Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vabatahtlikkus: meie vaimse heaolu kasvulava

Oleme sellest blogis kirjutaud ennegi, et vabatahtlikuks olemisel on palju positiviseid külgi. See toob annab uusi kogemusi,  toetab uute oskuste õppimist, avardab silmaringi, toob kaasa uusi sõpru ja tuttavaid, peletab üksindust, toetab emotsionaalset heaolu ning teeb suisa aega juurde! Mitmed uuringud kinnitavad, et vanemas eas vabatahtlikuks olemisel on mitmeid positiivsed aspekte alates rahuldustpakkuvamatest peresuhetest kuni parema terviseni.

Suurbritannias uurisid teadlased põhjalikult 66 000 briti leibkondade uuringule antud vastuseid aastatest 1991-2008 ning jõudsid järeldusele, et vabatahtlik tegevus võib tõepoolest toetada inimese vaimset heaolu, kuid positiivne seos mutuub märgatavaks 40-aastaste ja vanaemate inimeste puhul.

66 000 vastanust 21% kinnitasid, et nad on osalenud vabatahtlikuks tegevuses (naised on vabatahtlikud olnud suurema tõenäosusega kui mehed). Nimetatud uuring keskendus esmajoones nö formaalsele vabatahtlikkusele: mitteformaalset vabatahtlikkust, näiteks naabri aitamist, antud küsimustes jälgida ei suudetud.

Igal juhul selgus, et vabatahtliku tegevuse positiivne mõju ilmneb esmajoones nendel inimestel, kes on käivad vabatahtlikuks tihti. Vaimse heaolu näitajad olid kõige madalamad aga nendel, kes ei olnud kunagi vabatahtlikud olnud. Tulemusi vanusenäitajatega kõrvutades selgus, et hea vaimne tervis ja emotsionaalne heaolu tuleb nähtavale vabatahtlike seas vanuses 40+ ning on jälgitav kuni vanuseni 80+. Vabatahtlikuna mitte tegutsenud inimesetel oli emotsionaalse heaolu tase madalam alates keskseast ning oli nähtav kuni kõrge vanuseni välja. Tulemuste analüüsimisel arvestati erinevate mõjufaktoritega, näiteks abielustaatusega, haridustaseme ning sotsiaalse klassiga: on teada, et needki asjaolud mõjutavad inimese heaolu.

Küllap pakub  vabatahtlik tegevus eluküpsematele inimestele suuremat rahulolu tehtud tööst. Uuringu läbiviijad oletavad, et vanemas eas inimese kuivab sotsiaalne suhtlusvõrgustik pahatihti ahtakseks, kuid vabatahtlik tegevus toob kaasa uusi suhteid, uusi tuttavaid, uusi sõpru. Võib-olla aitab vabatahtlikuks olemine elutüdimuse vastu ning aitab taas leida värsket indu ja tegutsemiseesmärki?

Uuring on läbi viidud küll Suurbritannia andmetele tuginedes, kuid küllap on siinkohal mõtlemisainet meilgi:

  • Esmalt tasuks mõelda sellele, et vabatahtlikkuse roll ja tähendus inimese jaoks elus muutub ning me ei peaks oma tegemistes ja sõnumites eeldama, et vabatahtlikkuse mõju on igas vanuses ning igaühele universaalne ja ühesugune.
  • Teiseks näitab ka Eesti hiljuti valminud vabatahtliku tegevuse uuring, et meil on vanemas eas inimeste kaasatus vabatahtlikku tegevusse väga madal. Uuringust tuleb välja seegi, et eakamad kipuvad mingis eas end vabatahtliku tegevuse jaoks liialt vanaks pidama. Arvestades aga rahvastiku vananemist, peaksime kindlasti tähelepanu pöörama sellele, et meie inimesed püsiksid ka eluküpsena vaimselt terved ning tunneksid end olulise ja täisväärtuslikuna. Vabatahtlik tegevus võiks ja peaks olema üks võimalus sidusama ühiskonna kasvatamiseks.

Kirja pannud Anu Viltrop

Tagasi nimekirja