Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vabatahtlike kaasates annab riik kodanikele võimaluse panustada, kuid tahaplaanile on jäänud vabatahtlikele tegevuseks vajalike ressursside tagamine

Dein-Tom Tõnsing, Eesti Abipolitsei Kogu juhatuse esimees, väljendas vabatahtlike teemat käsitleval arutelul Linnade ja valdade päeval rahulolu, et riik on andnud kodanikele võimaluse tagada omaenda ja oma kogukonna turvalisus. Eriti oluline on turvalisuse küsimus piirkodades, mis jäävad keskustest kaugemale ehk abikaugetes piirkondades. Võimalus olla abipolitseinik, vabatahtlik päästja ning jagada abivajajatele abi näitab riigi suurt usaldust oma kodanike vastu.

Teisalt võib tajuda, et riigipoolsed ootused vabatahtlikele üha suurenevad aga ressursside tagamine vajalike vahendite soetamiseks ja logistikaks on puudulik, leidis Vabatahtlike valdkonna juht Eha Paas. Kaido Taberland Päästeliidust nentis, et maapääste osas on vajalikud töövahendid enam-vähem tagatud, kuid merepäästes on  ressursside tagamine jäänud  paljuski vabatahtlike perede ja projektide õlgadele. Eha Paas toonitas, et ei saa pidada õigeks olukorda, kus vabatahtlikud merepäästjad peavad päästelaevale mootori ostmiseks kirjutama projekti. Aga kui projekt jääb toetuseta? Kuidas siis edasi?

Toidupangal tööd jagub. Foto: Nele Hendrikson
Toidupangal tööd jagub. Foto: Nele Hendrikson

Murekohti on ka toiduabi jagajatel. Toidupanga kommunikatsioonijuhi Nele Hendriksoni sõnul teevad toidupankades 90% tööst ära just vabatahtlikud. Toidupanga koostööpartneriteks on mitmed ettevõtted, mis üle jääva toidukauba neile annetavad, kuid vajaka jääb üldjuhul just riigi poolsest usaldusest ja toetusest. Näiteks reeglid, millal kaupu edasi võib jagada,  on väga jäigad.  Paraku on keskseks – ja väga tüüpiliseks heategevusorganisatsiooni probleemiks –  olematu riigi poolne rahaline abi. „Me teeme vajalikku ja mõttekat tööd,“ nendib Hendrikson. „Kui me igapäevaselt päästame nii palju head toitu ning aitame sellega meie oma riigi puuduses elavaid inimesi, siis miks ei võiks riik meie tööd püsivalt toetada.  Tegelikult teame me ju kõik, et kauba transport ning ladustamine on seotud kuludega. Meie projektimaastik ei võimalda jätkutegevustele erilist rahastust, me sõltume kriitiliselt palju eraisikute annetustest.“  Toidu kogumine, sorteerimine ja jagamine saab tõesti toimuda vabatahtlike toel, aga aastate kaupa oma vabatahtlikult panustatud ajale veel kütuseostu ja  oma auto kasutamisega peale maksta on lõpuks ka kõige pühendunumale vabatahtlikule ikkagi liig. „Üle Eesti saab hetkel 14-s toidupangas töötasu vaid 5-6 inimest ja see pole jätkusuutlik,“ laiutab noor naine käsi. Toidupank on tänulik omavalitsustele, kes on pidanud vajalikuks ja võimalikuks otseste kulude katmist (näiteks Tartu linnas toimib ses osas koostöö väga hästi). Samas on Eestis mitmeid omavalitsusi, mis tänasel päeval Toidupanga tegemisi üldse ei toeta, kuigi ka nende piirkonnas elavad inimesed saavad kohalikult toidupangalt regulaarselt toiduabi.

Tuleb tõdeda, et Siseministeerium on vabatahtlikele abipolitseinikele ja päästjatele  loonud selge õigusraamistiku ning tagab ka vajaliku väljaõppe. Sotsiaalvaldkonnas paraku sarnast reguleerimist, väljaõpet ning kokkulepped ei ole  ning vabatahtlike ettevalmistuseks vahendid puuduvad.

Nõnda tulebki välja, et vabatahtlikud tahavad ja on valmis riiki toetama oluliste valdkondade elushoidmisega, kuid samas oodatakse siiski ka riigilt, ministeeriumitelt, omavalitsuselt jt ametiasutustelt vabatahtlike hea tava täitmist. Nimetatud hea tava üks punkte on see, et vabatahtlike kaasaja peab tagama vabatahtlikele vabatahtliku tegevusega seotud otseste kulude katmise. Vaid üheskoos, teineteist toetades ja usaldades, on võimalik Eesti riigi ressursse säästlikumalt kasutada, probleeme lahendada ning kaugemates maapiirkondades elukeskkonda inimväärsena hoida.

Ehk oleks seetõttu mõistlik vaagida võimalikke lahendusviise Toidupanga ettepanekule tekitada olulisi ühiskondlikke funktsioone täitvate heategevusorganisatsioonide jaoks püsirahastus. Otseste kulude katmise osas annaks leevendust näiteks see, kui iga kodanik võiks oma tulumaksust määrata 0,5–1% spetsiaalsesse fondi või suunata oma osa otse mõnele heategevusorganisatsioonile, mida ta  toetada soovib. Nõnda looks riik hooliva fooni, võtmata inimestelt vabadust valida.

 

Eha Paas
Liikumine Kodukant
Vabatahtliku tegevuse valdkonna juht

Tagasi nimekirja