtmisest kirjutasime ka hiljuti Vabatahtlike Värava blogis.

Kindlasti ei tohiks unustada vabatahtlike tegevuse mõju kommunikeerida oma praegustele ja võimalikele tulevastele vabatahtlikele, kasusaajatele, tiimiliikmetele, rahastajatele, otsustajatele, meediale. Silmas tasub pidada nö kuldse ringi mudelit: ärimaailmas toetutakse inimese soovile saada naudinguid ja vältida hirmu, ebamugavust ja valu. Ka vabatahtliku tegevuse kommunikeerimisel tuleks esmalt rääkida sellest, miks me vabatahtlikke kaasame ja alles seejärel rääkida sellest, mida ja kuidas vabatahtlikud oma tegemisi teevad. Teistpidi kõneledes – kuigi me tihtipeale alustame vabatahtlike tegevuste kirjeldamisest – ei ole me nii atraktiivseid. Milliseid sõnumeid valida, sõltub loomulikult publikust, kellele sõnumeid viia tahame. Stsenaariumide loomise mudel (Scenario building model) aitab meil olla teadlik, millist sõnumistiili parasjagu kasutada (tugevaid, nõrku, proaktiivseid või reaktiivseid).

Projekti käigus valminud inglise keelsete juhenditega saab tutvuda siin:

Käsiraamat vabatahtlike juhtimise korraldamiseks sotsiaalasutustes

Sotsiaalvaldkonna vabatahtlike mõju: koolitaja juhendmaterjal kasusaajate, sotsiaalasutuste jms partnerite koolitamiseks

Juhendmaterjal sotsiaalasutustes tegutsevate vabatahtlike koolitamiseks

Juhendmaterjal sotsiaalasutustes töötavate vabatahtlike kaasajate koolitamiseks ning vabatahtlike juhendajate koolitamiseks

Mõju mõõtmise käsiraamat

Budapestis käis ja kogemusi kogus Anu Viltrop

Tagasi nimekirja